kõrvale.
„Jane, Derek, hea, et ma teid leidsin. Tulge. Õnnetus. Saul sai jahil viga.”
Jane karjatas vaikselt, tormas siis torni suunas minema, teised kiirustasid talle järele.
Saul lamas varikatuse all laual, millele oli talle hunnikust tekkidest ase tehtud, et tal mugavam oleks. Ta rind ja vasak käsivars olid valgete räbalatega kinni seotud, igal pool oli verd. Jane tormas lähemale, siis peatus. Sauli kohale kummardus Emma.
„Mine-mine.”
Jane vaatas kõrvale, kus istus George, keda Brade ja Hans parajasti lappisid. Kuigi ka tema oli üleni verine, oli esimesest pilgust selge, et midagi hullu temaga ei ole.
Jane vaatas kiiresti Sauli poole, siis uuesti George’i otsa.
„Kuidas see juhtus?”
„Kotik. Hüppas. Saul jäi alla.”
„Need ei pidanud ju kiiresti liikuma?” sosistas Jane, ta oli oma hääle tasandanud siin varikatuse all valitseva painajaliku vaikuseni.
„Nad teevad ühe pika hüppe. Me jälitasime põrgukoeri ja ei märganud õigel ajal.”
„Mine,” pomises Hans. „Räägi temaga.”
Jane vaatas talle otsa, korra veel Sauli poole, taipas siis ja nuuksatas hääletult.
Emma tõstis korraks oma pisaratest märja näo, kui Jane ligi astus, ent ei öelnud midagi. Saul hingas raskelt, silmad olid suletud, terve käsi surus pihus Emma sõrmi. Ilmselt ta tajus muutust, sest ta avas silmad.
„Jane, hea, et sa tulid.”
Vaikus.
„Kuidas sa end tunned?”
Saul muigas kõveralt: „Valus.”
Ta sulges korraks silmad, siis vaatas uuesti Jane’i poole.
„Jane, miks meil nii läks?”
„Sel ei olnud mõtet.” Tüdruku hääl oli tume, täis meeleheitlikku tõde. „Ma ei oleks pidanud sinu ja Emma vahele tulema. Ma tegin asjatult teile mõlemale haiget. Mul on hea meel, et te uuesti kokku saite ja et Emma siin sinu juures on. Mul oli vaja Derekist lahti saada, ja keda mul siin ikka valida oli. Ma ei taha enam siin armastada. Ma tahtsin end anda sellele, kes meid siit päästab, ja sina olid kõige lähem sellele ulmale – sa tegutsesid selle nimel. Nüüd ma tean, et ma oleksin juba aasta tagasi pidanud vabanemispäeva ootama jääma. Siis tundus mulle raske leppida teadmisega, et see võib ka mitte saabuda.”
Saul vaatas Emma poole. See oli pilkude hääletu dialoog, korraga oli selles nii palju mõistmist, nii palju armastust ja kurbust.
„Ma jätan teid nüüd üksi,” sosistas Jane karedalt, libistas käe üle mehe juuste, puudutas korraks Emma kätt ja taandus. Ta seisatas varikatuse teise otsa juures, vaatas nagu lummatult neid kahte.
„Tule,” ütles Brade vaikselt, võttis tal õlgade ümbert kinni ja viis eemale, koobastesse.
Üks naine pesi midagi ojas, neli meest mängisid õhukesi lihvitud kiviristtahukaid kasutades mingit lauamängu.
„Vana siga!” vandus keegi parajasti. „Miks sa, pederast, Suur Puud välja ei käinud?”
„Meie ajal olid inimesed viisakamad,” torises keegi mööduvate naiste poole viltust pilku heites.
„Sa ei ole oma ajale mingiks eriliseks reklaamiks.”
Mees viskas käega nende suunas. „Sa ei ole meessoole mingiks reklaamiks.”
„Persse,” kostis ainult vastuseks.
Nad tõusid rõdule, kus istus Ruth, pisut vanamoodne ja väärikas oma pikas seelikus. Vaikides osutas ta lõngavihtidele, millest üht ta parasjagu keraks keris.
Siis hakkas keegi taguma kella, suurt kumisevat metalltünni, mis torni lähedal puu otsa oli riputatud. Aeglaselt, pikkade vahedega rebestasid vaikust teravad ebamusikaalsed, metalsed löögid, millele kumina asemel järgnes pigem lärm, mis kiiresti plärisevatesse ülemtoonidesse uppus. Keegi ei öelnud midagi. Jane keris lõnga edasi, ainult tema kätele ja kasvavale kerale langesid pisarad. Langesid järelejätmatult nagu sügisene vihm, langesid vaikselt, langesid nagu helendavad pärlid, igaüks kui üks purunenud unistus.
–
KATKESTUS
„Oli see nüüd illustratsiooniks, et sul puuduvad inimlikud jooned?”
TAJUN NEKSUST, TEAN, ET SEE ON TÄHTIS. HINDAD SINA
Veelkord küsimused, mida ma juba olin küsinud: „Mis nendega õieti juhtus? Miks nad seal on? Saan ma neid aidata?”
KATSE KÕRVALEFEKTID. NAD ON REBITUD ELUST VÄLJA. ÜRITAN SÄTTIDA ASJU NII, ET SA SAAD NEID AIDATA
„Midagi ei saa aru…”
SA PEAD TAAS PUHKAMA, ANDMA ALATEADVUSELE AEGA SAADUT TÖÖ-DELDA. VÕIMALIK VEEL * KUNI * ÜHENDUST. OLE SAGEDAMINI ÜKSI. SA OLED VALITUD
Täitsin ta soovi nii hästi kui oskasin, milleks mul polnud ka erilisi raskusi, sest kõik ümbritsevad teadsid, et mu diplomitöö tähtajad lähenevad. Päevad olid pikemaks läinud, õhtud olid kauem valged ja kevad ei olnud enam nii võimatu sündmus – mu laual vedeles kaks närakat sinilille, mille oli siia unustanud magavsõber number kolm, kellega sai kähkukas maha peetud ja ta – talle ilmselt paraja üllatusena – kiiresti ukse taha tõstetud. Telefon välja ja pikali.
TERVITUS
„Mis filmi täna õhtul vaatame? Sest sinu küsitlemine teeb asja ainult segasemaks.”
OLEN MURES KOGU TOIMUVA PÄRAST – VALIN JU ARVUTUSLIKULT SOODSAMATE VÕIMALUSTE VAHEL, ENT KOGU PROTSESS SÕLTUB KA PÕHIMÕTTELISELT ENNUSTAMATUTEST JUHUSTEST. SAMUTI OLEN RASKUSTES MATERJALI VALIKUGA, KUNA TULEMUS SÕLTUB IMPERITIIVSELT MEIE KOOSTÖÖST, SENINE ARENG AGA ERINEB OLULISELT MU ALGSETEST PLAANIDEST
„Mul on häbi oma puupäisuse pärast, aga tõesti pole ma taibanud paljusid asju, alates sellest, et sa oled ilmselt mõistuslik, teadvus, ent meie arusaamine on selline, nagu ta on.”
OLEN TÄIESTI TEIST TÜÜPI TEADVUS
Seda ma juba teadsin. „Näita Jane’i, see on vähemalt meeldiv vaatepilt. Kas sa saad aru, kui ma ütlen, et ta on minu jaoks pööraselt, võimatult ilus?”
EI. PARAKU MA TÄNA SAANGI NÄIDATA VAID VAHEMAAILMA
Ma ei saanud mõistlikku vastust, miks see nii on.
„Üks küsimus veel enne seansi algust – kas sa nendega ei ole proovinud ühendust võtta?”
NEMAD MIND AIDATA EI SAA
„Aga kas mina saaksin nendega ühendust? Nagu kalaga?” Olin seda mõtet mõelnud vahepealse aja. Ei tarvitse vist öelda, et pidasin silmas põhiliselt Jane’i, ja olen üsna veendunud, et Hackel sai minust mingil tasandil täiesti õigesti aru.
HUVITAV
