ekraanile kujutise basseinist, kust mõned mehed ja naised just välja ronisid. Kristallpuhas vesi sätenda, inimeste täiuslikud kehad kumasid karastavast suplusest, naeru ja naljaga hõõruti üksteist kuivaks, tõrjudes eemale püüdlikke karvaseid abilisi. Esimesed olid just hakanud mööda pehmet rohtu Templi poole astuma, mõned kitleid-kleite või lühikesi pükse ja särke käigult selga ajades, teised välja tegemata, et nad alasti olid.
„Beeta basseinides on vedelik nii kloorine ja muid kemikaale täis, et siin ei lubataks seda puhastamata ühtegi veekogusse lasta,” rääkis Indomeo omaette. „Me sünteesisime seda siin kord nalja mõttes nende joogivett ja õige mitmeid ajas too lubjane-roostene vedelik öökima. Keskmine järverand tööstuspiirkonnas aga näeb välja selline, nagu oleks sinna jäätmekonteiner ümber kallatud. Ent nemad lendavad ühel päeval tähtedele. Meie ei tee seda iial.”
Ta laskus Saathese kannul kivist käiku mööda suurde maa-alusesse ruumi. Tõeliselt suurde. Templialused tühimikud olid ilmselt palju suuremad kui Tempel ise, tohutud võlvlaed kaardusid hämarasse kõrgusesse, bioluminestsentsi nõrgas valguses sirutusid koridorid nii kaugele kui näha võis. Igal pool toimus midagi. Näiliselt korrapäratult paiknesid põrandal inimesekõrgused vormitud kogud, mis elasid oma salapärast elu. Siin-seal sähvatas heledam valgus, kusagil jooksid tulede read, kostis käginat ja ohkeid, miski mulksus.
„On see Aju?” küsis Indomeo aukartlikult.
Saathes heitis talle kõõrdpilgu.
„Ei. Aju on sügavamal. See on blokkide kasvatamise tehas.”
Ta oli suundunud ühte orva ja käsutanud valguse heledamaks. Uuris midagi puldil ja viipas teised lähemale. Seal, eluvedelikus ja teadvusetult, lamas inimene.
„See?”
„See. Tema. Ta aju täitub praegu informatsiooniga. Ta on küll formaalselt loodud arvutisünteesitud geneetilise koodi alusel, ent tegelikult, samavõrra, kui Aju kujutatud maailm on täisväärtuslik, on ka tema täisväärtuslik inimene, mis sest, et virtuaalne, kuivõrd ta ei ole reaalses maailmas elanud. Aga seda ta muide ise ei tea, tema jaoks on ta senine elu sama reaalne, kui meie elu meie jaoks.” Ta kõneles seda rohkem kaamerale kui Indomeole.
Alia, Gilla ja veel mõned naised olid vaikselt kui vaimud sisse tulnud, Alia kummardus tehisinimese kohale.
Alia.Ei pikk ega lühike, saledapoolne, kuid mitte kõhn. Mitte esimesel hetkel pahvikslöövalt ilus, kuid ükskõik kuidas teda uurida, ei hakka silma ühtki viga. Nõtke, hästi vormitud keha. Lohud põskedes, suured sinakas-rohelised silmad, elav, kergelt pilklik ja armas naeratus. Kuldsed keerukatesse patsidesse punutud juuksed.
„Et see peaks siis nüüd olema vastus sellele, miks oli Templi juurde minu klassi arsti vaja,” lausus ta kah pigem kaameratorule rääkides. „Et kindlasti mitte ei ole ma ainult kellegi armuke või sedasi… See ei meeldi mulle, aga ma teen oma tööd. Vastik natuke, ja hirm on.”
„Me ju leppisime kokku,” alustas Saathes, „et vastutame meie Rusterose ja vanaga…”
„Nähh, ole vait. Kui alustasin, teen lõpuni kaasa. Laske jalga, te ainult segate.”
„Kuidas temaga on?” küsis Indomeo.
„Ainuke raske moment on ärkamine võõrasse maailma,” kehitas Alia õlgu.
„Olgu, jälgime ülevalt. Kui midagi on…”
„Ei ole midagi, millega meie hakkama ei saaks. Kaduge.”
Mehed ronisid maapinnale tagasi.
Nendega peaaegu ühel ajal tulid pultide juurde Rusteros ja Eldrund.
Rusteros.Suhteliselt pikka kasvu, laiaõlgne ja aeglaste liigutustega kuuekümnele lähenev mees. Käsutama harjunud näoilme, teravad kurrud suu ümber. Hallid juuksed tollisteks pügatud. Raske, laia lauba, kõrgete põsesarnade ja kandilise lõuaga pea, kaela peaaegu ei olegi.
Eldrund.Vähemalt kaheksakümneaastane mees. Keskmist kasvu, hea rühiga, kuid vanadusest kokku kuivanud. Pärgamendina kortsutõmbunud tumepruun nahk ja kahte patsi punutud valged juuksed. Heledad tähelepanelikud silmad, klaverimängija sõrmed ja hillitsetud olek.
Viimane pühkis kergelt longates, kuid ikkagi oma vanuse kohta hämmastava kiirusega poodiumile keskse puldi juures, klõpsis mingeid lüliteid ja hõõrus käsi.
„Läheb lahti,” kraaksatas ta kurjalt muiates.
„Mis juhtus?” küsis Saathes oma kohale maandudes.
„Pidasime Chrederiga sõnasõja maha. Ta võttis kellegi julgeolekust kaasa ja hakkas siiapoole tulema. Kui ta tuleb ratsuga, on meil poolteist tundi, kui lennates, siis pool. Nad ei taha seda mitte kuidagi lubada; tõttöelda ei hämmasta see mind. Kaklus on vist vältimatu. Kuidas ühiskondlik arvamus on?” pöördus ta Indomeo poole.
Viimane uuris oma ekraane ja vastas siis: „Me oleme uudise läve ületanud. 4 % on poolt, 12 vastu, ülejäänud äraootaval seisukohal.”
Saathes tõusis. „Ma käin sepa juures ära.”
Ümbruskonnas algas liikumine. See oli vaevutabatav, aga olemas. Elusolendid kadusid, eemal lagendikul võis kariloomi näha kaugemale jõe suunas astumas.
„Ta tuleb,” sosistas hääl, või pigem mõte. Ekraanile tekkis kujutis lähenevast hõbelinnust. Saathes astus sisse, tema järel kahe ja poole meetrine gorilla, kes sammus ühe vaba laua juurde, asetas sellele kaltsu mähitud asjanduse ja harutas selle lahti. Ninna lõi metalli-, õli- ja kerget kõrbelõhna. Ahv tõstis ettevaatlikult automaadi, demonstreeris, et mehaaniline osa töötab. Võttis teisest kotikesest padruneid, toppis magasini täis, tõmbas padruni rauda, kaitseriivistas relva ja pani äärmise ettevaatusega lauale tagasi. Urahtas kergelt, ja kui Saathes lubavalt viipas, lahkus kiiruga.
„Blokeering – nüüd,” ütles Telk.
Hõbelind, kes oli maja suunas liuelnud, oleks nagu millegi vastu põrganud, kaotas tasakaalu, hakkas õhus laperdama ja tuli maha üsna selle koha lähedal, kus Indomeo ja Gilla olid maandunud. Tulivihane Chreder hüppas välja.
„Mis tembud need on?”
Telk kruttis midagi ja kuigi vahemaa oli mitusada meetrit, kuulsid nad üksteist normaalselt.
„Vabandust, külalised on praegu ebasoovitavad. Kõike, mis siin toimub, edastab 1035. saatja. Katse on väga tundlikus järgus.”
„Nii et te alustasite. Millegipärast ma arvasin seda, te ajukääbused. Terve eetika, filosoofia, aastatuhandete kogemused! Ja ikka keegi ei hooli. Kas te teate, mida see kaasa toob?”
„Meil on kahju. Ent me proovisime sulle selgitada…”
„Küsimus pole minus. Mina järgin seadust. Antud juhul see muidugi ühtib mu isikliku arvamusega.”
„See arvamus on meie arvates vale, ja me palume võimalust seda tõestada.”
„Siis oleks tulnud väljastada informatsioon, alustada diskussiooni, mitte teha midagi sellist, mis välistab edaspidised katsed. Ükskõik, mida mina arvan, aga nüüd on trump käes nendel, kes Aju hävitada tahavad.”
„Ka see oht on kogu aeg olemas olnud ja me arvestame sellega. Ent sina tunned pisut katse tingimusi, teistele ei ole selles
