on inimene,” ütles vana teadlane lihtsalt.
„Ei, ta on tehisolend, värdjas, ja miski, mitte miski ei õigusta ta olemasolu.”
„Me oleme tolad küll,” lausus Saathes kibedalt end teiste kõrvale seades. „Mis oleks lihtsam olnud, kui natukegi valvata.”
„Ei tohi!” kostis korraga kõrvaltoast Alia hirmunud hüüe.
„Teised julgeolekumehed,” taipas Indomeo esimesena. „Me ei suuda ka õppida!”
Chreder naeratas nende löödud ilmeid jälgides, samas aga oma toru endiselt hoolikalt nendele suunatuna hoides.
Kostis kolinat, siis kähe karjatus. Miski seal teises toas oli ilmselt valesti. Järgmiseks ilmus uksele kõigepealt looduskaitsemehe verine valugrimassis nägu, siis astus ta paar väga kohmakat sammu, end kummaliselt ebaloomulikus asendis hoides. Miks, taipasid teised alles siis, kui nägid, et tehisinimene on ta käe selja taha väänanud ja hoiab teda kilbina enda ees. Kõik taganesid. Võõras vaatas kiiresti ringi, suunas toru Chrederile ja üritas herilasi lahti lasta, ei saanud aga tundmatu seadmega hakkama. Pusis ainult hetke, (preetor seisis kivinenult paigal), viskas siis toru preetori suunas ja paiskas mehe järele. Preetor oli sunnitud põikama kõrvale kõigepealt lendava toru eest, siis toetas ta instinktiivselt kaaslast ja selle ajaga oli tehisinimene jõudnud lauani ning haaras automaadi.
Isegi nende hetkede jooksul panid pealtvaatajad tähele, kui teistmoodi ta on – ta oli kuidagi kohmakas ja miski temas kõneles halbadest eluviisidest, ometigi liikus ta kiiresti ja tegi täpselt seda, mida vaja. Relva haaras ta kõhklusteta ja selgelt tajutava professionaalsusega.
Chreder tõstis toru, ent ei jõudnud lasta, enne raksatas lask. Tehisinimesel oli aega sihtida ja oli näha, et ta ei tahtnud tappa – ta sihtis õlga.
Lõhkkuul rebis õla ribadeks ja preetor lendas selili, kastes pealtvaatajad verega.
Puhkes segadus, paljud tormasid Chrederile appi, kusagilt otsiti sidemeid ja mingeid muid abivahendeid, improviseeriti kanderaam ja ta viidi eluvedelikuvannide suunas minema.
Olend unustati hetkeks, kuid ilmselt oli ta ise kogu aeg ümbrusel silma peal hoidnud. Korraga paiskus ta ettepoole ja lasi kukerpalli. Herilane tormas seinani ja suri, veel teine kihutas kurjalt inisedes ruumi, keegi tehnikutest karjatas ja langes näost sinisena kokku. Jälle kõlasid kurdistavad lasud, millele järgnes tuhm mütsatus. Sammaste vahelt meeletuna herilasi lahti lasknud looduskaitsemees oli kaltsunukuna põrandale paiskunud, üks kuul oli tabanud ta jalga ja selle peaaegu otsast rebinud, teine pillutanud ruumi laiali sisikonna. Nüüd alles puhkes tõeline segadus, keegi karjus ja paljud vankusid näost rohelistena eemale. Ka Indomeo tundis pööritust, sest nii palju verd ja vägivalda ei olnud neist mitte keegi oma elus näinud.
Alia jagas käske, Rusteros möirgas ja kuidagi saadi ka teine mees ja herilasehammustuse saanud tehnik eluvedelikku.
Kogu selle aja jälgis Olend neid lauaservale toetudes altkulmu, hoides automaati laskevalmilt käes.
Mõned minutid hiljem saabus suhteline rahu ning kui Indomeo ja Saathes leidsid end võõrast uurimas, vahetasid nad pilgu, kehitasid õlgu ja astusid lõpuks lähemale.
„Ta tulistab täpselt ja kiiresti,” kommenteeris Indomeo tollele uurivalt otsa vaadates, justkui püüdes ta ilmet lahti mõtestada. „Ta tulistab kaitseks ja ainult niipalju, kui vaja. Aga kuidas ta nii kähku olukorda jagas?”
„Tema originaal ajus magab. Me andsime talle šoki vältimiseks ka viimase kahe tunni jooksva info. Ta nägi ja teadis kõike.”
„Saab ta meist aru?”
„Jah. Ah et selline oleks siis inimene, kui jääajad oleksid karmimad, kui kooskõla loodusega oleks järjekindlalt lõhutud ja puutumata fossiilse kütuse baasil tõuseks tehniline tsivilisatsioon.”
„Hei, teie seal,” hõikas Rusteros. „Ühendus on ju peal, ka praegu saab arvuti-isik kogu info.”
„Oi õudust, mis tagajärjed sel olla võivad…”
„Äh, midagi see ei loe, kes teda usub.”
Rusteros keeras ühenduse maha.
See, mis nüüd juhtus, sarnanes kõige rohkem kirjeldustele surmast – reaalsus oli kusagil kõrval, nägin ja tundsin kõike nagu vanas filmis, teades musta masendusega, et ei kuulu õieti sinna. Ja lisaks sellele, et kogu asi näis paha unenäona, oli neid kohti, kus ma enam ei olnud, kaks. Kogu maailm kahestus, arusaamatul viisil tajusin eraldiseisvatena kahte komplekti meelelisi aistinguid, lamasin ikka veel omas voodis poolunes ja seisin Arkaadia päikeses. Mõnda aega olid tajud samaväärsed, ma ei saanud aru, kuspool ma tegelikult olen, nagu piki hiiglaslikku suitsust toru lendlesid mu mõtted tuulest kantud tolmutortidena ühelt poolt teisele. Siis, (tagantjärele seletades) see asi käändus ja muutus libeda mäenõlva sarnaseks, hakkasin libisema ja miski otsustas minus (või väljaspool mind?), et see sammastega hoone või ärkvelolek on huvitavam, või olemasolu seisukohalt olulisem, seda enam, et omateada magasin, ja panin end selle automaati käes hoidva tegelasega kokku. Nüüd olin küll kindlas kohas, veidra valutegeva kirvendusega kukkusin – sest kogu toru oli nüüd „vertikaalne” – supsatasin sellesse kehasse, nagu… ei – peaaegu nagu kuulunuksin sinna, selle erinevusega, et kuklas oli nagu auk või tuuletõmbus, ja mingil viisil, mida ma isegi ei üritanud mõista, nii ilmselgelt võõrik oli see, olin ma ikka veel seotud oma Maal magava kehaga.
Vaatasin ruumi ja tundsin end nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Nüüd, aastaid hiljem üritades seda lugu kirja panna, et natuke mõtetes korda luua, ei õnnestu mul mingi pingutusega tabada hetke meeleolu. Andestatagu see üks kõrvalepõige, luban, et ma rohkem oma isikut ja muljeid jutustusse ei sega, sest sellel, mida siis ütlesin ja mõtlesin, on väga vähe ühist tolle tegelasega, kes enne mõtleb, kui teeb, ja siin arvuti taga seda teksti sisse lööb. Oma segaste meeleolude kirjeldustega nende tundide jooksul võiksin täita kümme korda paksema raamatu, ent lugu sellest paremaks ei lähe ja vaevalt see kedagi huvitab, kuna ei huvita õieti mindki enam. Kuigi olin pisut ette valmistatud ebatavalisteks sündmusteks tänu Aju kontaktile, oli toimuv siiski piisavalt kummastav, et toimisin järgnevatel tundidel – asju õigete nimedega nimetades – pidevas kurnavas šokiseisundis.
Oli soe, vast 25-30 kraadi. Oli väga valge, päike oli kõrgel, varjud olid väga lühikesed. Taevas, niipalju kui seda katuse alt ja sammaste vahelt paistis, oli türkiissinine ja ainsagi pilveta. Aeg-ajalt tungis galeriisse sisse kerge tuuleõhk, mis kandis endaga võõraid aroome. Ruumi kivipõrand oli kulunud, murenenud olid ka sambad. Valkjas kivi oli kord puhas, kord täis pruune ja rohelisi täppe ning sooni, ei tea siiani, olid need algusest peale kivis olnud või aegade jooksul tekkinud. Sambad olid kord ilmselt väga täpselt paigas olnud, kohati suutsin ühendusjoont jälgida ainult tänu sellele, et teistes kohtades olid tükid välja pudenenud ja siin-seal olid praod samblaga ääristatud. Põrand oli halvemas seisukorras, sest tundus, et ta on otse pinnasele laotud ja vihmad (võib-olla ka külmad, kuigi sel momendil oli üsna troopiliselt soe) olid alust uhtunud. Siin oli ühe plaadi servast väljas kild, sest teise paadi vastu vajumine oli teda murdnud, siin ühe serv kerkinud teisest paar sentimeetrit kõrgemale, siin oli voolav vesi uuristanud endale renni ja seal oli värske kukkumine killu välja löönud. Ja peaaegu kõikjal kasvas plaatide vahel rohi.
See kittel, mis nad mulle selga olid andnud, oli õhuke ning samuti võõra mustri ja kiuga. Mahedad, sugugi mitte ebameeldivad toonid, esimesel pilgul arusaamatult servadeta kokkupandud tegumood, sellele kontrastiks uskumatult tuttavailmelised suured hallikast luust nööbid. Olen kord pärast avariid ärganud haiglapalatis ja korra lennanud keset talve
