kilomeetrit, kuid otsides tuleb edasijõudmist vaevalt 20.” Unkas uuris kaarti. „Vargikaljudeni neli päeva ja kui me ei leia, tuleme ringiratast tagasi. Kahest kümne päevani. Elavad nad selle üle?”
„Dieedi elavad üle – aga sa peaksid inimesi meist paremini tundma… arvestades, et nad on ilmselt inimesed. Ja kui nad ei ole nii uskumatult tölbid, et vett ei leia. Aga vabandust – sa küsisid ilmselt põrgu stabiilsuse kohta – mingi uus faktor on tekkinud, see on nüüd kindel. See on kasvanud aastast aastasse sellest ajast kui me seda esmakordselt märkasime. See on mõjutanud nii tormide sagedust kui võimsust. See, mis toimub, ei ole iseenesest midagi erakordset, hullemaidki aegu olnud, aga seekord kipuvad mõned rõngutajad nähtusi seostama just tundmatu faktoriga. Kaugsiirdeid ei ole olnud ju sajandeid, sellel suunal aastatuhandeid.”
„Nii et sa ei riski ennustada? Mõned süüakse ära, mõned neelab maa, neid võidakse heita ka tundmatutesse maailmadesse. Osa hukkub niisama ja kui nad laiali jooksevad, jõuab vaevalt mõni Hallideni?”
„Nii see on.” Deemon, kes nendega oli rääkinud, pöördus pisut ja võttis maast kaks tumedat küütlevat silindrit. Olevus ei erinenud teistest omasugustest peaaegu millegi poolest, tähelepanelikul vaatlemisel oleks ehk silma hakanud, et ta hõredatest rõngastest metallvööl ja õlarihmadel oli rohkem elemente. Paar teist deemonit lasid kuuldavale madala, kuulmispiiril vibreeriva urina, ta vahtis neid raskel leekival pilgul ja nad jäid vait.
„Meie hulgas ei ole täit üksmeelt,” lausus kõneleja kurvalt. „Aga mina olen Vanem. Need on meie sidevahendid. Me ei anna neid teile meelsasti… ja loomulikult laseme vanduda, et annate need pärast selle Otsingu lõppu tagasi. Aga olukord on piisavalt ebaharilik ja me tunneme teid aastakümneid. Me vajaksime ju praegu rohkem helde, aga kust neid võtta? Mida me teilt selle eest tahame? Näha ja teada kõike, mis te teada saate. Hea oleks, kui meile jääks uurimiseks nende esemeid, aga seda võimaluste piires. Mitukümmend korda on viimase poole sajandi jooksul meie linnadele langenud kuuma tuhka ja seda ei ole juhtunud üksteist tuhat aastat, kui oli viimane Suur Must Torm. Me oleme mures.”
Mehed vaatasid silindreid, siis sirutas Unkas käe, Üüxan heitis talle kiire kõõrdpilgu ja tegi samuti. Silindrid olid kerged ja nagu tulised.
„Me oleme näinud, kuidas te neid kasutate.” Unkas lausus selle kui küsimuse, ootavalt deemoni poole vaadates.
„Suru vastu meelekohta ja mõtle meile,” mörise karvane olevus hetkeks ette näidates. „Kui hakkab imelik, võta peast eemale, ühendus katkeb. Harjutada pole aega, aga kõik on selle selgeks saanud. Ma käin veel nõia juures, teie võite minema hakata.” Ta keeras kannal ja kadus tahapoole sammaste vahele. Mehed väljusid ehitusest ja istusid korraks sammaldunud kividest trepile.
Üüxan keerutas saatjat käes. „Paljud inim’d on seda katsuda saand?”
„Vanades lugudes mõned. Ei keegi, keda meie tunneme.”
„Ta’i last meil vanduda. Aga kuhu me sellega ikka läheks?”
„Jah. See saab muide mõne nädalaga tühjaks ja on peale seda täiesti kasutu. Deemonid oskavad neid laadida. Azrael rääkis seda juttu rohkem omadele. Mis kuum tuhk? Keegi pole kunagi nende elupaigas käinud.”
„Kuidas nad neid… faktoreid mõõdavad?”
„Ei tea. Kuidas sina siiret tajud? Deemonitest teatakse üldse väga vähe. Sina said heldiks oma eriliste tajude ja saatuse pärast, mina… aga sa tead. Nad on vanad ja targad. Nad lasevad meil olla. Hea, kui meie abi vajavad.”
„Sina tunned teooriat, minu jaoks on see täiesti arusaamatu. Ma lihtsalt tean, kuhu astuda.”
Deemonid väljusid hoonest ja astusid vasakule ja paremale üle kõnnu minema. See, kes meestega rääkinud oli, peatus nende selja taga.
„Kolm on surnud, kolm surevad mõne lähema tunni jooksul. Kümme on koos, kuus laiali. Hoiame viiekilomeetrist vahet, mina tulen teie vahel.” Ta vedas kaardil kiiresti küünega jooni, kui mehed olid vaatama pöördunud. „Minge. Minul on veel veerand tundi aega. Kolme tunni kontrolljooned on siin.” Ta küünejälgedest jäid kaardile helendavad triibud. „Arvestame neil raportitega, see on meie viis. Muidu aga nii, nagu tavaliselt – nelja päeva pärast Lohenõlvade hütis, ja kui jälgi näete, minge neid mööda.”
Ta astus uuesti ruumi sisse.
Mehed tõusid ja hakkasid astuma. Nad tundsid radu, nii et esimese mõnisada meetrit sammusid nad kõrvuti, siis pidid nende teed hargnema hakkama.
„Ma ei ole kunagi aru saanud, miks nad meid ja siiasattunuid õieti aitavad?” küsis Üüxan vaikselt.
Mõnda aega astusid nad vaikides, siis lausus Unkas: „Sa küsid seda iga kord. Kahte põhjust me teame, kolmandat võin aimata. Esiteks on nad, nagu kõik vanad rassid, oma julmal viisil head. Võitlused muutuvad rutiiniks ja nad ei tee rohkem kahju kui just vaja; kurjus sureb ruttu. Teiseks on neil igav ja nad on uudishimulikud… vähemalt mõned neist. Ja… Nad on vist kuidagimoodi väga haavatavad. Heameelega lööksid nad vahemaailma ukse üldse kinni, aga see on nähtavasti võimatu. Nad tahavad teadmisi ja siin toimetamist kontrollida, ise varju jäädes.”
Üüxan vangutas pead. „Mina suudan inimesi ära tuua ja sellest mulle piisab. Sina mõtle – mõnikord ma tahan teada, miks kõik sünnib.”
Unkase rada oli hakanud teisest eemalduma, ta naeratas kraesse ja pöördus, et kaaslasele viibata. „Olgu Päris sinuga.”
Mõnekümne sammu järel pöördus Üüxan veel kord.
„Unkas! Miks nad kaarte joonistavad, kui siin peaaegu kunagi kaks korda samasse kohta sattuda ei saa?” hüüdis ta teisele järele.
„Ähh,” lõi Unkas vaid naerdes käega ja kadus oma teed sammudes aegamisi uttu.
–
KATKESTUS
Eelviimane õhtu kodus ei erinenud suurt millegagi eelmistest, peale selle, et reisipalavik hakkas meid juba oma võimusesse võtma.
Ma ei mäleta, et oleksime sel õhtul Hackeliga üldse midagi peale tervituste vahetanud, ta „lülitas saate” kohe sisse.
–
„Läheneb lemb, mil sind silitan süles, lõime alt leian ja soojendan üles. Ükskord lääb looja ka jumala silm, leekivalt-liibunult sirutub ilm…”
„Hak! Pea lõuad! Kole piinav on sind kuulata, nagu rikkis pumba kääksumine. Oled sa kunagi kuulnud, et sellel laulul oli viis ka?”
Mees, kes lõkke kohal pottide ja pannidega askeldas, selle juurde täiesti võimatult ebamusikaalselt laulujoru üürates, vaatas naerdes teise poole, kes masinast koli välja tiris, parasjagu kasukaid tuulduma sättides.
„Ainuke häda on publik, täpsemalt selle puudumine. Mulle meeldib laulda mägedele, taevale, lumele…”
„Need ei kuule sind õnneks jah. Võid ainult mõne hulkuva deemoni ligi meelitada, aga see oleks sulle paras.”
„Paraku vaevalt ta valib toitu kuulmise järgi, nii et mis rõõmu sul sest?”
„Ohh. Aga ka tõsiselt – siin mägedes kajab hästi, su röökimist võidakse kuulda miilide taha.”
„Jäta, Ludas. Mootorit samuti. Õnneks ei tule lumepiirini
