lahti masina, lukustas kummuti, peitis silindrid ja helistas siis kella.
„Rathmer ja Raihs minu juurde,” mühatas ta ilmunud teenrile.
Ta pilk puhkas pimeduses, peatudes alateadlikult ikka ja jälle kividel eristataval niiskusest tumedal laigul, kuhu oli voolanud veri. Esimesena saabus kuivetu natuke talupoegliku väljanägemisega mees.
„Kuberner, sinu teenistuses.”
„Sa asud veel täna pealinna poole teele. Siin on kiri.” Ta lükkas nimetatu üle laua teisele lähemale. „See on kodeeritud, nii et ära muretse. Kohale võiks ta muidugi sellegipoolest jõuda. Nagu alati, pane ta nende hulka, mida salakaubana kaasa vead. Siin on kuulujuttudest kubisev võltskiri, mis ei sisalda midagi tähtsat. Kui õige on üle antud, hävita see.” Ta lükkas üle laua ka teise, palju uhkemas ümbrikus ja ametliku kuberneri pitsatiga kirja. „Ootad kolm päeva, kuulad ja vaatad, siis tuled tagasi, sõltumata sellest, kas saad vastuse või mitte. Kui nad kindlalt lubavad, võid ühe päeva veel viivitada. Üks hetk.” Ta pöördus vahepeal sisenenud ohvitseri poole. „Anna talle kaks meest kaasa, kes peavad teda saatma Kuru Ristini. Erariietes, loomulikult relvastatud.” Siis uuesti kulleri poole pöördudes. „Võid minna. Head teed.”
Mees andis vaikides au ja lahkus.
Niipea, kui uks ta taga kinni kukkus, muutus Raihsi olek vabamaks, mees astus eemal lauakesel seisva veinikannu juurde ja valas endale peekritäie, unustamata nagu muuseas mühatada kuberneri poole „sinu loal”, kui ta parajasti tooli laskus.
„Oled sa seda kraami juba palju tarbinud?” küsis kuberner tusaselt teist jälgides. „Ma tahaksin, et sa veel täna äuFriüree ära tood.”
Ohvitser võttis rahulikult lonksu. „Praktiliselt esimene. Mul pole lihtsalt aega olnud. Mehed muidugi juba lakuvad.” Ta kortsutas kulmu. „Täna öösel? Said loa?”
„Ei,” pillas kuberner, huviga teise reaktsiooni oodates.
Raihs võttis kaalutletult veel ühe lonksu. „Ma peaaegu sooviksin, et poleks küsinud.”
„Ja ometi usaldad mind niivõrd, et teed seda siiski.” See polnud mitte küsimus, vaid tõdemus.
„Teen. Lõpuks olen ma ju formaalselt käsutäitja. Ja muide mul ongi sellega seoses üks mõte – sa tahtsid ta siia tuua – hea, see on kindel koht küll, aga sama kindlalt hakatakse maja senisest hoolsamalt, ööl kui päeval valvama, nii et kui teda on kuhugi vaja viia, osutub see äärmiselt komplitseerituks. Noh, olles tegelikult viisakalt võimatu – me peaksime ta näiteks vaibarulli toppima, tropp suus. Vaata, sa tead mu suhteid vendadega – ma olen kolmas poeg ja läksin traditsiooni järgi sõjaväkke, kuna aga pürjelite ja mõisnike hulgas on komme sõjaväelastesse halvasti suhtuda, ei käi ma nendega avalikult palju läbi. Päriselt oleme nagu vennad ikka. Noh, ma käisin eile Febi mõisas, tal on seal keldris head viisakad ja hästi raske uksega ruumid. Me rääkisime ka, miks mul neid vaja võiks minna ja ta oli nõus meid aitama, sest nii nagu kõik valgustatumad inimesed, sooviksid nad Käärfare Kuningriigi võimu jätkumist. Koht on ideaalne ja ta saab asjad sättida nii, et enamik tema inimestestki asjast midagi ei tea.”
Kuberner mõtles kolm minutit, siis noogutas. „Olgu. Aga pea meeles, et ma nülin su elusalt, kui midagi viltu läheb. Ja sa ju taipad ise, et nüüdsest ei ole sa enam käsutäitja, vaid kaasosaline.”
„Minu sisetunde jaoks pole vahet.”
Kuberner mühatas jälle. „Olgu siis nii, Tim. Kui tehtud saad, ükskõik mis kell ka oleks, tule ja räägi, kuidas läks. Ja nüüd kao siit.”
Ohvitser jõi oma veini lõpuni, tõusis ja saluteeris: „Head praadimist, Arne.”
„Õnn kaasa. Sul on valus huumorimeel.” Kuberner viipas talle nukralt muiates.
Tim Raihs laskus trepist alla ja rääkis tasakesi kahe mehega, kes suure veoauto juures teda ootasid. Ise võttis ta saduldatud hobuse ja kappas pimedusse, keeras teelt kõrvale ja peatus künkal puude vahel, kust teed silmas sai pidada. Veoauto sõitis väravast välja ja kadus vaikselt unnates mööda teed linna poole. Raihs ei märganud, et keegi seda jälitama oleks hakanud, ent kindluse mõttes olid nad leppinud kokku mõned manöövrid. Nüüd kihutaski ta vaevumärgataval rajal läbi metsa, siis pika maa peaaegu paralleelselt tagasi ja siis üle lagendike järgmisele künkale, kuhu ta jõudis parasjagu, et näha mõne minuti jagu käänulisel teel liikuvat veoautot. Ta kordas seda veel paar korda, ja olles lõpuks enamvähem veendunud, et neid ei jälitata, suundus ise ka ühele teele ja lasi rahulikus traavis kauguses sirendava asula suunas. Jällegi tõusis ta nõlvast üles ja sättis end ootama. Kulusid mõned minutid, siis välgatas teisel pool teeharul nõrk rohekas valgus. Mees ohkas kergendatult, sest plaani esimene osa oli korda läinud, veoauto oli kokkulepitud positsioonil.
Teel oli vähe liiklust. Poole tunni jooksul, mis seal aegamisi igavikku nõrgus, venisid neist mööda neli vankrit, kolm ratsanikku, kaks autot ja üks hulkur. Mitte ükski neist, keda oodati. Korraks sahisesid lehed. Sõjaväelane pöördus mõttekiirusel, süles lebanud amb sihtis põõsast. Kõik jäi vaikseks, siis kostis sealt võimatult valesti imiteeritud öösorri hõige. Mees hobusel hakkas tasakesi naerma.
„Roni välja, Stump.”
Üsna vaikselt libises hobuse kõrvale vari.
„Ta on teel,” ütles see tasasel häälel. „Jõuab kahe minuti pärast, kui ei kihuta. Kuidas sa teadsid, et mina?”
„Kes teine oskaks nii kummalist häält teha, mida sa ise öösorriks pead? Kas Filgen on positsioonil?”
„Jah.”
„Olgu, mine.”
„Tsentuurio?”
„Jah?”
„Kas me ei võiks lihtsalt…?”
„Ei. Millal te saatanad ära õpite, et kui võimalik, et tapeta. Viite nad Hundikuristikku ja jätate sinna, elusalt ja tervelt. Kao!”
Mees kadus pimedusse, ratsanik laskus aegamööda teele ja seadis end näoga asula poole, hobune tantsiskles kohapeal. Eemalt hakkas kostma auto vaikset urinat, pimedusest roomas välja aeglaselt liikuv sõiduk. Siis kostis metsast vihinat, nool tabas rehvi, auto tegi järsu jõnksu ja peatus.
Tuled kustusid, ähmaselt oli veel näha, kuidas seesolijad relvi tõstes nurkadesse tõmbusid. Raihs kannustas hobust ja sõitis mõõdukas tempos lähemale. Ümberringi oli kõik vaikne, ta peatas hobuse viie meetri kaugusel autost ja tegi, nagu uuriks seda kõhklevalt.
„Hei, on siin kõik korras?” hüüdis ta siis. Kümme sekundit kestis vaikus, siis kõnetas teda meeldiv naisehääl:
„Keegi lasi mu kummi tühjaks, nii et olge ettevaatlik, nad võivad siinsamas tee kõrval passida.”
Tim lasi end hobuse esijalgade juurde maha ja tõi nähtavale ammu, mis tal ennegi süles oli lebanud. Selles valguses olid inimkujud vaevu eristatavad, metalli välgatus oli ainus, mida näha võis, ent detailidega ei tasunud eksida. Umbes minut aega valitses vaikus, siis lausus Tim kõhklevalt:
„Paistab, et on ära läinud? Mina ei kuule midagi.” Ta astus lähemale, hobune valjaidpidi järel, tehes näo, et ei märka teda autost jälgivat ammunoolt. „Saan ma teid kuidagi aidata? On teil varuratast? Ah jaa, minu nimi on vabahärra Ahard Gedderroc, teie teenistuses.” Nüüd oli ta üsna auto kõrval.
„Varuratas
