rodu, kõik see, mis oleks võinud olla ja jäi olemata, sest me olime nii noored ja kogenematud. Kõik käestlastud võimalused, ainult imeline, puhas erutus, mida kunagi hiljem tundnud ei ole. Valusa selgusega nägin nüüd, kuidas temagi minu lähedust otsis, mõistsin, et temagi ootas puudutust, ootas, et me jõuaksime teineteiseni.
Külli naermas, liikumas, tüdrukutega juttu ajamas. Külli koolipingis minust pisut eespool oma raamatute kohale kummardumas, tõrksat juuksesalku kõrva taha siludes. Päevad täis vaikset õnne mõnest poetatud sõnast või kohtunud pilgust ja vaikset kannatust, kui ta kellestki teisest välja tegi.
Aga ta oli minu, ta oleks võinud olla minu ka igas mõttes, kui ma vaid oleksin teadnud, julgenud, osanud… Põletav, lootusetu igatsus vajutas mu maatasa ja pani ulguma. Tajusin ta soojust ja teadsin selge nukra ängistusega, et see kõik on kadunud, et see maailm on läinud jäädavalt aja uttu, et mul ei ole midagi peale nende mälestuste ja sügisnukra kurbuse, mida tundsin ka siis, kui kunagi hoopis hiljem tema aknaid vaatasin, teades, et ta ei saa sinna ilmuda.
INIMESE MÄLU SULETUSEL ON PÕHJUS, NAGU SA NÄED. MA EI MÕISTA LÕPUNI INIMTEADVUSE TOIMIMIST
„Oh kurat…” Mul oli tegu enda kogumisega. „Edaspidi piirduksin ununenud telefoninumbrite otsimisega.” Ta naeratas.
MA ÜHENDAN SIND
–
Indomeo astus esiklaasi juurde. Tühi tunnel sulas bioluminestsentsi igaveses valguses lõpmatusse. Hajameelne pilk peatus korraks ekraanil, mis ta asukohta teadustas. Valge punkt roomas maakohtade pildikestega kaardil. Kirju ei olnud.
Üks sammas vibreeris ja sosistas diskreetselt: „Indomeo, sinu sihtpunktini on kümme jaama, reis võtab veel poolteist tundi. Kuna praegu ei ole peatustes sõitasoovijaid, me ei peatu, ainult vähendame kiirust.”
Ta ohkas ja puudutas meelekohta.
„Indomeo päevik, folkloor, taust. Kakskümmend tuhat aastat on möödunud selle kogu planeeti hõlmava tunnelitesüsteemi loomisest. Iga paarikümne aasta järel tõuseb Suurel Kärajal küsimus, kas seda käigus hoida. Ja iga kord leidub küllaga saadikuid, kes on imestusest pahvid – nad lihtsalt ei teadnudki, et midagi sellist olemas on. Ta jäetakse käiku, sest kõigepealt võtab ta väga vähe ressursse ja siis avastatakse ajaloost, et sadade suuremate õnnestuse puhul on ta päästnud kokku miljoneid inimelusid. Aga kuuskümmend tuhat aastat kirjutatud ajalugu on midagi sellist, mis võib igaühel masenduse peale ajada, nii et ignorantsus selleski osas on ütlemata arusaadav.
Ja siis on olemas Rändurid. Need on ühiskonnaga tihti mitte just kõige paremini läbi saavad olevused, kes saavad mingit omalaadset rahuldust, tehes seda, mida enamik ei tee. Nad on tavaliselt vaiksed ja ei kipu suhtlema kellegagi peale oma vennaskonna liikmete. Nad sõidavad ainult neile teada oleval eesmärgil oma kaugel asuva sihi suunas, tõusevad maapinnale vaid selleks, et süüa ja pesta, elavad tunnikese või ka paar päeva külas, mis jaama lähedal asub, söövad, pilk maas, peesitavad päikese käes ja kaovad jälle. Nad vahivad kas ettepoole tunnelisse või lihtsalt lamavad, vestavad isekeskis oma käsitamatuid lugusid, milles on müstikat tunnelite teemadel, vahetavad teinekord üsna omapäraselt nähtud kogemusi kohtade kohta, kus käinud on, ja mõnikord jagavad siinsamas rongis ka armastust.
Lindistasin salaja ühe nende jutustustest, mille nüüd editeerin ja arhiivi lisan.
Folkloor, jutustus Hüljatud Raudteeharust.”
Ta tekitas rongi ka läbipaistvad inimkujud ja üks neist pajatas:
„See oli möödunud sügisel, mõned kuud tagasi. See tähendab, sügis oli Apoores, Akiiras ja Panais, noh, kogu põhjapoolkeral. Olin just veetnud kaks päeva Kanrustani alevis, ilmad hakkasid külmaks minema ja tahtsin lõuna poole liikuda. Mäletan veel, et künkad olid kuldsed ja punased, Imru järv lebas Kantaabe mägede vahel nagu tüüne peegel, nii sile ja selge. Mingid hullud lapsed ujusid veel. Või mis ujusid – tormasid kisaga vette ja ruttu jälle välja, õhk oli vast kümme kraadi, vesi heal juhul ehk sama palju. Eelmisel õhtul oli olnud Viimase Vilja pidu, nii et ma polnud suuremat maganud. Kõht oli täis ja üks heasüdamlik paks mammi oli mu seljakoti õunu ja pirne täis toppinud. Sügisesest pööripäevast oli möödas kuu, nii et päev polnud oluliselt lühemaks läinud, päike soojendas veel küll. Üks mööduv talumees, kes oma noorikuga vankris hullas, viipas veel mulle, küsides, kas küüti tahan, korraks käiski peast läbi mõte, et läheks mõnda aega maa peal edasi, ent olin jalutanud juba peaaegu jaamani, viipasin vastu ja laskusin alla.
Seal Kanrustanis on sõlmjaam, valisin huupi lõunasse suunduva haru ja jäin rongis kohe magama. Ärkasin öösel, kõik oli inimtühi, vaatasin kaardilt, et tuleb jälle suurem jaam, kobisin maha ja käisin üleval ära. Ilm oli pööranud, või olin mõne tsükloni jalgu sõitnud – sadas lörtsi ja tuul oli selline, et viib kõrvad peast ära. Tegin oma hädad ära ja läksin alla tagasi, kiites Ehitajaid, et seal on valge ja soe. Uurisin kaarte, aga ükski koht ei tundunud tuttav, küsida ei tahtnud, nii hulkusin siis jaamas ringi, oodates mõnda õiges suunas tulevat rongi. Ega ma eriti ei hoolinud, kuhu lähen, nii et kui olin korraga mingite rööbaste ääres, ei teadnud ma õieti, kuidas sinna sattunud olin. Paik oli ju tagantjärele veidi eriline, kõigepealt oli maas palju tolmu. Ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest rongi lähenemise signaal hakkas vilkuma, ja kuna mulle tundus, et suund on enam-vähem õige, otsustasin peale minna.
Rongis oli asi veel naljakam, nii et juba siis hakkas mul pisut kõhe. Kõik asjad olid kuidagi teistsugused, harjumatud. Ma ei osanud algul öelda, mis mind kuidagi eriliselt rahutuks tegi. Uurisin vagunit lähemalt, seejärel käisin kogu rongi läbi ja sain võtme mõistmiseks, mis teisiti oli, kuigi vastus mind eriti ei rõõmustanud. Istmetel oli tolmu, ent mitte üht kriimu või kulumisjälge, lilled olid ilusad, kuid ei lõhnanud. Lühidalt – nagu oleks rong valmistatud kaua aega tagasi, ent olnud siiani kasutamata. Ja veel – kulus natuke aega, enne kui ma taipasin, mis veel valesti oli – ta ei rääkinud minuga. Kõik ekraanid töötasid, täpid jooksid (ma pole neist kunagi suuremat aru saanud), ent ta ei öelnud midagi. Istusin siis maha, vist tukkusin natuke, käisin peldikus, naerdes veel omaette, kujutledes, et ta sisse õnnistan, tukkusin veel ja taipasin alles siis, et sõit kestab tavatult kaua. Mõned ju räägivad, et on võimelised sõidu pealt jaamu ja isegi inimesi ära tundma, Rushöveruc olevat ju alati teadnud, kellest mööda sõitis… aga see on teine lugu. Mina igatahes ei saanud eriti aru, et me üldse mingitest jaamadest läbi oleksime sõitnud. Ega mul midagi viga ei olnud ja ega ma ju midagi teha niikuinii poleks saanud, ja nii ma seal istusin ja ootasin, millal ta ükskord seisma jääb.
Olin vist magama jäänud, sest ärkasin selle peale, et rong seisis ja uksed olid lahti. Haarasin kiiresti oma seljakoti ja hüppasin välja. Kohe pani rong uksed kinni ja sõitis ära. Kahetsesin silmapilk, et olin välja tulnud, sest jaam oli silmnähtavalt hüljatud. Ma olen ennegi olnud kohtades, nagu Evrajalthok või Dargninel või paljud Põhja jaamad (mõnede maalepääsud on päris paksu jääkihi all), seal pole inimesi teinekord vist aastakümneid käinud, kui mitte sadu.
Valgus oli vilets, põlesid ainult avariilambid, ja kogu asi lõhnas halvasti. Rongi lähenemise signaali ei olnud ja uudishimulik olin ma ka, nii ma siis hakkasin otsima teed maapinnale. Käik, mis perroonilt ära viis, oli eraldatud meetrise saastavalliga. Rongide õhusurve hoiab ju jaama puhta, aga käikude suudmetesse kogu see praht koguneb. Vajusin sisse ja lõpuks kahlasin tollest tolmuvallist läbi. Minu jäljed olid ainsad, mis kividel näha. Ei imestanud üldse, kui leidsin, et eskalaatorid ei tööta. Vantsisin üles ja hakkasin uurima väljapääse. Valgus oli siin veel viletsam kui all. Võtsin oma ussipurgi ja raputasin neile elu sisse ning selle valgel ruumi uurides nägin, et osa käike oli kinni varisenud. Trepikäigu ja raudtee juurde kuuluva suure kupli laavaks sulatatud võlv oli muidugi terve, ent edasi hargnev käigustik oli kasutamiskõlbmatu.
