et ta on minust palju lühem.
Ta silmade pilk oli selge, innustunud, ent kuidagi tundus, et ta kõhkleb.
„Tere tulemast siia ilma. Saad sa minust aru?”
Äärmiselt veider oli teda kuulata – ta liigutas huuli, sõnad olid ühtaegu võõrad ja tuttavad, kuulsin ühtaegu tundmatut keelt ja samas sain sellest täielikult aru, nagu ma kunagi ühtki võõrkeelt ei ole osanud.
Kergelt lõbustatult mõtlesin, et ei tea, kuidas vastamine välja tuleb, noh, proovime – läks.
„Tundub, et saan aru ja vist tuleb vastus ka välja. Oi, perse.” Kuulasin ka ise imestades oma kummaliste sõnade kõla – lõpp muidugi täiesti maine –, samas neid mõistes.
„See oli arusaadav, kuigi võõra aktsendiga. Me ei ole sinu suhtes kuigi ilusti käitunud. Ent eksisteerimine ja uue maailma kogemus, mida me sulle pakume, ehk korvab selle.”
„Nii et kas ma tõesti olen ainus, kes olemas on? Kogu minu maailmast? Kuidas ma tunnen end täiesti inimesena, ent kogu… kogu mu tsivilisatsioon on vaid arvutikujutis, nagu te väidate?”
„See oli tõtt-öelda vastus, miks me su ellu kutsusime – kui inimene sa oled. Ilma selleta ei usuks meid keegi.”
Saathes hüüdis midagi arusaamatut, osutades käega taevale. Eldrund ütles samuti midagi arusaamatut. Tundsin end üsna abitult, arvates, et muinasjutuline keele mõistmisvõime on mind maha jätnud. Ent selle üle juureldes hakkas tähendus aegamööda kohale jõudma. Mu arusaamine oli mehaaniline – ei oska seda teisiti väljendada, kuid tuleb ju arvestada, et üsna ilmselt oli see seotud teadvuse teistsuguste kihtidega, kui „normaalselt” omandatud keele puhul. Igatahes polnud see nagu poolvõõras keeles, milles eristad üksikuid tuttavaid sõnu, vaid kui väljenduti segaselt, ei mõistnud ma korraga midagi, kõne asemel oli ainult tähenduseta mulin, ja „tõlge” tuli tervikuna või ei tulnud üldse.
„Linnud, kümned hõbelinnud!”
„Nüüd läks lugu neetult vastikuks!”
Rusteros sammus kiiresti lähemale.
„Indomeo, Alia, Võõras – tulge kaasa, läheme alla Aju juurde käikudesse. Esiteks on meid sealt raske leida ja teiseks takistab see Aju hävitamast, kui kellelgi selline meeletu soov tekiks.”
Läksime tema järel välja ja tee peal haarasin kaasa koti padrunitega, pannes teised pilke vahetama. Sammudes künkanõlvast alla, uurisin ümbrust ja samal ajal toppisin padrunisalve täis, tundes kahetsust, et neid vaid üks on; padruneid oli kuus-seitsekümmend.
Peatusime mullakääpa seinas oleva nikerdatud kivist luugi ees. Rusteros tegi mingi arusaamatu liigutuse ja luuk kerkis. Ta pöördus nagu pisut kõheldes minu poole.
„Kas sa ei tahaks relva minu kätte anda? Seal all on ohutu ja ma tõesti ei tahaks, et keegi seal tulistaks, sest Aju on väga, äärmiselt õrn.”
„Ei. Kord on mul seda juba vaja läinud. Ja nagu sa märkad, oskan ma sellega ümber käia.”
Ühe pika hetke kestis pilkude duell, siis Rusteros pöördus ja me läksime alla.
Keerdastmed laskusid nii kaua, et kaotasin täiesti arusaamise suunast ja kaugusest. Siis hakkas silm seletama igas suunas hargnevaid käike, mille seintel rippus midagi valkjat nagu kaltsud, meenutades õõvatekitavalt õudukaid võõrplaneetlaste sissetungist. Kui silmad harjusid, siis kogu see värk fluorentseeris kergelt.
„Kas see on Aju?”
„Jah.”
„Kas me lähme veel kaugele?”
„Kuidas sa end tunned?” küsis Alia kiiresti ja seletas vabandavalt sama palju mulle kui teistele. „Ma oleks pidanud juba varem küsima – sa ei ole ju kunagi tegelikult seda keha kasutanud.”
„Sihuke tunne on küll, et jube lihtne on üle pingutada. Heameelega istuks.”
„On umbes kakskümmend meetrit,” teatas Rusteros. Trepp lõppeski ja edasi hargnesid ristina nelja suunda tühjad koridorid. Otse tepi ligidal olid mõned istmed ja igasugust muud koli. Valgus oli siis ka heledam kui mujal. Varisesin ühele istmele, mis kõige rohkem meenutas nahast hernekotti. Rusteros vaatas igatsevalt mu automaati, raputasin hoiatavalt pead ja ta pööras pilgu ära. Ta läks eemale mingi kirstumoodi asja juurde ja tõi meile kõigile mingid kitli või mantli moodi asjad; tajusin alles neid vaadates, et käikudes on tunduvalt jahedam kui üleval. Kittel oli mulle napilt paras, teiste jaoks olid nad meeldivalt avarad.
Indomeo leidis mingi pudeli, nuusutas, vaatas korra küsivalt Rusterose poole ja võttis lonksu, jällegi kõhkles ja ulatas pudeli siis mulle. Maitsesin – täiesti tavaline, väga hea vesi. Olime istunud oma veerand tundi, Rusteros kõndis lähikonnas ringi, Alia hoidis mu kätt ja suletud silmadega üritas vist mind tajuda, Indomeo istus ja uuris mind ja üritas julgustavalt naeratada. Olin talle selle eest tänulik, sest kuigi kindlasti nii nagu tema mulle, tahtsin ka talle igasuguseid küsimusi esitada, ent see väike füüsiline harjutus oli mu parasjagu läbi võtnud. Otsekui mu mõtete kaja, ütles Alia vaikselt: „See läheb mõne päevaga normi.”
Järgmiseks, niipea, kui natuke toibunud olin, leidsin end teda uurimast. Ta oli nii väike, et pidin taas korrigeerima oma kujutlust sellest ilmast – siin keskmist kasvu, oli ta vaevalt üle meeter viiekümne. Mida rohkem ma teda silmitsesin, seda kenam ta tundus. Ta oli imeliselt habras ja igas ta liigutuses, kui lihased siidise, tugevalt päevitunud ja veatu naha all liikusid, oli harmooniat ja hulluksajavat sensuaalsust. Ta oli üleni kuidagi nii naiselik, et leidsin end teda ihaldamas… Ta punastas ja vaatas mulle tänulikult otsa. Ehmatasin – kas ta loeb mõtteid?
„Mitte mõtteid. Emotsioone, hingeseisundeid. Aga needki on tihti – nagu nüüd – piisavalt selged, et mõttedki ära arvata. Ära karda, me siin oleme… teistsugune maailm. Keegi ei kasuta seda kurjasti.” Ta süüvis taas kord minusse, siis jätkas vaikselt. „Ma olen näinud katse salvestisi ja arvan teadvat, kui raske sul on. Ole rahulik, me aitame sind kuidas saame. Selles, et sa mind ihaldad, ei ole siin midagi häbiväärset. Kui tuleb sobiv aeg, polegi see halb tee olemisega leppimiseks… Olgu, ma ei räägi sellest, see tekitab tugevaid emotsioone… Milline kalk ja külm maailm see on, kust sa tuled! Ei ole vaja piinlikkust tunda. Ma teen kõik valesti.” Ootamatult lasi ta mu käe lahti, haaras kaela ümbert ja suudles tugevasti huultele. Siis, peale sekundeid, mis kohutavalt ruttu otsa said, libistas käed põskedele ja vaatas mulle lähedalt silma. Ta pilk oli niiske ja suunurkades võbeles naeratus.
„Olgu, nüüd kõhuli matile, vaatame, kas masseerijana saan ma paremini hakkama.”
Heitsin kuulekalt kõhuli ja ta tundlikud ning osavad näpud hakkasid mu keha kallal vaeva nägema. Ootamatult tundsin end tõesti hästi, sest see maailm oli mulle midagi ahvatlevat ja head lubanud.
Vist olin suigatanudki, sest korraga kostsid teiste kolme ärritatud hääled mõne sammu kauguselt, kus nad olid mingi aparaadi ümber kogunenud. Rusteros nagu kuulas midagi, siis rääkis teistega ja siis jälle aparaati, mis oli vist mingi sidevahend. Võtsin tasakesi kobades automaadi ja jäin asjade arengut ootama.
Siis tulid nad minu juurde.
„Asjad on halvad. Nad tulid suurte jõududega, võtsid eluvannist lõhnaproovi ja lasevad kohe Aju juurde sinu lõhna peale reageerivad tapjaherilased. Me peame kiiresti allapoole minema ja katsuma jõuda nii kaugele kui võimalik. Ma üritasin neile kahele selgeks teha, et nad võiksid parem jälgi segada, ent – kumbki
