Hackeliks, alles hiljem jõudis mulle pärale, et see nimi on süntees HAL-ist ja Hactarist. (Aga võib-olla ka häkkerist ja oraaklist, kui just norida tahta.)
Tegin siis oma ühe õhtu vabaks, varusin kohvi ja lugemist ja jäin ootama. Ma ei pidanud seda kaua tegema.
MUL ON MEELDIV TÕDEDA, ET MEIE VASTASTIKUNE ARUSAAMINE PARANEB
„Kena küll, aga kui ma natukegi sellest mõistaksin. Kas sa ei saa mulle õpetada teooriat, sest matemaatika peaks piisavalt selge ja üheselt mõistetav olema?”
SAAN, AGA SEE VÕTAB AASTAID AEGA. MA EI TEA, PALJU MEIL AEGA ON, AGA KINDLASTI MITTE NII PALJU
„Miks meil aega ei ole?”
PINGED KASVAVAD. KATSE JÕUAB KRIITILISSE FAASI
„Kas poleks mõistlik õpetamisega siiski vähemalt alustada?”
AINUS VÕIMALUS IGASUGUSEST INFORMATSIOONIST ARU SAADA ON SEDA INTERPRETEERIDA, LÄBI MÕELDA. KÕIGE KIIREM TEE NÄIS OLEVAT OTSIDA OLULISI KAADREID (SÜNDMUSI, SALVETUSI) JA NEED SINUNI VIIA
„Kena, aga mis takistab õppimisega alustamast?”
SU VASTUVÕTUVÕIME PIIRID – MA TEAN NÜÜDSEKS VEIDIGI, KUIDAS SA REAGEERID KAADRITELE, EI KUJUTA AGA ETTE, KUIDAS SA REAGEERID SINU SENISTEGA VASTUOLUS OLEVATELE KONTSENTREERITUD TEADMISTELE. MÕISTLIK VALIK TUNDUB OLEVAT JÄTKATA OLULISTE VALITUD SÜNDMUSTE EDASTAMIST
„Kas sa minule ka mõtled?”
AINUS MINU JAOKS MÕELDAV VIIS ON TEHA ASJU NII, ET SEE KÕIGILE ÜMBRITSEVATELE VÕIMALIKULT VÄHE EBAMEELDIVUSI PÕHJUSTAKS
(Siin tuleb silmas pidada, et inimlikkusest ja hoolivusest, kui ka kogu abstraktsest humanismist ei omanud ta õrnematki ettekujutust.)
„Olgu, kas ma saan vähemalt filmi valida? See udune paik, nimetagem see Vahemaailmaks – see tüdruk Jane – näitasid sa teda mulle meelega, et huvi tekitada?”
ÜHENDAN
–
Puud olid kasvanud siin tohutuks, tüved olid jämedad ja pahklikud, nii jämedad, et raske oli kujutleda, et nad õõnsad ei ole, oksad ja lehed olid kasvanud risti-rästi, väänkasvud põimisid neid kokku, nii et polnud lihtne aru saada, kus õieti üks lõpeb ja teine algab. Puude all oli hämar, võrad olid nii tihedad, et ka siin-seal avanevad lagendikud olid rohkem hajuva sumeda valgusega katedraalid, mille võlv määramatus kõrguses helendava roheluse ja lendavate lindudega täitus. Ühele sellisele lagendikule oli keegi juba väga ammu asetunud rohmakalt tahutud pingid ja ladunud kivid koldeks. Nii kivid kui pingid olid kaetud samblikega, ainult kohati oli pind kasutamisest haljas. Vaba ala oli suurem kui teised sellised ja sellepärast langes maapinnani viltuseid kiiri, mis kõikusid ja võbelesid niivõrd, kui tuul lehti liigutas.
Jane istus ühel neist pinkidest, näol ilme, et ta mõtted on väga kaugel. Mänglevat valgust võis ju hea tahtmise juures tõeliseks päikesevalguseks pidada, taevas siit ei paistnud. Kerge sahin pani ta korraga ringi vaatama. Eemal valgusvihus seisis mees, kõhkles hetke, ent nähes, et ta on niikuinii avastatud, astus lähemale. Jane’i ilme sulgus, teisiti ei saa seda nimetada. Kui unistades oli ta olnud pehme, lapselik, naeratus mänglemas suunurkades, siis nüüd oli see tõrjuv mask. Mees vaatas maapinda jalge ees, lonkis tehtud ükskõikse ilmega lähemale ja tõstis pilgu alles tüdruku ette jõudes.
„Tere, Jane.”
„Derek. Miks sa koos teistega jahile ei läinud?”
„Nemad mind ei käsuta. Käin üksi, ja siis, kui mina tahan.”
„Ega nad sind vist eriti kaasa ei tahagi. Vähem tüli.”
Jane oli püsti tõusnud, nad seisid teineteise vastas paari meetri kaugusel.
„Palus sul keegi seda öelda? Ennast pole rohkemaks, kui siin enda ette jõllitada.”
„Pole sinu asi. Miks sa kõnnid mu järel.”
Mees kehitas õlgu. „Sul pole põhjust räusata. Tulin niisama.”
„Niisama. Nagu siis, kui sa mu… kui sa minuga…”
„Kui ma su vägistasin? Seda sõna ei suuda sa välja öelda? Sest see polnud ju tõsi. Aga oli vaja kaebama minna.”
„Neetud elajas!” Jane oli näost väga kahvatuks läinud. „Sa tead, et ma ei tahtnud, et meie vahel oli kõik läbi, ja sa ikka… Sa… Sa… Kao siit!”
Derek muigas kurjalt ja ebameeldivalt.
„Siis ma oleksin su peaaegu maha löönud. Ma arvasin, et see oli Sauli pärast, aga sa pöörasid lihtsalt ära. Kustusid. Nagu Veronica. Mõtlesin, et sind saab elavate hulka tagasi tuua, kasvõi vastu su tahtmist. Aga sinust pole enam millekski asja.”
„Ma kraabiksin sul silmad välja, nii tüdinud olen ma su lõustast. Sul ju ükskõik, keda keppida. Jah, keppida tahtsid.”
„Ei, ma armastan sind, Jane.” Dereki toon oli ükskõikne, vastuolus tema sõnadega. „Ma tahtsin seda elavat tüdrukut, kellega kunagi nii hea oli.”
„Ei, ei, ei!” Jane’i toon oli samuti väsinud. „Ma ei taha sind kuulata. Seda ei ole enam. Ei ole. Jäta mind rahule.” Tundus, et nad on seda stseeni etendanud nii palju kordi, et kogu mahl on sellest välja nõrgunud, nad rääkisid nagu näitlejad oma osa võõras proovis, kus tuleb vaid lüngad täita.
„Kahju, et sa surnud oled.” Dereki hääl oli tüdinud ja kibe.
„Ma ei ole! Kui kunagi siit pääseme, kui elul on mingi mõte, tahan ma armastada. Aga mitte siin… tühikeppida.”
„Isegi mitte Sauliga?”
„Sauliga olin ma ainult sellepärast, et sa aru saaksid, et meie vahel on kõik läbi.”
Derek raputas aeglaselt pead, astus siis Jane’i juurde ja suudles teda. Tüdruk püüdis end hetke vabastada, siis lihtsalt seisis seal. Derek vaatas teda üllatunult, siis lasi aeglaselt lahti.
„Ässitaksid sa jälle teised minu vastu üles?”
„Jah.” See sõna langes raskelt, kiretult ja lõplikult.
„Ega see seda väärt ei olegi,” pomises mees, vaatas tüdruku nägu mõned hetked kurva igatsusega ja pöördus minekule.
Ta ei jõudnud kahte sammugi astuda, kui eemalt rajalt kostis kiireid häälekaid samme. Varjust ilmus Villiams, temast paar sammu tagapool Jack.
„Jõudu tööle,” möirgas vanamees hingeldades. „Raskevõitu, mis?”
Dereki käed tõmbusid rusikasse.
„Oli asja, mees, mis?”
Villiamsist oli selge, et suhteliselt suurt kasvu ja sportliku olemisega Derekile poleks tast mingit vastast olnud, ent kuidagi oli ta siiski teisest mäekõrguselt üle, ilma igasuguse hirmuta, hääles ainult tappev põlgus, astus ta teise suunas.
„Kao siit, sinuga tegeleme hiljem.”
Jack tema selja taga sekundeeris: „Lollpea!”
