lühidalt. Muidugi on hea olla krahv Monte Cristo, aga toda klišeed on juba narmendamiseni nühitud, nii et vähemalt minu jaoks pole sinna enam mitte midagi köitvat järele jäänud. On üheaegselt lihtne ja raske ja peamiselt nõuab see pingutavalt eksimatut kavalust, kui sul on meeletu rikkus, millest keegi midagi ei tea ega teada tohi. Kuigi – ja ma mõtlen seda tõsiselt! – oli minu jaoks ainus suur väärtus Zeii, siis tuli hirmus pikk joru tühja maad, ja siis muud võimalikud asjad päikese all, on seekord siiski juttu nendest rohkem või vähem peremeheta varandustest, mille asukohad Hackel mulle „töötasuks” kaasa andis. Igasuguste enam-vähem kehtivate rahatähtedega oli lihtne, kui välja arvata teatud äratoomise risk, sest nii mõnelgi puhul oli karta, et keegi siiski valusalt terava huviga peidupaika jälgib, aga esimesel hetkel võttis ikka päris nõutuks, et mida kuradit peale hakata kulla ja teiste väärismetallidega? Õnneks on mul üks kaugest sugulasest kullassepp ja – detailidesse laskumata – loomulikult vaatas ta toimuvat äärmiselt suure kahtlusega, aga igal juhul oli tal sidemeid ja võimalusi… ja ma nägin, kuidas temagi majja tuli jõukus. Ent mis mul sellest – kuigi ma polnud „läbi töötanud” murdosagi nimekirjast, olime rikkad nagu draakonid.
Mõnes mõttes olime palju ära teinud. Zeii oli nüüd Prantsusmaa kodanik Jane Rice, kelle vanaema oli eestlanna olnud. Nagu „Jane”, on ka „Rice” muide vaid lähend – too nimi kõlas tegelikult nagu saksakeelne „reich”, millele on tugev „s” lõppu poogitud ning seega oleks õigem öelda „Raihs”.
Siin on muide paras koht selgitada järgnevas jutus nimedega paratamatult ettetulevaid segadusi. Näiteks kõrgmaa keel, või Käärfare, kääri keel, mis praktiliselt on ühe suures osas Zeii maailmas levinud keele pisut arenenum murre, sarnaneb esmakordsel kuulamisel kasside kevadkontserdiga – selles on palju laulvaid täishäälikuid, aga ka hirmsasti, eriti nimedes, umbes „rhšr”, „gssff”, „zkkh”-ga kirjeldatavaid koledusi. Kui ma nägin maailma läbi Hackeli silmade, seega läbi tema interpretatsiooni ja tõlke, assotsieerusid kõik nähtused, sõnad ja nimed mul millegi tuttavaga. Kohapeal oli asi hullem. Ei tohi unustada, et kuigi ma oskasin keeli, olid need minusse „istutatud”, kuidagi Hackeli poolt otse minu ajju kirjutatud viisil, millele Maal analoogi ei ole. Sõnade mõte jõudis kõverteid pidi pärale, aga nimedega oli nagu ühes muistses naljas, et Hiina sepp saab olla ainult Tsink Plekk Pang. Hakkasin ju juba Mullis kohtumisest alates Jane’i asemel häälduspärasemat Zeiid kasutama, kuid ega Arkaadiaga parem polnud. Kuigi too nimi ise vast ongi kuidagimoodi nende maailmast tulnud, kõlaks nende endi keelne sõna pigem „Aed”, ja tänu ilmsele assotsiatsioonile olen ise hakanud mõttes seda maailma Aiaks nimetama (ja vastavalt käänama); sealne elanik oleks „aged” ja keel „aked”. Mõlema maailma puhul aga tähendaks katse nimesid algkujul edasi anda paari tosina uue hääldusmärgi defineerimist, seega – kuna nimel ei ole ju mingit iseseisvat tähendust (ja kui on, pean ma selle niikuinii üle seletama) – kasutan kuju, mida suurem enamik maalasi suudab välja öelda, või lähimat arusaadavat analoogi.
Need meie dokumendid aga, mida ma mainisin, olid peaaegu paremad kui ehtsad, olime neid mitu korda proovile pannud. Meil olid pangaarved Šveitsis ja veel mingid mitte eriti head paberid, mille järgi olime Nauru kodanikud, abielus. Olime madalat profiili hoidnud ja ainult üks kord Pariisis oli toimunud kummaline tagasilöök – olime igavusest läinud mingile vastuvõtule, sinna läkitatud algaja seltskonnaajakirjanik vist otsis lihtsalt ilusat pilti ja kuna tal midagi paremat tollest rasvunud kändude ja nende tobedate naiste-armukeste pundist võtta polnud, maksime tüdruku edevusele pisut lõivu ja lubasime mõned ta pildid ühes Prantsusmaa seltskonnaajakirjas avaldada. Kohe seejärel sadas meile kaela mingi vana aadlik, üsna soliidse moeagentuuri osanik ja tuntud metseen, ning muutus üsna tüütuks. Midagi oli asjas valesti, sest mannekeenide keskmisest kasvust jäi Zeiil ju hea jupp puudu ja kuigi ta võõrapärane ilu just piltidel kuidagi eriti pahvikslöövalt mõjule pääses, peaks igas modelliagentuuris sama kenasid tüdrukuid pidevalt nii prügišahtist kui peldikutorudest sisse ronima, nii et moosima küll kedagi ei hakata. Igatahes kui hakati tundma haiglast huvi meie mitte eriti seletusi kannatava tausta vastu, olime sunnitud sealmail oma tegevuse lõpetama, jäljed kaotama ja koju pakku tulema.
Olin tuhninud raamatukogudes ja sobranud hallitanud paberites, üritades leida jälgi mingitest siiretest, hiljem panin seda tööd tegema paar üliõpilast, aga midagi peale parasodi sõelale ei jäänud.
Pisut üllatav oli teada saada ka tolle tiigripüssi prototüüpi. Muidugi oli mulle piisanud ühest pilgust teadmaks, et see on Dragunov, sest olin õige mitmeid modifikatsioone vene armees põhjalikult tundma ja kasutama õppinud, kuid SV-79E oli Vene eriüksuste tõhus mõrvarelv, vähemalt sel ajal tõenäoliselt efektiivseim maailmas, salajane ja õige mitmeid rahvusvahelisi leppeid rikkuv. Kodus harjutamiseks sobisid muide täiesti tavalised 7,62-sed vintpüssi padrunid, sest noid ütlemata mõjusaid lõhkkuule, mida agedid olid järgi teinud, ei olnud mõistlik üritadagi hankida. Aga tavaline ei olnud see relv üheski lähenduses – Dragunovi automaatrelvad on ju juba oma olemuselt pigem snaipripüssid kui jalaväe kuulipritsid, sest tänu raskemale padrunile on kogu relv raskem ja kuigi tabavtuli võib ulatuda 3 kilomeetrini AKM-i 400 meetri vastu, on tagasilöök nii võimas, et väiksemad mehed lihtsalt ei saa automaattuld anda – kisub istuli. Mu rahumeelsed sõbrad olid praktilistena käitudes jätnud tegemata näiteks ka lasersihiku ja optika, mille ise relvale peale sobitasin, lisamagasinidki suutis üks endisest klassivennast automehaanik (sobiva tasu eest) valmis väänata; ja tegelikult sobisid relvale ka 150-sed kergekuulipilduja magasinikettad.
Suvilas me elasimegi, sest linnaga ei suutnud tüdruk kuidagi leppida. Inetud kivikarbid, kolinal tõnguv ja jõnklev ratastega raudkastide vool, ristmikel sinise mürgipilvena hõljuv ving, trügivad ja röökivad jõhkrad inimelajad, morn, juhm ja inetu alkoholist segane ahvirahvas – seda kõike olid talle liiga palju, liialt võõras oli ta meie „talutavate, kuid mitte lootusetute” tingimuste jaoks, koos selle „kiire paranemise lootustega”. Tol hetkel teadsin natuke Aiast ja Zeii oli mulle kirjeldanud oma elu oma maailmas, vahelduseks ja võrdluseks sellele, kui teda enda oma kohta harisin. Hiljem olen päris paljusid maailmu näinud ja seisnud vaikses aukartuses, imestades, kuipalju ilu ja tarkust multiversumisse mahub. Jah, mõned maailmad on totrad, mõned haiged ja mõned suremas, aga midagi nii roppu ja värdjalikku, kui kahekümnendaks sajandiks sureva kristluse õied, kommunistlikud ja fašistlikud režiimid, on raske kusagil leida, ja selle umbsitase pärandi keskel me ju elasime. Ent see on teine lugu.
Kui selgelt on mul meeles need õhtud, kui tulin tuledest valgustatud suvila ette, astusin sooja tuppa ja Zeii mulle kaela hüppas! Meile ei lugenud naabrite uudishimulikud pilgud ja pöörased kuulujutud, aknakatted olid tihedasti ees ja sees oli meie oma maailm ainult meie kahe jaoks. Mulle ei lugenud pere tumm uskumatus ja sõprade häälekas uudishimu. Külalisi käis meil vähe, eelistasime ise väljas käia. Zeii üritas meie maailmast õppida niipalju, kui võimalik, ja otsis kogemusi ja teadmisi, kuivõrd see oli võimalik oma päritolu saladust ohtu seadmata, ent ilmselt ootas ta, et Hackel peatselt täidab oma lubaduse meid tema maailma toimetada, sest ühtegi lähedasemat sõpra talle ei tekkinud.
Selleks ajaks, kui meie idüll otsa hakkas saama, oli taas tulnud kevad, veed voolasid ja päikesepoolsetel müüriäärsetel hakkasid esimesed lumikellukesed ninasid välja ajama.
Tol päeval olin nagu tavaliselt linnas omi asju ajanud ja kuna ma ei olnud miskitpidi enam seotud tooltundide ja muu töötegemise imiteerimisega, saatsin suhteliselt varakult pikalt kõik, mida andis saata, ajasin jope selga ja sõitsin ära koju. Ajasin auto suvila ette, sulgesin värava ja pöörasin enne tuppaminekut nina taeva poole. Avastasin, et Zeii ei olnudki toas, vaid lõhkus maja taga puid, ta oli kuulnud auto häält ja tuli mulle vastu. Kuigi minust voogas läbi heameel teda nähes, pidin taas tõdema, et kooselu võõrplaneetlasega nii, et ümberkaudsetele muttidele jääks sisimaski väike kahtlus, et asi võib normaalne olla, on paras kunsttükk. Esiteks muidugi fakt, et ta puid lõhkus. Ei noh, põhimõtteliselt miks mitte, töötav naine ei ole ju ometi ennenägematu vaatepilt. Häda oli selles, et ta oli meeter kuuskümmend pikk, kaalu oli tal 45 ringis, aga jõudu oli tal rohkem, kui mõnel
