style="font-size:15px;"> Tugev rõõm voogas minust läbi. Ent sellele järgnes kohe ka pahameelelaine, mida ma ei suutnud alla suruda:
„Tore, et sa ikka olemas oled? Loodame, et sa uuesti ära ei kao?”
OLEN OLEMAS. ÜRITAN MITTE KADUDA
„Kuidas sul läinud on?”
PIKK JA SEGANE JUTT
„Mõned asjad tõesti ei muutu…”
NAGU KA SINA. KAS ZEII OOTAB LAST?
Kuidas põrgu päralt ta seda teadis? Tundsin end võrdlemisi räbalalt – olin aasta otsa asjade üle mõelnud, ja nüüd esimese kolmekümne sekundiga alguses tagasi – mis kurat toimub???
ÜKS PÕHJUS, MIKS MA VIIVITASIN ÜHENDUSEGA, OLI – ILMSELT VÄÄRAKS OSUTUNUD OLETUS – ET SA EHK OOTAD KONTAKTI NIIVÕRD, ET UNUSTAD MINU PEALE VIHASTADA. VABANDUST, MA EI OSKA INIMESTEGA SUHELDA. TEIE LIIKIDE VAHEL EI OLE RISTUMISBARJÄÄRI. UMBES POOL AASTAT KULUB TÕRGETE TAANDUMISEKS, NII ET SELLE PEALE TULEMISEKS EI PEA JUMAL OLEMA, ET NÜÜDSEKS PEAKS ZEII RASE OLEMA. LISAKS TAJUN KA MUUTUSI ELUVÄLJAS JA KUNA MA NEIST ALATI ÕIGESTI ARU EI SAA, OLI MUL VAJA SEE KÜSIMUS ESITADA
Ohkasin mõttes.
„Sul on mind taas tarvis, nagu ma aru saan. Lõpuks ei läinud mul sind usaldades kõige halvemini, nii et tegelikult olen valmis riskima – Zeii tahab koju ja sina suudad meid sinna aidata.”
VALMISTUGE. VAHEMAAILM ON TAAS LÄBITAV. PÕHIMÕTTELISELT VÕIKSIN AVADA VÄRAVA KOHE, AGA PAREM ON OODATA – BARJÄÄRIDE MIINIMUM PEAKS OLEMA MILLALGI LÄHEMATE PÄEVADE SEES. TEIL ON SEEGA ETTEVALMISTUSAEGA, SIISKI MITTE ÜLE NÄDALA. PALUN KIIRUS-TAGE, SEST TÕENÄOLISELT ON SOODSAIM MOMENT 2-3 PÄEVA PÄRAST.
„Mida ma seekord tegema pean?”
EGA SA OMETI VASTUST LOODA?
„Kaua ma tõenäoliselt ära olen?”
KAHETEISTKÜMNEST TUNNIST LÕPMATUSENI… SUL ON ÕIGUS – MÕLEMAL JUHUL POLE ETTEVALMISTUSED ERITI VAJALI-KUD. ARVESTA AASTAGA
„Mida ma kaasa võtan?”
RELVAD. MUU ON TEISTES MAAILMADES PAREM. KUTSU KA ZEII ÜHENDUSSE, KATSUN TEILE NÄIDATA ZEII MAAILMA
„Puhh,” hakkasin end vaikselt liigutama. Zeii vaatas mind ootusärevalt.
„Sa said ühenduse?”
„Jah. Kust sa tead?”
„Sa vajusid kuidagi teistmoodi ära, ja… räägi.”
Kehitasin õlgu. „Meil on paar päeva end reisile seada. Ma olen sulle kirjeldanud, kui raske on Hackeliga – ega ma temaga eriti targemaks saanud, aga koju sa ilmselt saad. Aga ta tahab meile midagi näidata, katsu süveneda.”
Ta keris end mulle kaissu, käsi libises mu kätte, ta noogutas kiiresti ja lühidalt ning sulges silmad; mina tegin sedasama.
ÜHENDAN
–
Suur kabinet oli hämaralt valgustatud. Aastad, kui mitte ajastud olid kirjanud ta marmormustreid väärikusega, kiviparkett oli käidavate kohtade pealt kergelt lohku kulunud ja tumedast puidust mööbel, ehkki rõhuvalt massiivne, jättis tükati mulje, et võib puudutusest tolmuks pudeneda. Siin oli piisavalt ruumi ja rikkust, et teenrid võisid teesklematu väärikusega, mis tuleneb oma tegevuse privilegeerituse mõistmisest, pühkida tolmu seinalt nüri pilguga jõllitavatelt ammusurnud tegelastelt või kuuldamatul sammul tuua senjöörile kahesajaaastast veini kullatud hõbekarikas. Ruumi täpselt ja korralikult tahutud kiviseintele ja klassikalises ümarvõlvis kaarduvale laele heitis pigem varje kui valgust kamin, kus hõõgusid niiskevõitu notid ja laua taga, selle arutult suure kiviplaadi ühes otsas istuvale mehele andis kirjutamiseks valgust heleda roosaka hõõgusega põlev vaskne õlilamp. Sellistes suurtes hämarates kiviruumides on alati jahe, ükskõik kui palju kütta, ja kui temparatuur väljakannatamatult kõrgeks muutub, ei usu ruumisviibijad seda, pigem vaatavad nad pahuralt ringi, mõistmata, mis valesti on.
Mees laua taga tõstis käed nahkselt aluselt, mis pidi teda lauaplaadi kivi jaheduse eest kaitsma ja millel ta tegi kogu töö, ignoreerides ülejäänud lauapinda. Ta kummardus tagasi, haaras kandikult kõlinal hõbedase kruusi ja mühatas:
„Loe ette.”
Pimedusest laua kõrval hakkas miski liikuma, võttes valguslaiku jõudes üleni musta riietatud sekretäri kuju. Noormehe põsed olid kahvatud, nagu liiga kaua pimeduses hoitud taimel, ta üritas hoolega hääletult ja samaaegselt nobedasti liikuda. Nüüd rebis ta kohmaka kandilise liigutusega, kõrina peale nägu krimpsutades masinast lehe ja hakkas hästimodulleeritud, kuid ilmetul häälel lugema:
„Võttes kokku kõik eelpoolloetletud poolt- ja vastuargumendid ning kasutades võimu, mille kuningas on mulle kui Ovemo kubernerile andnud, pean ma meie riigi hea käekäigu huvides vajalikuks kohe tegevusse asuda. Kahjuks ei võimalda kirjade edasi-tagasi liikumiseks kuluv aeg oodata ära Sõjanõukogu või Majesteedi enda heakskiitu.
Väidan, et meie huvide kaitseks piisab, kui Jotreepu lepinguga seotud osapooled omavahel tülli ajada.
Edasi väidan, et kriisi provotseerimiseks piisab kolmest asjaolust: 1-Midärö dokumentide mängimisest Racestese kätte, 2- Chamauru kiriku peidiku sulguri vigastamisest ja 3- peamine – markiis äuFriüree röövimisest.
Mis ja kuidas? Kuigi mulle on äärmiselt vastumeelne usaldada sellise tähtsusega fakte kirja hoolde (mis sest, et see saab olema kodeeritud ja meie riiklikku koodi ei ole veel keegi suutnud murda), pean vajalikuks lisada teatud selgitusi, kuna arvestades kahel viimasel nädalal mulle tehtud atentaate on suur tõenäosus, et minu alustatud töö peab lõpetama keegi teine, ja ma ei taha, et ta peaks alustama tühjalt kohalt.
Midärö nagu te kõik teate, on põhimõtteline reetur. Vaatamata sellele, et Nupedu ja Tep-Nesopu kuningate vastused on üldsõnalised, pigem viisakusest kantud, kuivõrd Midärö neile isiklikult kirjutas, piisab Racestesele vihastamiseks ainuüksi faktist, et tema ja Kõuepealiku selja taga on mingeid läbirääkimisi peetud. Ei tohi unustada, et Racestesele surus liidu peale tema kaupmeeste kogu, ja ta on eluaeg unistanud piiramatu võimu taastamisest ning seetõttu suhtub kõigisse viimaste aastasadade jooksul absoluutset monarhiat ohjeldavatesse institutsioonidesse kirjeldamatult halvasti.
Minu agent on kindlaks teinud, et Midärö hoiab oma dokumente Rodlzodli klubis. Piisab Racestese adjutandile, krahv deGisile antud vihjest, et ta kellegi klubisse nuhkima saadaks. Samal õhtul tuleb klubi põlema panna ning, kasutades tekkinud segadust ja teenijaskonna hulka kuuluvat minu inimest, õige kott agendile pihku pista.
Chamauru kiriku peidiku sulguri vigastamine on tehniliselt veel palju lihtsam – minu agent valab selle lihtsalt epoksüülvaiku täis ja mõne tunni pärast ei liiguta mehhanismi enam keegi. Kuna too kiriku välisterritooriumil asuv uks on alt katakombidest ainus teadaolev ülespääs sealpool jõge, jäävad Racestese rünnakrühmlased lõksu. On muidugi olemas võimalus, et too metslane nad lihtsalt ohverdab, näiteks laseb mõnes sobivas kohas hüljatud kiriku alla augu puurida ja gaasitab nad ära, aga kõigil muudel juhtudel peaks sellest paras segadus tekkima, sest ust ei ole võimalik vaikselt lõhkuda ja tundub uskumatu, et kõik ta sõdurid on nõus vaikselt pimeduses nälga ja janusse surema. Käigustiku kõik teised potentsiaalsed väljapääsud on aga linnas ja piisab, kui vaid mõned
