õistatus
Kas ma tean, miks Tom Donahued hüütakse "Õnnelikuks Tomiks"? Jah, ma tean; ning tean rohkem, kui paljud hüüdnime tarvitajaist öelda võivad. Olen aja jooksul piisavalt ringi uidanud ning imelikke asju näinud, kuid ükski pole olnud kummalisem kui see, mil moel Tom teenis ära selle hüüdnime ning oma varanduse koos sellega. Sest mina olin tol ajal temaga koos. Kas räägin? Oh, muidugi, kuid see on pikavõitu ja väga veider lugu, seepärast täida oma klaas uuesti ja süüta veel üks sigar, kuni ma püüan jutulõnga lahti kerida. Jah, see on kummalisem kui mõned haldjajutud, mida ma kuulnud olen, kuid see on tõsi, sir, iga sõna sellest. Koloonia neemel elab praegu mehi, kes seda mäletavad ja võivad mu sõnu kinnitada. Seda lugu on palju kordi buuride hüttides tule ümber räägitud, alates Orange'i osariigist kuni Griqualandini välja, jah, ja võsastikus ning teemandiväljadel ka.
Praegu olen tahumatuvõitu, sir, kuid kunagi võeti mind vastu Middle Temple'isse ja ma õppisin seal advokaadiametit. Tom – halb õnn! – oli üks mu õpingukaaslastest, ja meil olid alles pöörased ajad, kuni meil lõpuks raha napiks jäi ning olime sunnitud oma niinimetatud õpingutest loobuma ja otsima mõnd paika maailmas, kus kaks noort tugevate käte ja sitke kehaehitusega selli võiksid endast jälje jätta. Noil päevil oli väljarännulaine Aafrika suunas alles alanud ja nii me mõtlesime, et meil oleksid parimad võimalused lõunas Koloonia neemel. Niisiis – et pikka juttu lühemaks teha – asusime laevaga teele ja meid pandi Kaplinnas maha, vähem kui viis naela taskutes, ning seal läksime lahku. Me proovisime kätt paljude asjade kallal ning meil olid oma tõusud ja mõõnad, kuid kui kolme aasta möödudes juhus meid põhja poole viis ja me taas kohtusime, olime, pean kahjuks ütlema, peaaegu sama täbaras olukorras kui alustadeski.
Nojah, see polnud just suurem asi algus ning me olime väga masendatud, nii masendatud, et Tom rääkis Inglismaale tagasiminekust ning ametnikukoha otsimisest. Sest saad aru, me ei teadnud, et olime maha mänginud kõik oma kehvemad kaardid ning et trumbid pidid veel välja ilmuma. Ei, me arvasime, et meile jagatud kaardid olid läbinisti halvad. Koht, kus me olime, oli väga üksildane, seda asustasid vähesed laiali pillutatud farmid, mille majad olid palkaiaga kindlustatud ja tarastatud, et neid kahvrite eest kaitsta. Tom Donahuel ja mul oli võsastikus väike hütt, kuid kuna teati, et meil pole mingit vara ning et oleme oma revolvritega osavad, polnud meil eriti vaja karta. Seal me siis ootasime, tegime juhutöid ning lootsime, et midagi välja ilmub. Nojah, pärast seda, kui me olime seal umbes kuu aega olnud, ilmuski ühel teatud ööl välja midagi, mis oli meie edu aluseks, ning sellest ööst, sir, ma kohe sulle rääkima hakkangi. Ma mäletan seda hästi. Tuul ulgus ümber majakese ning vihm ähvardas meie algelise akna lõhkuda. Koldes oli meil praksumas ja sisisemas suur tuli, mille kõrval ma piitsa parandades istusin, samal ajal kui Tom lebas oma naril ning kurtis lohutamatult juhuse üle, mis teda säärasesse paika saatnud oli.
"Pea püsti, Tom – pea püsti," ütlesin mina. "Keegi ei tea kunagi, mis teda ees võib oodata."
"Halb õnn, halb õnn, Jack," vastas ta. "Olen alati olnud üks õnnetu peni. Olen olnud kolm aastat siin sellel jälestusväärsel maal, ning ma näen äsja Inglismaalt tulnud mehi, kes kõlistavad taskutes raha, samal ajal kui mina olen sama vaene kui randumise ajal. Ah, Jack, kui tahad pead vee peal hoida, vana sõber, pead õnne proovima ilma minuta."
"Rumalus, Tom, sul on täna lihtsalt halb tuju. Kuid kuula! Keegi tuleb. Sammude järgi otsustades Dick Wharton; tema oskab sind lõbustada, kui keegi seda üldse suudab."
Just siis, kui ma seda ütlesin, löödi uks lahti ning aus Dick Wharton, vesi mööda riideid alla voolamas, astus sisse, sõbralik punane nägu läbi uduvine terendamas nagu lõikusaja kuu. Ta raputas end ning istus pärast tervitamist tule kõrvale maha, et end soojendada.
"Kust tuled, Dick, säärasel ööl nagu see?" küsisin ma. "Sa saad veel näha, et reuma on hullem vaenlane kui kahvrid, kui sa ei hakka töötama normaalsemal ajal."
Dick näis ebatavaliselt tõsisena, kes teda ei tundnud, oleks võinud öelda, et peaaegu hirmununa. "Tuli välja tulla," vastas ta, "tuli välja tulla. Üht looma Madisoni karjast nähti eksimas alla Sasassa orgu ning loomulikult poleks ükski meie mustanahalistest nõus sinna orgu öösel minema; ja kui me oleks hommikuni oodanud, oleks see lojus jõudnud kahvrite maale."
"Miks nad pole nõus öösel Sasassa orgu minema?" küsis Tom.
"Kahvrite pärast, ma arvan," ütlesin mina.
"Vaimud," ütles Dick.
Me mõlemad naersime.
"Need vaimud vist ei käitunud sinusuguse asjaliku selliga just kõige lahkemal viisil?" küsis Tom narilt.
"Jah," ütles Dick tõsiselt, "jah, ma nägin seda, millest neegrid rääkisid, ja ma vannun teile, poisid, et ma ei taha seda enam kunagi uuesti näha."
Tom tõusis oma voodil istukile. "Rumalus, Dick, sa teed nalja! Räägi meile kõik ära, kõigepealt legend ja siis su enda kogemus. Ulata talle pudel, Jack."
"Hästi, mis puutub legendi," alustas Dick, "siis tundub, et neegrite hulgas levib isadelt poegadele teadmine, et Sasassa orus kummitab hirmus põrguline. Kütid ja rändurid, kes on mööda lõhet alla laskunud, on näinud selle hõõguvaid silmi kalju varjude all; ning lugu jutustab, et kellele ta oma hukutava pilguga otsa vaatab, selle elu ta oma õela võimuga ära rikub. Kas see on tõsi või mitte," jätkas Dick murelikult, "selle üle võib mul endal olla võimalus otsustada."
"Lase edasi, Dick – lase edasi," hüüdis Tom. "Räägi, mida sa nägid."
"Noh, ma laskusin kobamisi alla orgu, otsides seda Madisoni lehma, ja ma olin, arvan, umbes poolele teele jõudnud, seal, kus paremal pool must rünklik kalju eendub oru poole, kui ma seisatasin, et oma plaskust üks sõõm võtta. Sel ajal peatus mu pilk etteulatuval kaljul, mida ma just nimetasin, ning ma ei märganud selles midagi ebatavalist. Siis panin plasku ära ning astusin sammu või kaks edasi, kui äkki lahvatas, ilmselt kaljurahnu jalamilt, umbes kaheksa jala kõrgusel maapinnast ning sada jardi minust eemal, kummaline süngelt lõõmav valgus, võbisev ja vankuv, tasapisi lakates ning siis jälle välja ilmudes. Ei, ei, ma olen näinud paljusid jaaniusse ja jaanimardikaid – ei midagi selletaolist. Seal see tasakesi põledes oli, ja ma arvan, et jõllitasin seda üle kere värisedes oma kümme minutit. Siis astusin sammu edasi, kui see äkitselt haihtus, haihtus nagu küünal, mis on ära puhutud. Astusin uuesti tagasi, kuid võttis veidi aega, kuni suutsin leida täpselt sama koha ja asendi, kust see nähtav oli. Viimaks, seal ta oli, veider punakas valgus, võbisev nagu ennegi. Siis võtsin oma julguse kokku ja suundusin rahnu poole, kuid maapind oli nii ebatasane, et oli võimatu otse tüürida, ning kuigi ma kõndisin ümber terve rahnu, ei näinud ma midagi. Siis lahkusin ma kodu suunas, ning ma võin teile öelda, poisid, et kuni teie seda nimetasite, ei olnud mul aimugi, et vihma sajab, terve tee jooksul. Kuid mis Tomiga lahti on?"
Tõepoolest, mis? Tom istus nüüd, jalad üle nari ääre, ja kogu ta nägu reetis nii tugevat erutust, et see tundus peaaegu valusana. "Kuradil oleks kaks silma. Mitut tulukest sina nägid, Dick? Ütle!"
"Ainult ühte."
"Hurraa!" hüüdis Tom. "See on parem." Seepeale virutas ta tekid toa keskele ning hakkas palavikuliste sammudega edasi-tagasi kõndima. Järsku peatus ta Dicki ees ja pani käe talle õlale. "Ütle, Dick, kas me võiksime jõuda Sasassa orgu enne päikesetõusu?"
"Vaevalt," vastas Dick.
"Hästi, vaata, me oleme vanad sõbrad, Dick Wharton, sina ja mina. Ära räägi ühe nädala jooksul kellelegi sellest, mis sa meile rääkisid. Sa lubad seda, eks ole?"
Dick nõustus, kuid nägin ta näoilmest, et ta pidas vaest Tomi hulluks, ning tõepoolest, minagi olin tema käitumisest hämmastunud. Kuid ma olin näinud nii palju tõendeid oma sõbra terve mõistuse ja kiire taibu kohta, et ma pidasin üsna võimalikuks, et Whartoni lool oli tema silmis tähendus, mille mõistmiseks olin mina liiga nürimeelne.
Terve
