läheme maha.”
Astusin läbi avatud uste tolmu ja viletsa valguse kätte, vaatasin ringi ja, jälgides lahkuvat rongi, kordasin mõttes Indomeo hüüatust: „Hüljatud raudteeharu!”
Rusteros ja Alia vaatasid talle arusaamatuses otsa, sellal kui mina püüdsin tegelikult silme ees seisvat pilti jutustuse põhjal tekkinuga kokku viia ja murdsin pead, kuidas põrgu moodi need asjad kõik omavahel seotud on.
Indomeo seletas: „Kuulsin kord ühelt rändurilt üht väga kummalist jutustust, mis sarnaneb paljus kirjeldustega Vahemaailmast, kuhu satuti siis, kui Mignioli katsetas… Ohh!” Ta hääl vaibus, natuke aega suutis ta vaid maigutada.
„Gecistii mune?” lõpetas Alia tema eest.
„Jah?” küsis Rusteros. „Ma olen neid lugusid muidugi kuulnud – inimesi läks kaduma, mõned rääkisid mingist kummalisest udusest paigast… siis veel lood igasugustest… hmm, mina liigitaks selle paranormaalseks. Ma olen muidugi lugenud ja olen nüüd katsete ajal salamisi natuke kartnud, ehkki pole taolisi lugusid eriti tõsiselt võtnud… ja ma ei teadnud, et keegi on sarnaseid rääkinud viimastel aastatel. Lugusid on ju igasuguseid – haigustest ja kiskjatest, teistest maailmadest…”
„Vahemaailm?” küsisin, sest kuigi nii ma olin sellest määrangust aru saanud, tundsin, et siin taga on midagi rohkemat.
Rusteros kehitas õlgu. „Nii nimetatakse meie maailma loogilist või informaatilist jätku kooeksisteerivate ruumide teoorias. Võrranditest tuleb välja mingi substants, mis peaks kopeerima…” Edasine tekst läks minu jaoks laama. Üritasin kuidas oskasin, aga tajusin ainult grammatilist struktuuri – nii palju oli võõraid mõisteid.
Indomeo seletas ka midagi, mis oli minu jaoks sama arusaadav ning seega, arvestades kogemusi Hackeliga – et vältida tekkivat peavalu –, jätsin nad vaidlema ja astusin eemale. Kuigi sain aru, et tegu on populaarteadusliku tasemega, sõitis tekst mul nii kõrgelt üle pea, et jääk kvalifitseerus pigem valgeks müraks.
Asusin uurima perroonilt äraviivat käiku. Selgesti olid tolmus näha ühed ülesse minevad jäljed ja ka allatuleku omad.
„Siin on keegi käinud,” viipasin teised lähemale. „Ma ei ole küll mingi jäljekütt, aga siin oli pilt väga selge ja need tagasitulevad olid pigem roomamine.”
„Oo!” Indomeo vangutas uskumatult pead. „See võib siis tõsi olla.”
„Misasi?” mängisin lolli.
„Üks rändur olevat siin olnud. Ta… Jutu järgi on siin mingisugune kaitstud ala, kus elab inimesi,” meenus Indomeole. „Häda. Selliseid kaitstud alasid ma vanadest juttudest küll ei mäleta, aga neid on palju ja suur osa neist on ümberjutustused, nii et…”
„Ja siis?” küsis Alia.
„Mis nad siin teevad? Elavad siin?”
„Võib-olla on lõksus, ei oska tagasi tulla?” riskisin vahele pista.
Indomeo vaatas mind nagu ilmutist, siis ütles aeglaselt: „See on väga tõenäoline… Me peaksime proovima neid päästa, tagasi tuua. Hmm…” ta näris huuli. „Läksime?”
„Kuhu?” ei taibanud Rusteros. „Mina tahaksin küll tagasi. Ootaks teisele poole liikuvat rongi. Kui nad seal elus on, peavad nad paar päeva veel vastu. Kui tulek ja minek on korratavad, päästame nad, kui ei ole, ei saa me neid niikuinii aidata.”
„Minu arust pole meil targemat teha, kui päästjateks olla,” üritasin neid liikuma saada. „Anname neile infot, et siire on võimalik, ja saame mingit aimu selle paiga kohta. Huvitav, kas tüüp mainis, milline ilm väljas on?”
„Seal pidi külm olema,” vajus Indomeo norgu. „Nulli ümber.”
Vaatasime õnnetult oma suviseid rõivaid.
„Mis seal üleval üldse on?” küsis Alia. Indomeo seletas lühidalt seda, mida ma juba teadsin; olin selle üle ütlemata rõõmus, sest andsin endale aru, et kui ma veel kaua üritan asja juhtida, teades, mida teadsin, ja juhtides tähelepanu asjadele, mille peale Indomeo peaks tulema, aga ei tule, jään ühel hetkel vahele. Ja see andis mulle aega mõelda.
Kui ta lõpetas, seedisid kõik seda jutustust mõned minutid. Siis sobras Alia oma vöökotis ja võttis mõned kuulikesed.
„Igaüks neist annab tunniks sooja, üle kolme järjest võtta ei tohi. Loodetavasti on neil seal rõivaid, kuivõrd nad jahil käivad. Kui ei, peame vähemalt päeva puhkama, enne kui järgmisi tohib võtta… Paha lugu, mul on neid ainult mõned. Mida kauem saame ilma läbi, seda parem.” Ta pistis igaühele kaks tükki pihku.
Puhkasime trepil kaks korda, nii pikk oli see. Üleval kulus paar minutit, siis leidsime läbipääsu (millest mina, kes ma teistest pea kaks korda raskem olin, vaevu läbi mahtusin), ja siis seisime vahemaailma nukral kõnnul. Kogu see värk meenutas mulle kõige rohkem hilissügisest prügimäge – kidurad niisked lehtedeta põõsad, hallikaskollane hõre rohi, paljad murdunud kaljud ja vilets hämar valgus, mis koos laisalt voogava halli uduga piiras nähtavuse mõnesaja meetriga. Kummalisel kombel ei tundnud ma külma ning arvasin esiotsa selle nii olevat vähimagi tuule või õhuliikumise puudumise tõttu; ja nahk oli meil kõigil ronimisest märg.
„Kraadi viisteist, mitte nulli ümber,” kommenteeris Alia.
Istusime kividele ja Alia vaatas mind jälle üle. Rusteros ja Indomeo olid taas alustanud vaidlust, mis mul peas ainult lühiseid tekitas. Sulgesin silmad.
„Kus sa siis nüüd oled?”
Vastus võttis väga kaua aega ja oli nii ebaselge, et mõistsin seda vaevu.
PIIRKOND EBASTABIILNE. KIIRUSTA. MINE
„Siin ei pidanud ju jälgimist olema?”
ON KA TEISI, FÜÜSILISI TEGUREID. ENNUSTAMATUID, JA MEILE EBA-SOODSAID
„Kuidas ma kiirustan, pean ju puhkama?”
PUHKA LOOMULIKULT, AGA ÄRA KUSAGIL LIIGSELT VIIVITA
„Viivita millega?”
SENI OLED SA KÄITUNUD OPTIMAALSELT (ARVESTUSTE KOHASELT). NÜÜD ON VÕIMALIK SUUREM HAJUVUS. KIIRUSTA…
Ta hajus.
Istusime viisteist minutit, siis tõusin.
„Läksime siis, vaielda võite ka teel.”
„Ma ei tunne mingit suunda,” kaebas Rusteros.
„Kui jutustust uskuda, siis läks ta sinna,” osutas Indomeo käega nõlva laskumise suunas.
„See ei ole mingi orientiir.”
„Me võime ju minna ja vaadata,” proovisin neid kiirustada. Uurisin nõlva, leidsin mingeid jälgi, ent kui vanad need olid ja kelle omad? Mina seda ei teadnud.
„Siit on ta läinud, ja ka tulnud,” kuulutasin jälgedele osutades. Teised kolm uurisid jälgi ja ma sain aru, et looduses elades teavad nad neist jälgedest minust määratult rohkem, ent kuna seekord oli mul õigus, ei saanud nad aru, et bluffisin.
Vantsisime ligi tunni
