püsti ja jälgisid teda pinevalt, kui ta tuli. Keegi ei liigutanud. Ludas pakkus lumeinimesele istet ja valas ühte kruusi tulist teed.
„Ettevaatust, see on kuum,” hoiatas ta seda uustulnukale ulatades. Too võttis tassi vastu, maitses ettevaatlikult ja noogutas siis tänutäheks. Peale seda, kui ta lume maha oli raputanud, oli ta lihtsalt suur valgesse karusnahka riietatud mehemürakas, ainult et ta oli teistest palju kahvatum ja kaetud hallikasvalge karvaga, niipalju, kui seda näol ja käeselgadel näha oli.
Ludas astus pikksilma juurde ja uuris maastikku, viipas siis teise lähemale ja selgitas, kuidas seadet kasutatakse. Peale paari katset tabas ünd õige asendi ära ja pööras imestusega läätsi ühele ja teisele poole. Ludas selgitas talle optika põhitõdesid ja ünd kuulas teda katkestamata. Siis asusid nad auto kallale. Päike oli vajunud madalamale, Hak vaatas järjekordselt ringi, ja segas siis vahele:
„Vabandust. Ludas, inimesed, keda me ootame, on vist kohal.”
Ludas uuris kaugusi, siis viipas ündi lähemale ja juhendas, kuni temagi pildi kätte sai. Ünd silmitses vaheldumisi kujutist, siis puuris pilgu kaugusesse, kus vaevalt oli eristatav mustade punktide rida.
„Kas teil on neid veel?” ta osutas aparaadile.
„Kindluses.”
„Ühel päeval saadan ma kellegi kaupa tegema, mõelge välja hind.”
„Me teeme seda.”
Teine noogutas, nagu oleks kokkulepe juba sõlmitud.
„On nad varem siin käinud?” küsis Ludas kaugusse tulijate poole viibates.
Ünd ei vastanud.
„Neid karvaseid, suurte kasukatega, igalpool äärtes karusnahksed ribad, kutsume meie kõueratsanikeks,” jätkas Ludas. „Neid muid, kes väiksematel hobustel on, nimetame karriidideks. Nad on meie naabrid ja meie vahel on rahu, aga me jälgime valvsalt üksteise tegemisi.”
„Kas te neid vaatama tulitegi?”
„Jah.”
„Miks?”
„Me tahame teada, mida nad teevad siin, nii kaugel kodust.”
„Kust te teadsite, et nad tulevad?”
„Ma ei oska sellele vastata,” laiutas Ludas käsi. „Kuninga spioonid on seda kusagilt kuulnud. Mind saadeti vaid kontrollima, kas kuuldus tõele vastab.”
„Mind saadeti teid ära ajama.”
„Kes saatis?”
„Deemonid.”
Ludas vaikis pika hetke, mehed lõkke ümber vahetasid pilke.
„Deemonid…” sai Ludas lõpuks taas sõnad suust. „On neid üldse olemas? Sajanditevanused lood…”
Hak okulaaride taga ohkas kuuldavalt. Ta toon oli erutusest laulev. „Suured, mustad, karvased…”
Ludas lükkas ta kõrvale ja vaatas pikksilma, ajas siis end aeglaselt sirgu.
„Preestrid räägivad nendega…”
Ünd noogutas. „Sellepärast siis. Te olete meid aidanud. Aga nüüd olete te näinud kõik, mis teil näha oli. Kaduge siit. Kohe.”
Ta sammus tagasi vaatamata üle lume minema.
Mehed vaatasid ootavalt Ludasele otsa, mees omakorda oli mõttessevajunult ündile järgi vahtima jäänud. Pilke tajudes ta nagu ärkas.
„Meil ei ole siin enam midagi teha,” ühmas ta. „Lõke kustu, asjad kokku ja minema. Liigutage!”
– KATKESTUS
Lumised nõlvad hajusid, ent Hackel jäi tajutavaks.
VÄRAVAD ON AVATAVAD. HOMMEÕHTUSEL TERMINAATORIL
Just nimelt „terminaatoril”, mitte „päikeseloojangul”, sest kujutluspildil, mille ta mulle edastas, roomas pimeduseviirg üle Maa, nagu jälgiksin ma seda väga kõrgelt, pea kosmosest.
Ma ei ole kunagi päris täpselt aru saanud, miks reisijuttudes loetakse põhjalikult üle, mis kõik neil seljas ja kaasas on. Ju on selles mingi soov tõestada, et oleme tublid ja asjad läksid nii, nagu nad läksid, kindlasti mitte sellepärast, et me korralikult ei valmistunud. Tõsi ta on, et kui ma just veoautot kaasa võtta ei tahtnud, tuli mul pisut mõelda, et mitte nagu jõuluvana loll vend kasutu träni all vankudes vahemaailma astuda. Püss, neli magasini, kõik agedide padrunid ja hunnik kohalikku toodangut, kaks TT püstolit paarisaja padruniga. Ja igasugused muud vidinad, alates Šveitsi armee noast ja välgumihklist, lõpetades niidi ja nõelaga. Jällegi sõjaväelastelt pärit lapilised tunked seljas, seljakotid õlal… Kui mult küsitaks, millised kolm asja võtaksin Kuule kaasa, vastaksin loomulikult, et konjaki, litsi ja raamatu, tegelikult aga vajaksin hoopis täiskomplektset raketti, et sealt ka kunagi tagasi saada, sest mida põrgut ma Kuul peale hakkan? Aga see nimekiri, millest koosneb üks töötav kuurakett, venib juba kilomeetrite pikkuseks…
Segasevõitu rabelemine, sest kuidas teisiti nimetada toalillede ema juurde viimist? Naabritädi lõi risti ette, kui Zeii lubas pärast kassidelt küsida, kas ta neid ikka korralikult toitis (raha ta selleks sai ja tüdruk kräunus loomadega vastamisi, neile selgeks tehes, kust edaspidi süüa saab). Kuni selleni välja, et sõpradele ja õemehele selgeks teha, et me ei vaja küüti lennuväljale. Naerukoht, kuigi ma oleks eelistanud muidugi lennureisi…
Ei ole lihtne kolme päevaga korraldada kogu elu ümber nii, et sa lähed ja mõnda aega seda rohkem ei mõjuta. Midagi vajalikku jäi kindlasti tegemata ja mittevajalikku sai tehtud, väike lohutus, et lõpuks saavad kõik asjad suurepäraselt ilma sinuta toime, ja viltu läheb Murphy seaduse alusel hoopis see osa, millele sa erilist tähelepanu ei pööranud, eeldades, et see on niigi korras.
Seega siis – valmis või mitte, nüüd on minek. Seistes sellisena täisvarustuses suvila ees, taastus aastatagune tulekumeeleolu. Ilm oli ka väga sarnane – külm ja vastik, niiske tuul sundimas kraed koomale tõmbama, madalad hallid pilveräbalad pahaendelisel taeval tormamas. Ma olen ammu aru saanud, kui kasulik on paljudel rahvastel laialt praktiseeritav tava peale tulekut ja enne minekut natuke seista või istuda – inimesel kulub mingi aeg ka vaimus sinna paika või teele jõudmiseks. Venelastel on see taandunud juba peaaegu kasutuks formaalsuseks, teised, natuke primitiivsemad rahvad ikka munevad oma veerand tundi täis.
Me Zeiiga jagasime kogemust, millest paljud paarid on unistanud, ilmselt vaistlikult taibates, kui määratult see neid aitaks – me olime näinud teineteise teadvust. Ma ei tea siiani öelda, kui palju on illusioon, kuipalju tegelikkus, et kõik lähedased inimesed võivad aeg-ajalt teineteist tajuda ka otsese kontaktita. Meid oli aidanud võimas tehismõistus. Kui me seal käsikäes seisime ja valmistusime uuele elule vastu astuma, ei olnud meil vaja rääkida, me mõlemad teadsime, et meenutame läinud imelist aastat.
Ka Hackel andis meile oma kümme minutit, nii et olimegi juba vaimus teel, kui loojangukuma murdus korraga suvila kohale kaarduvas suitsjas võlvis ja meieni hoovas udu. Vedasin tahtmatult ninaga õhku, sest nii vilets, kui inimese ja eriti minu haistmine ka oleks – erinevad maailmad lõhnasid ka nohu jaoks ärevusttekitavalt erinevalt.
OTSE EDASI
Meie taga sulas
