>Tahaksin tänada Teid kõiki, kes Te – kas teadlikultvõi mitte – olete teinud minu elu piisavalthuvitavaks ja elamisväärseks, jättes sealjuuressiiski aega ka kirjutamise tarbeks – ja sedaviimast kindlasti vastupidiselt Teie püüdlustele!
Eraldi tahaksin tänada Teid, veidraid kahejalgseid, kes Te selle raamatu tegelaste prototüüpideksolete olnud. Ja eriti naissoost tegelaste puhullubatagu mul jääda diskreetselt umbisikuliseks –et pääseda hiljem hulga täiendavate selgitusteandmisest…
Täpsemalt julgen mainida ehk vaid toda tibi, kellenime ammu unustanud olen, kuid kes hääletas muauto peale ja kellelt sain Peeter Krosmannitelefoni – tema joonistas selle suurepärasekaanepildi.
Eraldi tänaksin Rauli, kes mu teksti kohutavaltpunaseks sodis ja Evat, kes selle lõpuks Teieni tõi.
S. V.
Purunev munakoor
Õhtu hakul oli hakanud puhuma tuul. See oli vastik rebiv tuulevinu, mis tuli üle Jõuluvanamaa elamiskõlbmatute jäätunud tasandike, kogus merel niiskust ja keerutas peaaegu inimliku õelusega paneelmajade vahel, torkides külmi pistodasid sisse igast praost, mis riietesse olid jäänud ja kittides nutmaajavalt rõlge pooljäätanud lögaga kinni silmnäo bussipeatusest kojuruttavatel pereemadel ja koolilastel. Sellistel õhtutel ei käida väljas. Istutakse oma igavalt sarnastes magamissahtlites, tülitsetakse pereliikmetega ja vahitakse võõrast väljamõeldud elu kinnisest helendava esiküljega purgist. Teismelised veedavad aega oma viljatute unistustega ja neist nagu õhust läbi vaatavad pereisad otsivad külmutuskapist õlut. Sellistel õhtutel taotakse aega surnuks ja pead vastu seina, kasvab ilgete, mitte millegagi põhjendatud kuritegude ja enesetappude arv.
Mina pisut üleküpsenud ja õige varsti ka formaalselt küpseks tunnistatava üliõpilasena ei olnud enam laste ja veel täiskapjade poolel. Tuul ulus akende taga, pannes kardina kõikuma, tuju oli allpool elatusmiinimumi, telekast ei tulnud midagi, konjak ei hakanud pähe, ükski kuivama pandud magavsõber ei tõstnud toru ja millegi asjalikuga tegelda ei olnud jõudu ega viitsimist. Must masendus lõi pea kohal kokku. Veel kaks kanget kokteili, tao pihku ja jää magama – võtsin ma kokku selle, mis elul mulle parajasti pakkuda oli.
Keskmise osa jätsin vahele ja uni ei tulnud. Vahtisin fokuseerimata pilguga telekat, kus eriliselt võimatu ja ilustatud iseloomuga võmm järjekordsetele kurikaeltele ära tegi. Hajameelselt kerisin iga minut kanalid läbi, aga mujalt tuli sisutut iba, imbetsilseid mänge ja lõuna-ameeriklaste vesistamist, nii et jõudsin jälle politseinike juurde tagasi, nemad vähemalt tulistasid aeg-ajalt, kui pateetilise möga ajamisest aega üle jäi.
Siis ühel hetkel oli midagi teisiti. Kui palju oli selles tegelikku kirgastumist, palju tagantjäreletarkust, meenutades hetke, mis muutis kogu mu elu, ei saa ma iial teada, kindel võin olla vaid ootamatult tekkinud arusaamises, et olen kuidagi eriliselt ergastatud seisundis. Pea töötas nagu tühikäigul mootor, genereerides lollusi, pildid ja mõttekatked keerlesid vilksatavas ringmängus, teadvus oli terav ja selge. Ning korraga tajusin ma kutset, Teise olemasolu. Minu teadvusvälja oli tunginud midagi, mis tegutses omasoodu ja mille üle mul polnud võimu. See lasi end rahulikult uurida. See – ja juba algavad raskused! – ei olnud millegagi kirjeldatav, sel ei olnud ei nägu ega kuju ega asukohta. See oli minu teadvuse serval ja ma teadsin, et see, või pigem ta, on teine, võõras mõistus.
Mõnda aega ma ainult uurisin seda enneolematut fenomeni, ja tema lihtsalt jälgis mind, siis – oh vaene keel! – ta tuli lähemale ja saatis minuni omi mõtteid, ta informeeris mind oma olemasolust ja headest kavatsustest ja palus tähelepanu. Kogu see asi oli nii võõrik, et kohe tuli tagasilöök. Ehmatava selgusega jõudis mulle kohale, mis õieti sünnib ja esimene kibeda masendusega kantud mõte oli – skisofreenia. Üritasin oma teadvust kaitsta ja teine kadus.
Mõnd aega kogusin end, ent siis sai loomulik uudishimu võitu ja ma hakkasin uuesti tema järele „ringi vaatama”. Avastasin, hmm, nõrga virvenduse, pigem varju või kaja, suunasin sellele justkui meelitades oma tähelepanu ja jälle tekkis meie teadvuste vahel side, mida ma ei suuda seletada rohkem kui – kuipalju korratud võrdlus! – pimedale värve. Mõnikord olen kasutanud selle kontakti kirjeldamiseks arvutitermineid, aga ainult selletõttu, et oma tavaelust erineva ja tehnilise olemusega aitavad need paremini rõhutada tolle kummastava fenomeni ebatavalisust. Näiteks ei ütle ta, et on millekski valmis, vaid väljastab midagi, mille parim lähend on tõepoolest arvuti tekstirežiimi kursor; ühendus ei alga ei tervituse ega küsimusega, kuidas käsi käib, vahetame vaid vormeleid, millega kviteeritakse side algust; ta ei ütle „jah”, vaid saadab pigem ühebitise loogilise „1”… Ent ma ruttan ette.
Võtsin end kokku ja fokuseerisin end temale.
„Kes sa oled?”
Tagasi tuli vastuseks mõte, minul kulus interpreteerimiseks mõni hetk ja selle sõnaline vaste oleks umbes selline:
MÕISTUSLIK OLEVUS (TEADVUS, ARU)
„Kus sa oled?”
MA EI SAA SEDA SELETADA
Olin pettunud. Ka temalt minuni uhkavad emotsioonid näitasid, et ta on selle pärast kurb.
„Kas sa saad selgitada?”
MITTE PRAEGU. HILJEM. HEA, ET KONTAKT ON VÕIMALIK
Mõnd aega lihtsalt vaatlesime teineteist ja ma püüdsin tema olemasoluga harjuda. Temast aru saada üritamine väsitas, sest tegelikult oli iga ta vastus väga kaugel sellest selgest tekstist, minu arusaamise lõpptulemusest, mille praegu välja pakun. Pigem oli see nagu mõistatus, peitepilt või kodeeritud sõnum, ja aeg-ajalt pidin paluma tal „üle korrata” või rohkem infot saata, aga sellisena oleks meie dialoog ääretult tüütu. Ja ega ma kõike täpselt enam ei mäleta ka.
„Kes sa (ikkagi) oled?” proovisin uuesti.
KES SINA OLED?
Imestasin tõsiselt, siis hakkasin mõtlema, et mida ma talle õieti vastan. Inimene? Kas see ütleb talle midagi?
„Miks sa minuga ühendust võtsid?”
VAJAN ABI
Tohoh. „Kuidas ma sind aidata saan?”
HILJEM. LOODAN, ET SAAD
Nõrgalt, allasurutult helkles temast lootust ja valu. Vaatlesime veel mõnda aega teineteist, siis lasi ta mul näha kaadreid (?) hulluvatest inimestest.
VARASEMAD KONTAKTIKATSED. MA EI SAA ARU, MIS NENDEGA JUHTUS, ENT MIDAGI LÄKS VALESTI. ÜRITAME NII, ET SINUGA NII EI JUHTUKS
Proovisin talle edasi anda, et kuigi ka mina kardan oma vaimse tervise pärast, suudan ehk siiski tasakaalu säilitada. Tundsin, et ta ei saa mu probleemi sisust aru, ent hindab mu head tahet.
Siis jõudis minuni, et ta lahkub.
TULEN UUESTI. SA VÄSID. PEAD PUHKAMA
Ta kadus. Uinusin ja magasin 14 tundi järjest, ärkasin kohutava peavalu ja põiekaga.
Kaks nädalat hiljem istusin tööl ja vahtisin pahaselt lahtivõetud arvuti sisemust. Ma ei saanud seda korda, operatsioonisüsteem jooksis stabiilselt kokku. Vastikusega mõtlesin, et pean vist järjest mehhaaniliselt kaarte vahetama hakkama. Töö üleandmise tähtajad olid lähedal, mina grupile oma testimata seadmetega risuks jalus, lisaks hakkasid ka diplomitöö tähtajad ebameeldivalt lähedale jõudma, ning kõik see oligi põhjus, miks ma ihuüksi laupäeval instituudis istusin, selle asemel et ükskõik mida mõistlikumat teha. Kohvist oli juba paha, söönud ma ei olnud ning inspiratsioon oli ergas ja elav kui trilobiid. Lasksin end tooli seljatoele lõdvaks ja ropendasin mõttes, kuni tukkuma jäin.
Kaua
