ma vist poleks aktsepteerinudki tõde.”
MIDA SA TÕEKS PEAD? INIMESTE „TÕED” ON KUMMALISED
„Hakkab peale. Saad sa mind vähemalt tihemini juhendada, kuivõrd loodetavasti on sul mind ka edaspidi tarvis?”
SAAN. SIIN JU POLE JÄLGIMIST… ALIA TAIPAB KOHE MIDAGI OLULIST
Alia tuli munade juurest tagasi meie teiste juurde ja viipas Indomeole.
„Lülita saade välja.”
Indomeo kergitas ainult kulme ja tõstis korraks käe oma kaamera juurde.
„Väljas. Mida sa teada said? Sa oled nii imeliku näoga.”
Alia niisutas korraks huuli, siis tõstis häält, nii et ka kümmekond sammu eemal olev Rusteros võis teda kuulda.
„Kas sa tead, mis asi on gecistii muna?”
Indomeo mõtles viis sekundit, siis vaatas ehmunult ringi.
„Sa tahad öelda, et need…”
Ta vaatas Rusterose poole, kes oli lähemale tulnud.
Too noogutas.
„Aga miks? Mida sa nendega teed?”
„Saan infot.”
„Infot?.. Ega…” Indomeo ahmis õhku.
„Mitte päris. Pigem on tegemist korrelatsiooniga.”
„Seletage nüüd mulle ka,” sekkus Alia. „Indomeo, mida sa arvasid, et sellega tehakse?”
„Ja alustage algusest, et mina ka taipaksin,” pistsin vahele. „Mis asi on gecistii muna?”
Teised vaatasid üksteisele otsa ja jätsid seletamise Indomeole: „See on üks leiutis, mille taga seisvat teooriat me ei tunne. Ta on pärit vähemalt eelmise tsivilisatsiooni aegadest, aga võib-olla veelgi vanem, me ei saa seda kuidagi teada. On spekuleeritud, et Hõbekultuuri hävimises umbes miljoni aasta eest mängis see tehnoloogia peamist rolli. Nad muudavad mingil viisil aeg-ruumi struktuuri ja me ei tea isegi seda, kas selle taga on põhjuslikkuse rikkumine või kontakt millegi reaalsega. 50000 aasta eest, ühel DNA-arvutite kasutamise kõrgajal taastati legendide järgi nende struktuur ja ehitusviisid, katsete tulemuste kohta pole minu teada täit selgust, aga need olid hävitavad. Sel teemal on rohkem küsimusi kui vastuseid, sest mingit märgatavat, mõõdetavat füüsilist mõju ümbrusele neil munadel ei ole.”
Mõtlesin natuke.
„Nii et sina arvasid, et tegu pole arvutikatsega, vaid nad saavad infot kusagilt teisest maailmast?” küsisin või pigem tõdesin Indomeo poole vaadates ja pöördusin siis Rusterose poole: „Ja sina väidad, et ainult korrigeerisid arvutuslikke resultaate selle saabuva info põhjal? Kust see saabub?”
Rusteros kehitas õlgu. „Ma ei tea. Keegi ei tea. Mina olen nendega” – ta vaatas korraks teiste poole ja viipas siis munadele – „oma kakskümmend aastat mässanud. Viie aasta eest ühendasime need arvutiga. Enne seda oli katse täielik jama, kontrollarvutused näitasid tõeväärtust nulli lähedal. Kui me viisime masinavärgi kokku selle maatriksiga siin, hakkasime kummalisi, kuid kontrollitavaid lahendeid saama. Kahjuks ei ole teooriat, häälestasime neid katse-eksitusmeetodil, proovisime mitmeid punkte, otsisime, kuni info tulema hakkas. On need mingid koordinaadid või lihtsalt lähteandmed…?”
„Kust sa energiat saad?” küsis Indomeo järsku. „Need ei käi ###-ga, nad vajavad elektrit.”
„Alt raudteelt võtame.”
„Mis sõna see oli, millest ma üldse aru ei saanud?” segasin vahele. „„###”?”
Indomeo kibrutas kulme, Rusteros muigas. „Ah jaa, te ei tunne veel viiendat interaktsiooni, eluenergiat. Te vist hakkasite juba taipama, et tegelikult on kõik jõud looduses ühe baasinteraktsiooni avaldumisvormid, aga kindlasti te veel ei tea, et neid erinevaid vorme on seitse. Tunnete nelja, olete teinud katseid, kus avalduvad ka viies ja kuues, aga hea tahtmise juures on võimalik neid seletada esimese neljaga.”
Seedisin seda hetke ja heitsin siis kõrvale, selle vastu oli aega hiljem ka huvi tunda – kui see „hiljem” üldse tuleb. Edaspidi kui jutus oli see sõna, kuulsin „eluenergia”, ja mulle sellest piisas.
Mingi asi hakkas prigisema. Rusteros kuulatas hetke.
„Nad lähenevad taas. Herilased on viimases trepikäigus.”
„Kuhu?” See olin muidugi mina, kellele küsimus oli tõeliselt eluline.
Rusteros kõhkles. Ma ei jaganud küll hästi nende emotsioone, aga mulle tundus, et eriti järjekindlad ja usaldusväärsed nad ei ole. Hämmastavalt, ka endale kahjulikult ausad küll, aga kuidagi tundus, et sellised saavad nad olla vaid ainult tänu sellele, et kogu muu süsteem on „natuke nii ja natuke naa…”
Seekord igatahes jõudis ta veel otsusele.
„Tulge.”
Ta sikutas luuki ja seekord ei käinud asjad nii kergesti kui varem. Asusin talle appi ja saime kivitahvli üles. Silma hakkas mulle muide, et ma ei olnud seni siin kusagil metalli näinud. Alla läks käik, mis ei olnud eriti mugav ja kui need siin seinal ei olnud tugevvoolukaablid, siis…
„Kas me läheme alla metroosse?”
Rusteros vaatas korraks üle õla minu poole. „Jah.”
„Nii et isegi suurem osa neist, kes Katsest teadsid, ei tea, et saad infot väljastpoolt süsteemi?”
„Jah.”
„Kui palju teeb see asjad hullemaks avaliku arvamusega?” küsisin omakorda üle õla Indomeolt.
„Ma parem ei lülita mõnda aega saadet sisse. See oleks katastroof.”
„Kas sa ei saaks selle ütlemata jätta?”
Ta pilgutas silmi, ilmselt ei olnud säherdune idee talle pähe tulnud. Siis ta ohkas ja üritas laskuda minu metsluse tasemele. „See ei ole võimalik. Saad aru, ma saan midagi teha, mul on õigus ja võimaluski eetris olla ainult niikaua, kuni olen absoluutselt aus. Esimese vale puhul tõmmatakse mulle vesi peale.”
Ei ole kindel, kas ta just täpselt seda ütles, aga mõtles ta umbes nii küll.
„Aga kas sa ei saa seda serveerida kui eriti pikantset ja huviäratavat detaili? Midagi, mis muudab asja veelgi tõepärasemaks ja tähtsamaks?”
„Kõigepealt pean ma ise selles veendumusele jõudma.”
„Siis jõua ruttu.”
Ta tahtis õiendama hakata, ent loobus. Nii et informatsiooni pisut aega enda teada hoida on see lubatav tolerants nende „absoluutses” aususes? Kummaline seltskond.
Ronisime läbi teise luugi metroojaama. Tundus tuttav, sest olin selliseid paar korda näinud.
„Siiapoole,” ütles Indomeo, kui oli korra ringi vaadanud. Astusime läbi peene tolmu perrooni äärde, enam-vähem kohe tuli ka rong, ning vaevalt minut pärast käigust väljumist lasime
