äuFriüree röövimine on tehniliselt samuti suhteliselt lihtne. Oleme jälginud tema käike ja piisab kahest mehest, et ta rajalt maha võtta. Ainus asi, et see peab olema tehtud puhtalt ning ta ei tohi mingil juhul enne õiget aega välja pääseda. Seega toon ta tõenäoliselt siia lossi. Ma tean, et risk on kõrge, aga panused on ka kõrged. Veelkord tuleb tõdeda – eksida ei tohi. Kui kõik läheb hästi, on oht meie valduste kohalt jälle aastakümneteks eemale tõrjutud, kui mind tabab ebaõnnestumine, olen niikuinii surnud mees…”
„Stopp. Jumal, aita! Ma olen tekstis kokku juba neli korda maininud, et mu seis on lootusetu. Tee see ümber, viska kõik sellised pöördumised välja… peale esimese. Jätka.”
„…Peab ütlema, et markiis on oma edevuses meie eest suure osa tööd ära teinud – ta on heitnud silma Racestesele ja Kõuepealikule, jõudumööda flirtides ka Sigriedi ja Kaüzaga. Kui ta nüüd kaob, mõistetakse Kõuepealik avalikkuse poolt süüdi automaatselt, kuivõrd ta viimasel ballil sisuliselt lubas seda teha. Loomulikult instseneerin ma ka piisavalt vastukäivat tõendusmaterjali…”
„Võta järgmise lehe algus.”
„…Kõike on muidugi raske ennustada, veel raskem õiget tasakaalu säilitada. Näiteks ei tea ma täpselt, kui suur mõju on Racestesel Chamauru preestritele – mis nipiga ta üldse sai nende nõusoleku oma rühma peitmiseks nende templi alla? Kas nad lubavad mehi ohverdada? Igatahes on teada, et Kõuelagendikega on preestrid alati halvasti läbi saanud. Kui nad panevad Magisti hertsogi jooksma, on paratamatuks kõrvaltulemuseks kodanike õigustesse tungimine, mis peaks heal juhul olema stimulaatoriks veidratele liitudele ja kokkuvõttes üldiseks võitlussignaaliks…”
„Oeh.” Kuberner trummeldas sõrmedega karikale, tõmbas karusnahku õlgadel koomale ja piidles silmanurgast abilist. „Sellest ei saa keegi, kes siinse poliitikaga kursis ei ole, sõnakestki aru.”
Sekretär vaikis viisakalt.
Teine mühatas lõpuks: „Võtame korra uuesti esimese lehekülje lõpust – „…sotsiaalne olukord…””
Sekretär alustas kuulekalt: „Sotsiaalpoliitiline olukord kubermangus on ühest küljest rahulik, ent samas valmis plahvatuseks. Kõik klassid eelistaksid kokkulepet, sest nad ei taha sõda, täpsemalt sellega kaasnevaid purustusi. Paradoksaalsel viisil loodetakse, et me ühelt poolt anname Jotreepu liidule järele, säilitades nii nende varanduse, teiselt poolt aga kaupleme oma võimsust kasutades neile välja head tingimused, et mammona ka uute valitsejate all alles jääks ja kasvaks. Sellisel viisil ei saa me arvestada mingi laialdase toetusega, kui otsustame sõjaliste aktsioonide kasuks, pigem võib puhkeda mäss…”
„Stopp… Kas ma julgen seda jama neile saata? Mingit mässu ei puhke. Ainult passiivne vastupanu. Mäss puhkeb siis, kui Racestes neile oma valitsemisstiilist selge ettekujutuse on andnud, aga siis on hilja…” Ta vaikis taas ligi minuti. „Aga nad kardavad seal pealinnas alati mässu. Las jääb nii, jätka.”
„Ma olen juba astunud samme, et me saaksime suurematesse kindlustesse täiendavat meeskonda, aga selleks pole esiteks aega, seda meile lihtsalt ei anta…”
Nad mõlemad jäid kuulatama. Allkorrusel kostus mingi lärm, relvade kõlin ja segased hüüded. Sekretär liigatas, kuberner tõstis kuulatades käe ja mõlemad tardusid paigale. Lärm kasvas. Kuberner pigistas karikat käes ja kummardus ettepoole. Sekretär jäi kõhklevalt seisma, hakkas siis ettevaatlikult lähemale nihkuma. Ta silmad olid pärani, nägu kahvatu. Kõrisõlm jonksatas, käsi kobas riietes ja leidis pika pistoda. Noormees oli juba otse laua juurde jõudnud, aegamisi, väriseva käega tõstis ta pistoda, kõhkles veel piinarikka igavikuna tunduvad paarkümmend sekundit ja lõi siis heleda käheda karjatusega, sihtides ülevalt toolisistuja vasakut rinda. Edasine juhtus väga kiiresti ja esimesel hetkel täiesti arusaamatult. Enne, kui pistoda jõudis langeda, kummardus kuberner taha ja üks tooli käsipuudest tõusis ning blokeeris löögi.
„Ma andsin sulle kõik võimalused,” ütles kuberner omakorda kassiliku liigutusega püsti hüpates. Ta teine, laua all olnud käsi ilmus välja pika mõõgaga, tera sooritas õhus välkkiire kaare ning siis tardus stseen taas paigale.
Sekretär seisis püsti veel terve õhtu, imestunud ja natuke solvunud ilme näol. Siis hakkas ta pea vankuma, korraga purskus läbilõigatud kaelast välja veri, silmad läksid pahupidi ja pea hakkas pööreldes põranda suunas langema. Sõrmed pigistasid ikka veel pistoda, ja teises käes olid paberid, mida ta äsja lugenud oli. Lõpuks nõtkusid põlved ja loomuvastane viirastus kukkus kokku, sarnanedes nüüd ometi täielikult sellega, mis ta selleks ajaks tegelikult oli – peata laip.
Kuberner sikutas ettevaatlikult teise sõrmede vahelt paberid, asetas need lauale ja läks siis ukse suunas. Lärm allkorrusel vaikis järsku. Mees lükkas uksel riivi eest, paotas selle, ise varjus püsides, kuuldes siis, et keegi trepist üles tuleb, jättis ukse lahti ja tõmbus varju. Ühe käega mõõka hoides ja teisega näolt verd pühkides astus sisse uhke sõjaväelane. Liigutustes oli teeseldud sundimatust, ent mees oli valmis mistahes suunast tulevat rünnakut tõrjuma. Ta vaatas ringi ja avastas kuberneri, langetas mõõga ja andis au.
„Härra kuberner, sinu teenistuses. On kõik korras?”
„Jah.” Kuberner astus varjust välja. „Mis juhtus, miks nad enne kokkulepitud aega ründasid?”
„Nad tolad ei oska end peita – üks kokkadest avastas nad sahvris ja jõudis kisa tõsta. Ta vaeseke sai surma, aga meil ei jäänud muud üle, kui nad maha lüüa.”
Uksele oli nüüd tulnud teisigi sõdureid ja teenreid.
„Koristage see raibe!” osutas kuberner oma endise sekretäri poole. „Et nad endale põrgus sobiva koha leiaksid. Ma arvestasin, et ta kodeerib ja saadab mul veel teate ära, nüüd pean seda ise tegema.”
„Minu lugupidamine, aga sa riskisid asjata.”
„Ähh. Ta ei võinud teada selle tooli omapära; vanasti olid valitsejad hoopis paranoilisemad. Pealegi oli ta rumal – mul oli teda peekri küljelt suurepärane jälgida. Kas keegi veel viga sai?”
„Mõned kriimud minu meestel. Pole kõneväärt.”
„Kokk – kas tal on pere? Omakseid?”
„Uurime. Kui tal mingi majapidamine oli, on ta niikuinii, nagu nad kõik, selle tegelikult meeri kiltrile pantinud. Hingelt oli see mees vaba, sisuliselt aga ammu ori.”
„Jah. Aga kuipaljud palgamõrvad õnnestuvad seetõttu, et mitte keegi teenijaskonnast ei soovi märgata mõrtsukat. Ütle laekurile, et ta paneks valmis eee… kümme tuhat kuldnat, las Marck uurib järele, on seda kellelegi maksta, ja ühtlasi saadab mulle uue sekretäri, seekord soovitavalt natuke ustavama.”
Mees andis mõõgaga au ja pöördus, et lahkuda.
„Tsentuurio Raihs!” hüüdis kuberner talle uksele järele. „Igale võitluses osalenud mehele, ka sinule sada kuldnat. Ja tänan!”
Ohvitser andis veelkord vaikides au ja lahkus.
Kuberner ootas, käed seljal ruumis edasi-tagasi kõndides, kuni teenrid viisid ära surnukeha ja koristasid põranda. Olles jälle üksi jäänud, tõstis ta lambi eemal nurgas seisva raske kummuti juurde, keeras selle lukust lahti ja pööras tööasendisse kummalise suure ja kohmaka kirjutusmasina, avas ruumis teistes kohtades kaks salalaegast ja võttis neist välja vasest aukudega silindrid, monteeris need masinale, laterna valgel vaevumärgatavaid sälke sobitades. Lõpuks võttis ta valmiskirjutatud lehed ja hakkas kohmakalt,
