elanud oled. Vahet pole muud, kui et sel ei ole igasuguseid vigastusi ja traumasid, see ei ole mürgitatud teie keskkonnast ja sel ei ole põetud haiguste jälgi. Nii et loodetavasti sa ei leina taga oma vistrikke? Mina suudan ka selle keha ajapikku korda teha. Ma ei tea praegu täpselt, kuidas kogu seda jama siluda. Ma ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb. Ma ei tea, millal ma saan sinuga uuesti ühendust võtta, sest vahemaailm läheb iga hetkega pöörasemaks… Kaudset analoogiat appi võttes võiks öelda, et puhkemas on torm.
Mis veel? Padrunikotis on hõbejas kivike. See on Arkaadia standardne unesõppimise seade, millesse olen Zeii jaoks salvestanud su keele ja veel mõned Maa keeled. Pange lihtsalt padja alla. Kui tekivad tugevad peavalud, pange mõneks päevaks kaugemale.
Sellegipoolest peame arvestama, et tüdruk ei pea kaua vastu sinu skisofreenilises maailmas. Eks ma võtan ühendust ja vaatame, kuidas teid Pilvelinnuste Maale saan – just nimelt teid, sest lootsin sind paluda veel asjadesse sekkuda, mis nüüd on imelihtne, kuna – kuigi ma ei osanud sellega arvestada – vaevalt sa raatsid Zeiist lahkuda ja ega sul ilmselt ei ole midagi paariaastase ekskursiooni vastu võõrasse maailma; sest kuigi on tõsi, et olete hämmastavalt kiiresti arenev kultuur, olete ka uskumatul määral vihkamisele rajatud maailm.
Olgu, aeg tuleb kiiremini kui arvasin, pean nüüd minema.” Ta ulatas mulle mõned täiskirjutatud paberilehed. „Siin on mõningaid vihjeid, mis su materiaalsele olukorrale hästi mõjuvad. Loomulikult tuleb kasuks kirjapandusse sügava ettevaatusega suhtuda, sest ma võin teie maailma toimimise suhtes eksida. Aga meil kõigil jääb vaid parimat loota. Ja eks ma katsun teil silma peal hoida.”
Ühendus katkes ja tasapisi hajus ka mu teine mina, kui ta end seal sisse seadis. Ta tõusis, viipas naeratades ja kõndis tagasi vaatamata künkanõlvast alla. Ta oli läinud paarkümmend meetrit, kui maailm vääratas ja võlv hajus. Olime hõredate pilvedega tähise taeva all ja meieni uhkas varakevade öö hammustavat külma. Võdistasin õlgu, tõusin, võtsin taas Zeii käe ja viisin ta suvilasse sisse.
Tuli kaminas põles (ilmselt oli Hackel selle uuesti põlema pannud), kõik oli nii tuttav ja rahumeelne. Kõik oli nagu päris. Vaatasin veel kella, see näitas seitse hommikul. Nii et kogu see jama oli võtnud alla kaheteistkümne tunni – ainult et olin teisest maailmast kaasatoodud hõlstis, käe otsas rippus automaat ja toas vaatas uudistades ringi samuti teisest maailmast pärit tüdruk.
„Nii et siin me siis oleme?” katkestas ta vaikuse. „Eks ole, ma olen nüüd sinu naine? Mida me tegema hakkame? Mida naised siin seljas kannavad?”
Ootamatult tundsin määratut õnne ja väsimust. Riputasin automaadi varna ühe kitli alla, et see esimesel pilgul välja ei paistaks.
„Kõigepealt läheme magama, olen täiesti läbi. Siis vaatame edasi.”
Heitsin pilgu paberitele käes ja jäin kirjaridasid – minu käekirjaga kirjaridasid! – õige mitmeks minutiks üsna totralt jõllitama. Ent ma lihtsalt ei jaksanud reageerida ja seega otsustasin lähema uurimise hilisemaks jätta, mis sest, et näiteks esimene paberilt vastuvaatav rida kõlas: „Vanas tumepunases kuuris söekuhja all vineerkohvris plekkpurk 60 000 USD-ga – aadress: … koordinaadid: …”, ja see oli muide suhteliselt tagasihoidlik algus…
„Eks me sätime su soengut ja küllap leiame, mida selga panna,” pöörasin pilgu taas tüdrukule, kes paberitele vaid ühe pilgu oli heitnud ja tegi, nagu uuriks laual vedelevaid raamatuid, ise mind kogu aeg altkulmu piieldes. Ühe pilguga oli selge, et kõik need riided, mis tal hetkel seljas olid, kõlbaksid siin vaid karnevalile. Mulle meenus, et kusagil garaaži kappides vedeleb ehk õe riideid. Tüdruku kogu hinnates oli selge, et need on talle muidugi laiad (kuigi õde on kleenuke), aga annab vööga kokku tõmmata, ja vähemasti kasv on enam-vähem õige – saame siit välja ja poodi. Korraga sai mulle veel ka see selgeks, et mul tekib temaga raskusi, sest sellist tüdrukut vahivad kõik, ükskõik kuhu me ka ei läheks. Mingid dokumendid tuleb talle ka osta… Ent see kõik oli täiesti tühine peamisega võrreldes.
„Zeii,” võtsin ettevaatlikult ta käe. „Sa oled parim, mis elus minuga juhtuda võis ja selle nimel oleksin valmis veel hullemast supist läbi käima, teades, et sinu endale saan.”
Ta punastas, tõmbasin ta aegamisi käte vahele. Ta oli habras ja kerge, nii et kartsin talle haiget teha. Ta asetas käed kõhklemisi mu õlgadele, ma kummardusin teda suudlema, mõeldes, et ega ma muidu teada ei saa, kuidas ta reageerib. Mõtlesin sedagi, et ega tea, kas ta rahvas üldse teab midagi suudlemisest, ja leidsin ta huuled kutsuvalt avali mind ootamas.
Sel esimesel ööl, mis me koos veetsime, olime tegelikult mõlemad liiga läbi, et millelegi peale magamise mõelda. Ronisime tekkide alla (jõudsin teda veel šokeerida sellega, et üle poole aastast ongi siin nii külm või veel külmem – tema kodukoht oli hoopis troopilisem) ja isiklikult mina uinusin viie sekundiga. Ent kogu magamise aja tundsin enda vastas tema suurepärast saledat keha, tundsin tema soojust, teadsin, et ees ootab veel hulga seiklusi, sest kogu see lugu oli täiesti poole peal, lahendamata otsi lugematult – ent kõigepealt ma ärkan ja näen enda kõrval padjal tema hirmutekitavalt kaunist nägu – ja see mõte täitis mind rahu ja rõõmuga.
Kui tähtsam kui siht oli tee
Nüüd jätan ma vahele ühe aasta. Terve aasta, mis, nii uskumatu kui see ka ei oleks, möödus enne, kui midagi olulist juhtuma hakkas. Jah, ja seda kirja pannes muigasin omaette – nii, nagu jutustustes teinekordki juhtub, sattusin juba teise lause juures raskustesse, sest seisin silmitsi küsimustega, mis on ühelt poolt triviaalsed ja teiselt poolt… no eks katsuge vastata: mis on õieti oluline? Mida me siin elus otsime ja tahame? Ei, palun ärge jääge mõttesse, sest kui teis on vähegi sügavust, siis otsite te seda vastust kogu elu, päevadel täis tegusid ja öödel hea konjakiga, vaieldes sõpradega hääled kähedaks. Mina neile vastata ei suuda, seda enam, et vastuseid on sama palju kui inimesi.
Selle aasta jooksul ei juhtunud midagi käsitamatut ega kummalist – tõsi. Aga… ma ei salli ülivõrdeid ja eksalteeritud kõnepruuki, kuid isegi kui ma võtan endale aega selle üle natuke järele mõelda, ei pääse ma tõdemusest, et see aasta on üks parimaid minu elus, ja kui ma kaua mõtlen, siis muidugi tulevad kahtlused, aga jään endale kindlaks selles, et ta oli määratult parem kui eelnevad. Ma ei teadnud, palju Hackel meid reaalselt jälgis, kontakti ta igatahes ei võtnud ja kuigi me Zeiiga tegime igasuguseid oletusi, kuidas lugu edasi võis minna, polnud meil mingit võimalust teada saada, mis nendest kahe maailma inimestest ja kogu Katsest edasi sai. Rääkimata sündmustesse sekkumisest – vähe sellest, et meil polnud tollal ju kõige õrnematki aimu, mismoodi need maailmad omavahel seotud on, oli isegi ainuüksi selliste üleminekute võimalus väljaspool meie mõlema ja – niipalju kui siis mõistsime – ka arkaadlaste (või pigem, nagu nad ise ütlesid, agedide) kogemuste piire.
Aga ega me tegelikult ei juurelnudki selle kallal nii palju, kui arvata võib, sest meil oli enda ja oma eluga piisavalt tegemist. Ja nagu laulusalm ütleb, „Only love can make a memory”. Kui ma vaimus sellesse aastasse tagasi pöördun, on see üks otsatuna voogav õnn, mis tulenes ainult, lõplikult ja ülimalt Zeii olemasolust, meie armastusest. Ma mäletan koos veedetud öid, kuumi öid täis kirge ja vaikset vestlust. Ma jõin küllastumatuna ta ilu ja nautisin tema täiuslikku keha, tema kergelt pilklikest silmadest ei kadunud kutse ja ühise rõõmu ootus. Meile ei lugenud aastaajad ja ümbrus. Kevad puhkes sel aastal vara, maikellukestele järgnes õunapuude valge õiesadu. Möödusid heinalõhnalised jaanipäeva valged ööd, valmisid maasikad ja taliõunad, lehed langesid, hallad kahutasid valgeks nende kireva vaiba ja jõuluõhtul keerles õhus lund. Mälestused sulavad ajapikku kokku, kes enam teab, mis oli enne, mis pärast… ja ega sel polegi tähtsust. Tähtis on see ühtlane kuldne valgus, mis miilab päevist, mil õnn saatis meid koheva kassipojana, ja ükskõik kui vanaks me elame, sellele aastale tagasi vaadates võime me mõlemad öelda: me oleme
