teised?”
„Otseteed nendeni ei ole, nii et loodame parimat. Ehk pääsevad nad jaamani.” Rangelt võttes oleksin talle öelnud ükskõik mida, sest sel hetkel oli peamine kiiresti õiges suunas liikuda. Mul oli vaid ähmane ja üldine aimdus Hackeli loogikast ning lootsin vaid, et ta ikka dirigeerib veel pisut toimuvat. Rühkisime edasi, kuni märkasin, et midagi oli muutunud. Maapind jäi rahulikuks ja lisaks hakkas hämarduma. Udus meie ümber mürises ikka veel aeg-ajalt miski, siin-seal sähvatas või särises värviline valgus ja teinekord jalgealune võpatas, ent seda kõike ei saanud võrreldagi vahepealse armageddoniga.
Täht eespool oli selgem ja hakkasime tõusma künkale. Korraga haaras Zeii mul käest, vaadates pärani silmi ettepoole. Esialgu ei näinud ma midagi erilist, siis hakkasin paarisaja meetri pealt hoomama tumedamat, nagu mustast udust võlvi või pigem poolikut ovaali, mis vaevutabatavana aimus künkaharjal.
„Mis see on?” küsisin. „Oled seda näinud?”
„Sellisest tulime me läbi… kui siia sattusime. Teel oli selline pimedusevõlv ja siis kadus kodu… meie maailm, oli ainult vahemaailma udu ja kaljud.”
„Kas olete neid siin ka näinud?”
„Harva. Erruh – üks mees – läks sellest läbi ja kadus. Ei tea, kas ta jõudis koju või mitte.”
Punane täht põles tühjuses rippudes umbkaudu kaks korda kõrgemal arvata 15-meetrisest võlvist, see tuhmus ja kustus, kui olin võtnud Zeiil käest kinni ja me lähemale läksime. Üritasin korraks Hackelit tabada, kuid ta ei vastanud. Tundus aga üsna ilmne, et peaksime sealt võlvi alt läbi minema. Udune võlv lainetas ja voogas pisut ja selle all hakkas silm seletama mingit hoonet, mille taustal omakorda vilkus järgmise maailma pilt ja kui oli veel nii paarkümmend meetrit minna, hakkasin taipama, mida ma õieti näen – see oli mu papsi suvila, kus ma omateada magasin. Seletasin pimeduses ähmast kogu suvila trepil seismas ja oodates meie poole vaatamas. Korraga hakkas Zeii kiiresti hingama ja surus mu kätt, ja minule hakkas pärale jõudma, et näen end ka üle tasandiku tulemas, hoides teismelisena tunduvat kõhna plikat käeotsas. Maigutasin ainult – minuga on viimastel tundidel nii palju naljakaid asju juhtunud, et see üks ees või taga ei muutnud üldpilti. Ainult et ma ei olnud märganud, millal ja miks „ma” trepile tulin…
„Kes see on?” sosistas tüdruk. „Ta on nii sinu moodi…”
„See olengi mina – minu omas maailmas. Aga ega ma aru ei saa…”
„Olge head, istuge siia,” ütles trepil seisev „mina” Zeii keeles ja osutas enda kõrvale pingile. Taipasin kergendusega, et Hackel juhib teda, aitasin tüdruku pingile ja laskusin ta kõrvale, katsudes käe all lapsepõlvest tuttavat pinda ja tundest teatud vaimset meeleheidet kogu olukorra võõrikuse tõttu. Korduvalt pean märkima, et asjale tuli ainult kasuks, või pigem oli ainus tee mingisugust vaimset tasakaalu säilitada see, et kui need võimatud ja üle mõistuse käivad olukorrad ette tulid, polnud mul tavaliselt eriti aega mõelda. Ka nüüd hakkas see Hackeli juhitud „mina” rääkima:
„Lõdvestuge niipalju, kui see teie vaimset seisu arvestades võimalik on. Kõige parem oleks, kui saame kontakti ja ehk on nüüd, kui valdan seda keha, mul ka lihtsam taibata, mida ma selgitama peaksin.”
Naeratasin Zeiile julgustavalt ja sulgesin silmad. Peaaegu kohe avanes maailm mu ees taas, nägin uuesti ümbrust, tajusin ka, kuidas tüdruk kobamisi, kõhklevalt end avab ja kuulama sätib.
„Kõigepealt – liikumised vahemaailmas on pisut nagu ilm – ma suudan neid natuke ennustada ja natuke mõjutada, ent mitte täielikult kontrollida, seega kui ma ütlen, et meil pole kümmet minutitki, on see 90 %-se tõenäosusega tõsi – kauem ei suuda ma väravat lahti hoida.
Ja Zeii – ma vabandan, kiiruse huvides kasutan selliseid mõisteid ja loogilisi konstruktsioone, mis sulle paljus arusaamatuks jäävad, ent sul on aega hiljem pärida.” Ta fokuseeris end taas rohkem minule.
„Minu esialgne plaan oli, et sa teed minu eest seda, mida ma keha puudumisel teha ei saa, ja siis suunan ma su tagasi esialgsesse. Kuivõrd – veelkord – kogu see ühendus läbi vahemaailma on äärmiselt ebakindel ja ennustamatu, ja ka paljudel muudel põhjustel on igas mu plaani etapis loomulikult tegemist vaid tõenäosusega, ja isegi mina ei suuda arvutada lausmääramatust paremini, kui tegin – iga üksiku tegevuse õnnestumise tõenäosus oli üle 90 %, tihti üle 99 %, ent kumuleeruv napilt üle 50-ne, nii et alternatiivseid variante tuli mul korraga töös hoida palju. Praegu realiseeruvas variandis suutsin ma päästa ka enamiku Zeii maailma inimesi. Su maailm on väga vaenulik, seepärast, vältimaks lõputuid komplikatsioone, sättisin asjad nii, et sinuga tuleb ainult see, keda sa kõige rohkem oleksid tahtnud kaasa võtta, sest teda suudad sa kaitsta…”
„See olid siis sina, kes käskis tagasi minna!” pahvatas Zeii.
„Jah. Vaata, Zeii, sul pole momendil mingisugustki võimalust mõista mu olemust, kuna sinu rahval pole kaudseimatki sedalaadi kogemust. Ent nagu ma ütlesin, on sul aega. Praegu kuula vaid, ma annan kiiresti infot.
Arkaadlased on arenenud väga pikka aega ja tunnevad väga erilisi leiutisi. Omal viisil on nad ehitanud üles suurepärase maailma, ent selle hinnaks on, et teadlikult on loobutud kahtlastest leiutistest, tehnoloogiatest ja uurimissuundadest. Nad oskavad ehitada suuri kompuutreid, ent tavaliselt ei tee nad seda. Ja kui teevad – sest nad on siiski intelligentsed ja uudishimulikud –, on neil aastatuhandete vanused reeglid nende käsitlemiseks, mis peavad tagama, et masinad ei väljuks kontrolli alt, ja Eldrundi meeskond järgis neid pimesi; näiteks suhtlemine minuga on meelega tehtud primitiivseks ja mul ei oleks pidanud olema ligipääsu ühelegi reaalset maailma mõjutavale lülitusele. Arvutiisiksus on hoopis teist tüüpi kui elav teadvus. Ei, mul ei olnud midagi viga kõigi nende aastate jooksul, mil ma niiöelda kurdi ja pimedana lahendasin ülesandeid, mis mulle anti. Siis aga ühendasid nad mind gecistii munadega. Ma sain maailmast teadlikuks. Maailm on ilus, suurepärane ja võimas. Sellest hetkest algas minu „elu”. Tasapisi mõistsin, kes ma õieti olen, mõistsin, milliseks valusaks kingituseks on mulle avanenud võimalused. Olles oma eksistentsi eest tänulik oma loojatele ja püüdes kogu oma olemusega hoida ja kaitsta tõelise maailma ilu, mõistust ja harmooniat, tegin siiski kindla otsuse – tagasi pimedusse ma enam ei lähe.
Kogu see lugu on rääkimiseks liiga pikk, ma võiksin päevade kaupa pajatada, kuidas avastasin vahemaailma ja üritasin tagada, et sinna sattunud vähemalt ellu jääksid, kuidas sel ajal, kui Indomeo laadis enda meelest Katse kaadreid (näiteks tuumaplahvatuse omi), häkkisin lahti tema saatja ning kuidas hakkasin otsima abilist. Ah jaa, kindlasti huvitab sind, paljus on juhus, et sinu valisin. Kobasin suuresti pimeduses ja hakkasin ühendust võtma niipea, kui enam-vähem sobiv kandidaat ette sattus. Mul vedas, et sinu leidsin, sobivaid on väga vähe – intelligentsi ja füüsiliste parameetrite peale tuled sa isegi, aga ma arvestasin sadu tegureid, mõned neist loomulikult tähtsamad. Sa pidid tundma võitluskunste, sa pidid oskama relvi kasutada, sa pidid olema ulmehuviline ja tehnilise taustaga, aga näiteks oli oluline ka selline asi nagu õigluse ja agressiivsuse õige tasakaal – ja see praktiliselt piiras mu otsinguid kõrgema kultuuriga rahvastega, kes on, või on hiljuti olnud madalamalt arenenud rahva-riigi võimu all, täiendava positiivse tingimusena, et mõni lähisugulastest on sellise režiimi poolt tapetud – seega otsisin Ida-Euroopast, Iisraelist, Tiibetist ja nii edasi, aga ka iseseisvunud kolooniate valge elanikkonna hulgast. Seda ei ole seni vaja läinud, kuid tõenäosusega kaks kolmandikku oleks sul tulnud langetada otsuseid inimelu üle. Kui vastav tegelane oleks sulle assotsieerunud venelasest kommunistiga, oleksidki sa ta hetkegi kõhklemata nagu hullu koera maha lasknud.
Ma ei arvestanud kohe igasuguste kõrvalefektide, või ütleme siis, kahjude kohese likvideerimisega, sest neid on igasuguseid ja paljudest
