paik, kuhu ma peale põõsaste laialilükkamist ja natukest väänkasvudes rähklemist sattusin, oli veidraim nendest, kus olnud olen. Kõigepealt õhk – see lõikas kopsudesse, nii et kõigepealt köhisin ja läkastasin, enne kui isegi ringi vaatasin. Mis tal viga oli, ei tea tänaseni. Külm oli ta küll, ent vast nulli ümber, sest jääd ei olnud. Lõhn jah, nagu metalli lõhn, või kui ükskord Mosbis pahaksläinud patareid põlesid, aga suitsu seal küll ei olnud. Puid ei olnud, ainult madalad igerikud põõsad. Ma ei tea, mis liigist need olid, olen neid joonistanud ja kirjeldanud asjatundjatele, ja iga kord ise arvamuse saanud, üks ütles isegi, et need võisid olla Evsatli rahva Keelatud Orust pärit; seal, kui nende aatomijaam plahvatas, tekkis igasuguseid väärandeid, aga see oli viis tuhat aastat tagasi ja viisteist tuhat kilomeetrit eemal sellest kohast, kus rongi istusin. Hõre rohi, mustad, madudena vingerdavad märgade põõsaste lehtedeta oksad, hall kiviklibu ja hall taevas. Ja vaikus. Tuult ei olnud, kuulsin veepiiskade langemist maapinnale. Sõin mõned pirnid, siis sulgesin silmad, et orienteeruda. Mitte üht orientiiri ei adunud, täitsa nagu oleksin põrutada saanud. Aga nii palju ma ju joonud ei olnud, et kõik tajud segamini oleksid. Igatahes kehitasin õlgu, vaatasin suuna välja ja hakkasin astuma.
Otsustasin vähemasti teha ühe ringi. Kuna suunad olid pea samaväärsed, siis läksin lihtsalt sinna, kust küljest olin tollest madalast künkast välja tulnud, mille all jaam oli, võttes künka enda orientiiriks. Udu voogas kord tihedamate kord hõredamate lainetena, maapind laskus kergelt ja oli masenduseni ühetaoline; niiskus puges kontideni, peagi olin üdini märg.
Olin vist õige suuna valinud, sest eespool hakkasid udust aimuma mingid hooned… või mine tea, ehk oli neid igal pool. Ma ei ole kunagi selliseid ehitisi näinud – nad olid lihtsalt vormitud risttahukad, metallist, betoonist ja klaasist. Kui neil oligi kunagi mingit värvi või kaunistusi olnud, oli aeg need olematusse kandnud, järgi oli roostes raud, hall betoon, ja ka terved aknaruudud olid tolmust ja räämast hallid. Igal pool vedeles maas hunnikute kaupa rämpsu, ja nagu paigale kohane, oli seegi igasuguse sära kaotanud ja hallikasmusta, veest tilkuva üksluisuse omandanud. Ah jaa, ehitistes oli palju pragusid, ja miks, selle vastuse sain ka kohe, sest maa värises. Tänasin õnne, et kusagil ehitises sees polnud, kuigi nad kõik jäid püsti, ainult kusagil läheduses purunes mingi klaas.
Hulkusin veel nende karpide vahel ja mõtlesin juba, et muud mul üle ei jäägi, kui tagasi minna, kui nägin eemal udus säravat tähte. Esimest korda arvasin, et tegu on viirastusega, silmapettega, ent kui olin seda suunda kauemat aega silmas pidanud, rullusid udukardinad korraks jälle eemale ja ma nägin selgesti valgusallikat. Muidugi ei olnud see täht, esiteks oli see valge, isegi Koidutäht ei ole nii hele, et paistaks, eriti veel läbi udu, teiseks oli ta madalal ja igast tähest palju heledam. Astusin sinnapoole, valgus muutus tugevamaks, ent sain aru, et ta oli palju võimsam, kui arvata olin osanud. Varsti ei saanud ma enam teda vaadata.
Ronisin madalast nõlvast üles ja jäingi sinna nõlvale külitama. Teisel pool lõppes järsku udu ja algas ilus roheline aas, nagu Soojade Merede rannikul näha võib. Siin andis too täht juba ka tuntavalt sooja, nii et kui tuult ei olnud, võis ta aasa tõesti üles kütta. Avastasin, et see paradiisinurgake on suure kausitaolise lohu põhjas, kaardudes ümber musta – millise siis veel! – kivisamba. Nägin puudel linde, mingeid loomi ja siis taipasin, et piir kahe maailma vahel on väga terav, või nägin enne juba survekardina sirendust. Keegi oli paiga isoleerinud. Ja siis nägin inimesi. Nad liikusid aeglaselt rajal puude vahel ja žestikuleerisid elavalt. Neil olid kummalised, nagu kotiriidest rõivad seljas ja nad nägid haiged ja kahvatud välja. Tundus, et nad ei saa üldse teineteisega läbi, ja kuidagi oli mul tunne, et ma ei taha nende vestlusesse sekkuda. Selles, kuidas nad rääkisid ja liikusid, oli midagi vastikult vägivaldset. No ja survekardinast ei oleks ma niikuinii läbi saanud; sissepääs oli ilmselt selle samba sees, nagu ka generaator.
Muidugi oli see vangla. Ma ei olnud ühtegi neist enne näinud, ent teadsin lugusid, et selliseid asju on olemas.
Mul ei olnud mingit tahtmist võimudega seletama hakata, niisiis kavatsesin vaikselt minekut teha, kui keegi mind jalast hammustas. Pöörasin uskumatult pead ja nägin umbes koerasuurust elukat, kes mind jõllitas. Rehmasin käega, et teda eemale ajada, selle asemel aga lõi ta hoopis hambad kätte. See ei olnud üldsegi mitte koer, vaid midagi sisalikulaadset. Külm jutt käis südame alt läbi, kui taipasin, et ta ilmselt kavatses mind ära süüa, sest kohe siinsamas passis veel paar samasugust. Ilmselt ainult sellepärast, et olin liikumatult olnud, polnud nad mind karjas rünnanud. Aeg-ajalt süüakse ikka keegi ära, ent miks just mina – haarasin kotist noa ja äigasin sellega. Elukal ei olnud vist mingit kogemust inimestega, sest lõikasin ta kõri puhtalt läbi, teine hüppas ja sai sama saatuse osaliseks, ülejäänud taganesid sisisedes. Tõusin püsti. Vist olin neile ka liiga pikk, sest elukad taandusid. Kuna mul siin suuremat teha polnud, otsustasin jaama tagasi minna ja peagi sain aru, et see oli ainuõige tegu, sest kari jälitas mind parajast kaugusest. Õnneks ei läinud pimedaks.
Ilmselt oli mu ajataju ikka paigast ära, sest päev oli kuidagi eriti pikk. Vantsisin siis jaama poole ja tundsin, kuidas maailm ringi hakkab käima. Nende neetud sisalike hammastes pidi olema mürki. Seda nad siis olidki ettevaatlikud ja järgnesid mulle – neil polnud ju kuhugi kiiret. Kui asjast aru hakkasin saama, kaalusin võimalust tagasi minna ja mõni valvur üles otsida, sest parem pahandused, kui ära söödud saada, ent olin liiga kaugele tulnud. Teadsin, et peatuda ei tohi, siis on nad mul kohe kallal. Kirusin ennast, seda neetud kohta ja vastikut udu, kirusin külma ja oma halba õnne ja muudkui läksin. Tundus, et veel värises maa, nägin ka mingit lillat helendust, aga see võis ka mürgist olla – olin nagu poolunes, selgem mälestus on veel see, kui ennast käiku surusin ja paar elukat mu jalgu puresid. Maa alla nad mulle paraku ei järgnenud.
Ma ei mäleta, kuidas ma alla ja rongi sain, või mis minuga teises otsas juhtus, igatahes ärkasin sealsamas Kanrustani vallahaiglas. Kuu oli mööda läinud, enne kui jälle omil jalul liikusin. Kõigepealt mädanesid haavad pikalt ja arstid ei suutnud määrata mürki, mis minus oli. Lumi oli maha tulnud ja sügis ammu unustatud, kui suutsin teekonda jätkata. Nad oleksid mind heameelega veel haiglas hoidnud, ja vardjatel oli mulle küsimusi, aga minul ei olnud vastuseid, ja ühel õhtul, kui kõik magasid, jätsin oma jäljed viimast korda selle oru lumele, hiilisin jaama ja ei tulnud rongist välja enne, kui olin paar tuhat kilomeetrit lõuna pool ja kindel, et keegi mind ei otsi.”
–
KATKESTUS
„Nii et need maailmad on kuidagiviisi ühenduses?”
JAH
„Ja minu oma ka?”
JAH
„Kuidas on võimalik ühest teise minna?”
MA EI TEA. SEE LIHTSALT JUHTUB MINU MAAILMA JA TOLLE UDUSE KOHA VAHEL; VÕIB-OLLA TÄNU MINULE, VÕIB-OLLA KA MITTE. SINU MAAILMAGA SUUDAN VAHETADA AINULT INFORMATSIOONI
Kui see nüüd oli ikka see, mida ta öelda tahtis…
Üritasin küsida, mis asjad need kõik õieti on – maailmad? planeedid? – ja kuidas omavahel seotud, aga midagi mõistlikku vastuseks ei saanud.
Me ei suhelnud üle kuu. Tegin oma tööd instituudis ja kirjutasin diplomitööd. Muidugi mõtlesin palju. Kahetsesin, et pole Sherlock Holmesi käepärast, kes ehk kõigest sellest, mis mu pähe jõudnud oli, rohkem välja pigistaks. Üritasin korduvalt silme ette manada neid skeeme ja teadmisi, mida poolkogemata olin saanud, teinekord tundus, et veel natuke, ja ma mõistan kõike… Eks see illusioon ju vaid oli, ja pingutuse boonusena garanteeritud peavalu. Üldse nägin üsna palju vaeva, et normaalne välja paista.
Loomulikult ma ei otsinud Küllit üles. Ma teadsin teiste klassikaaslaste juttudest, et ta on abielus, kahe lapse ema ja kohe kahekümneselt juba täiesti tädiks
