Ja miks ta maha jäeti, miks teised teda ära ei söönud? Ainus, mis mina suutsin välja mõelda, et nad jälitasid suuremat saaki.”
„Kui nuga, siis peaks olema ka lööja, mis eeldab, et keegi elab seal väljas. Aga neid jutte…” Saul ohkas tüdinult. „Ehk aitab juba. Inimene ei suuda seal ellu jääda.”
„Kas Derek oli teiega?”
Mühatus. „Ei. Ta kujutleb siiani, et on juht.”
Mõnd aega söödi vaikides.
Lõpuks George ohkas: „Mis su paberites siis on?”
„Kõiki ühendeid ei suuda ma siiani sünteesida. Ja ma ei tea, millega seda stabiliseerida. Olen proovinud mitmete erinevate tselluloosisegudega, söega, söegaasiga, tulemuseks on, omaduste järgi otsustades, midagi nitroglütseriinitaolist tõesti, ent protsessi optimeerida ma ei oska, sest mul pole ühtki mõõteinstrumenti. Isegi mitte termomeetrit.”
„Aga see, mille me puhusime?”
„Ähh. Ja gradueerisime vee keemispunkti järgi, oletades, et õhk on kakskümmend ja rõhk nagu kodus. Selle viga võib paarkümmend protsenti olla.”
„Ma tahaks…” alustas Saul süngelt.
„Ma tean, kogu selle kupatuse õhku lasta. Aga hea, kui meil paari aasta pärast on relvad, millega ämblikele vastu astuda.”
„Olgu, palju võib rektifikaadis number kolm hargnemata ahelat olla?” võttis George kõnejärje enda kätte.
Jane ei kuulanud enam, sest jutt läks tehniliseks. Osa inimesi oli lahkunud, ta asus naistele appi nõusid koristama.
Keegi oli avanud lüüsi, vesi pahises rattale ja käginal läks kogu värgendus pöörlema, vingudes tõusid mingi seadme tuurid, siis lõi keegi halastav hing kinni veskisarnase ehitise ukse ja kõik jäi taas vaiksemaks.
Jane istus uuesti meestele lähemale.
„… Hapnik?” kuulis ta George’i küsimust.
„Avameelselt öeldes ei usu ma, et sellest mingit abi oleks.” Villiams venitas sõnu tüdinult.
Saul kuulas teisi langetatud päi. „Ja mis siis, kui sellest kõigest siin ei jää peotäit tolmugi alles?”
„Olgu, kas kitsede jälgi oli näha?” vahetas Villiams kähku teemat, vilksamisi Jane’i poole vaadates.
„Ei. Neid pole kuid näha olnud. Võib-olla läheb veel kuid, enne kui nad tulevad,” lausus George ükskõikselt.
„Mis kiiret sellega on?” alustas Saul uuesti süngelt.
„Sa ajad mulle mõnikord hirmu peale, kuigi ma sust kaks korda vanem olen,” urises Villiams. „Ja kuula mind, ma olen siin olnud viis aastat, päris algusest. Meil ei olnud siis midagi…”
„Ja mis siis? Mis tähtsust sellel on?”
„Mida rohkemat me saaksime teha?” mühatas George lepitavalt. „Ma mõtlesin ka alul nii. Smith ju alustas sellega ja ajas teised tegema, mina ütlesin talle ka kunagi nii, nagu sina Villiamsile…”
„Smith on surnud.”
„Aga mitte sellepärast.”
„Ei, targemaks pole teist küll keegi läinud. Te teete seda, et end inimesena tunda. Aitäh selle eest, aga mina nii ei saa. Ega taha. Mingu kõik, mida tähendab surm…”
George müksas teda ja osutas kuulavale Jane’ile.
Saul tõstis korraks huvitu pilgu ja langetas taas pea kätele.
„Ta teab seda niikuinii.”
Jane ei kuulanud neid enam, ta lonkis mööda jalgrada üle oja eemale metsa, nägu hääletult voolavatest pisaratest märg.
–
KATKESTUS
„Mis see oli, kas ka sinu kodu?”
EI. SEE ON KATSE TAGAJÄRG
Sula. Päike annab endast küll kõik, aga tulemuseks on kahvatu kevade illusioon, mida võib ainult läbi klaasi imetleda ja mis jätab sama tunde, kui koolisöökla supp – midagi nagu oleks, aga põhiliselt oled petta saanud. Lumi oli ammu muutunud süsimustaks räpaseks ja kivikõvaks massiks, vedeledes kõikjal jalus kui meeldetuletus, et see kliimavööde ei ole päriselt normaalsete inimest elupaik. Väljameelitatud vesi külmus varjus kohe uuesti jääks ja jäi salakavalalt ootama rumalaid olendeid, et neid siis murtud luudega haiglasse läkitada. Sellistel päevadel sirutasid inimesed kui liiga vara väljameelitatud pungad oma kahvatuid ninasid pilvedeta ja päikeselise taeva poole, lootes soojust ja valgust, tegid lahti hõlmad, et need kohe kinni panna, sest ärkamine ja vabanemine olid veel nii kaugel, et ei saanud kunagi selles elus tulla, säärastel unistustel polnud midagi ühist külma ja armetu eksistentsiga, mis nii nagu seni edasi pidi venima.
Olin terve päeva burst mode’is teksti masinasse tagunud, taksoga koju tulnud, mingi juba kergelt kahtlase nädalavahetusest jäänud salati sisse keeranud ja sättisin end mitte midagi tegema.
TERVITUS
„Tulid mind lohutama minu armetus eksistentsis?”
Kümme sekundit vaikust.
SA PIINAD END ISE
„Mhh, sul on muidugi õigus, aga kuhu ma mälestuste eest pääsen. See ilm ja… ma ei tea – lõhn… tõid mingid mälestused, mingi igatsuse välja.”
OLEN UUDISHIMULIK, NÄITA NEID MULLE
Süüvisin mälestustesse ja avastasin kohe, et ta aitab mul neis kaevata. Kuidagi suutis ta kinni püüda ja mulle ette mängida ebamäärasena vilksatanud stseene ja emotsioone. Taas pidin möönma, kui vähe inimene tegelikult iseennast tunneb. Mälus oli peaaegu kõik olemas, palju küll tuhmunud ja kohati kustunud, palju arusaamatuks sogaks muutunud, aga seda oli rohkem, kui ma uskuda oleksin julgenud ja tegelikult rohkem, kui ma teada oleksin tahtnud.
Alumised ladestused, ühendatud pseudomälestustega, mis toimivad kui otsinguvõti – selleks võtmeks oli minu puhul üks Hando Runneli luuletus, mis tollal juhtunu suurepäraselt kokku võttis:
Kahe aastaga kasvasid rinnad Muutus kõnnak ja kehahoid Aga poiss, kes ta portfelli kandis Oli ühtviis lontu ja loid Nõnda lõppes see koolilugu Nõnda lõppeski lapsepõlv Tollest ajast on alles jäänud Vaid sügavsinine taevavõlv
Ja kui taevas mõnikord tahab Tuleb tunniks kõik tagasi Too tüdruk, too lõhn, üks tunne Kõik, mis maha magasin
Mina, kõndimas õhtusel tänaval, Külli käsi aeg-ajalt minu oma riivamas. Rääkimas mõttetusi – õudne, kui häbi mul nende pärast praegu on. Süda tuksuma, kui ma teda välja kutsun, muie ta papsi näol (siis ma seda ei märganud). Tantsimas temaga koolipidudel, tundes õnne, et võin teda puudutada.
Jah, ja ta tulemas üle lume, habras noor tüdruk (kui vanad me siis olime – 14? 15?), otsimas kindlamat jalgealust. Osaliselt veel jääga kaetud tee, lumine liivik, raagus pajud ja sulaga väljatulnud rämps, taamal hallid paneelmajad.
