vaatasin Tomi tule ääres istumas ning kahte pulka kokku põimimas, kuni magama jäin. Arvan, et magasin umbes kaks tundi, aga kui ma ärkasin, istus Tom töötades ikka veel peaaegu samas asendis. Ta oli kinnitanud ühe pulga üle teise otsa, nii et moodustus umbkaudu T-täht, ning oli nüüd ametis ühe väiksema pulga sobitamisega nende kahe vahele jäävasse nurka, ning seda liigutades sai risti ükskõik mil määral kas üles või alla suruda. Ta oli püstisesse pulka lõiganud ka sälgud, nii et väikese toe abil sai ristiasetsevat pulka hoida ükskõik mis asendis piiramatu aja jooksul.
"Vaata siia, Jack" hüüdis ta, kui nägi, et ma olen ärkvel. "Tule ja ütle, mis sa arvad. Oletame, et panen selle ristpulga otse mingile esemele osutama ning sätin seda väikest nii, et seda vajalikus asendis hoida ning jätan ta maha, siis ma võiksin selle eseme uuesti leida, kui tahaksin – kas sa ei leia, et ma võiksin, Jack – kas sa ei arva?" jätkas ta närviliselt, pigistades mind käsivarrest.
"Noh," vastasin ma, "see sõltub sellest, kui kaugel see ese asub ning kui täpselt on sellele osutatud. Kui see asuks kaugel, lõikaksin ma su ristpulgale sihid, siis seoksin nööri selle otsa ning hoiaksin nöörloodina ettepoole, see peaks sind viima päris lähedale sellele, mida sa tahtsid. Kuid Tom, ega sa ometi ei kavatse seda vaimu niimoodi otsima minna?"
"Sa näed seda täna öösel, vana sõber – näed täna öösel. Ma viin selle Sasassa orgu. Sina laena Madisonilt raudkang ja tule minuga kaasa, kuid vaata, et sa mitte kellelegi ei räägi, kuhu sa lähed või milleks sa seda tahad."
Terve päeva sammus Tom toas edasi-tagasi või nägi seadeldise kallal vaeva. Ta silmad läikisid, põsed olid palavikulised ning tal olid kõik kõrge palaviku sümptomid. "Jumal hoidku, et Dicki diagnoos paika ei peaks!" mõtlesin ma raudkangiga naastes ning ometi, õhtu lähenedes, leidsin end märkamatult tema erutust jagama hakkamas.
Umbes kell kuus kargas Tom jalule ning haaras oma pulgad. "Ma ei suuda seda kauem taluda, Jack," hüüdis ta, "võta oma raudkang, ning teele, Sasassa oru poole! Tänaöine töö, mu poiss, viib meid kas tippu või põhja! Võta oma kuuelasuline juhuks, kui me kahvreid kohtame. Ma ei söanda enda oma võtta, Jack," jätkas ta, pannes oma käed mu õlgadele, "ma ei söanda enda oma võtta, sest kui halb õnn ka täna mul kannul käib, ei tea ma, mis ma sellega teha võin."
Nojah, olles oma taskud toidumoonaga täitnud, asusime teele ning sel väsitaval teekonnal Sasassa oru suunas üritasin sageli oma kaaslaselt mõnd vihjet tema kavatsuste kohta välja meelitada. Kuid tema ainuke vastus oli: "Kiirustame, Jack. Kes teab, kui paljud on praeguseks juba kuulnud Whartoni seiklusest! Kiirustame, või me ei pruugi olla esimesed seal väljal!"
Noh, sir, me rassisime edasi üle mägede oma kümme miili, kuni lõpuks, pärast ühelt kaljurünkalt alla laskumist, nägime enda ees avanemas kuristikku, mis oli nii sünge ja tume, et see oleks võinud olla Hadese enda värav, kaljud mitmesaja jala ulatuses mõlemal pool sünget kividega üle külvatud rada, mis viis läbi kummitusliku lõhe kahvrite maale. Kuu, mis rüngaste kohale tõusis, tõi välja konarlike korrapäratute kiviteravike reljeefi, mis kaljude otsas asusid, samal ajal kui allpool oli kõik tume nagu Erebus.
"Sasassa org?" küsisin mina.
"Jah," sõnas Tom.
Ma vaatasin tema poole. Nüüd oli ta rahulik, õhetus ning palavikulisus olid möödunud, tema käitumine oli kaalutletud ja aeglane. Ometi oli tema näos teatud jäikus ning silmades läige, mis näitasid, et kriis oli saabunud.
Sisenesime kurusse, komberdades üle suurte kivide. Äkitselt kuulsin Tomi lühikest, kiiret hüüatust. "See ongi see rünk!" hüüdis ta, osutades suurele kogule, mis meie ees pimeduses terendas. "Nüüd, Jack, ole hea ning kasuta oma silmi! Minu arvates oleme umbes saja jardi kaugusel sellest kaljust, nii et liigu sina aeglaselt ühe külje suunas ning mina teen sedasama teises suunas. Kui sa midagi näed, peatu ning hüüa. Ära liigu ühe sammu jooksul rohkem kui kaksteist tolli ning hoia pilk kindlalt kaljul, umbes kaheksa jala kõrgusel maapinnast. Kas oled valmis?"
"Jah." Ma olin selleks ajaks isegi rohkem erutatud kui Tom. Mis tema kavatsus või eesmärk oli, seda ma oletada ei suutnud, peale selle, et ta tahtis päevavalguses uurida seda osa kaljust, kust valgust paistis. Ometi oli romantilise olukorra ning mu kaaslase allasurutud erutuse mõju nii suur, et ma võisin tunda, kuidas veri mu soontes voolas, ning lugeda pulsilööke, mis mu meelekohtadel tukslesid.
"Läki!" hüüdis Tom ning me hakkasime liikuma, tema paremale, mina vasakule, kummalgi silmad pinevalt rünga jalamile suunatud. Ma olin liikunud võib-olla kakskümmend jalga, kui see äkitselt minu silme ees särama lõi. Läbi kasvava pimeduse paistis väike punakas hõõguv punkt, mille valgus hääbus ja tugevnes, võbises ja võnkus, iga muutus tekitas kummalisema efekti kui eelmine. Mulle meenus vana kahvrite ebausk ning minust käis läbi külmajudin. Oma erutuses astusin sammukese tagasi, kui tuli silmapilkselt kustus, jättes selle asemele täieliku pimeduse, kuid kui ma taas edasi liikusin, paistis kalju jalamilt punakas valgus. "Tom, Tom!" hüüdsin ma.
"Jaa, jaa!" kuulsin teda hüüdmas, kui ta minu poole kiirustas.
"Seal see on – selle kalju kohal!"
Tom oli mu kõrval. "Ma ei näe midagi," ütles ta.
"Seal, seal ju, mees, sinu ees!" Ma astusin rääkides paremale, kui valgus äkitselt mu silme eest kadus.
Kuid Tomi rõõmuhüüatuste järgi oli selge, et minu esialgsest kohast oli see ka temale nähtav. "Jack," hüüdis ta end ümber pöörates ning mu kätt pigistades, "Jack, sina ja mina ei saa enam kunagi oma õnne üle kaevata. Lao nüüd paar kivi siia, kus me seisame. Just nii. Nüüd peame mu märgupuu kindlalt nende otsa kinnitama. Nii! Läheks tarvis tugevat tuult, et seda ümber puhuda, ning meil on vaja, et see ainult hommikuni vastu peaks. Oo, Jack, mu poiss, mõelda vaid, et alles eile rääkisime kontoriametnikeks hakkamisest ning et sina ütlesid, et keegi ei tea, mis teda ees ootab! Pagana pihta, Jack, sellest saaks hea loo!"
Selleks ajaks olime püstise pulga kindlalt kahe suure kivi vahele kinnitanud ning Tom kummardus alla ja vaatas piki horisontaalset pulka. Terve veerandtunni tõstis ja langetas ta seda vaheldumisi, kuni ta viimaks rahulolevalt ohates toe nurka kinnitas ning püsti tõusis. "Vaata piki seda, Jack," ütles ta. "Sul on sihtimiseks sama täpne silm kui ükskõik kellel, keda ma tean."
Ma vaatasin. Kaugema sihi kohal oli punakas vilkuv kübe, näiliselt pulga enda otsa küljes, nii täpselt oli see rihitud.
"Ja nüüd, mu poiss," ütles Tom, "sööme õhtust ja magame pisut. Täna õhtul ei saa enam midagi teha, kuid homme vajame kogu oma mõistust ja jõudu. Otsi mõned raod ning läida siia lõke ja meil on võimalik oma märgupostil silm peal hoida ja vaadata, et sellega öö jooksul midagi ei juhtuks."
Noh, sir, me tegime lõkke üles ning sõime õhtusööki, Sasassa oru deemoni silm pöörlemas ja säramas meie ees läbi terve öö. Kuid mitte alati samas kohas, sest kui ma pärast õhtusööki piki sihti pilgu heitsin, et seda veel kord vaadata, polnud seda kusagil näha. Ometi ei paistnud see teade Tomi mingil moel häirivat. Ta märkis ainult: "Mis on nihkunud, on kuu, mitte see asi ise," ning jäi end kerra tõmmates magama.
Varajaseks koidutunniks olime mõlemad üleval ja vaatasime piki oma osutit kalju suunas, kuid ei näinud midagi peale surnud üksluise kiltja pinna, võib-olla uuritavas kohas konarlikuma kui mujal, kuid peale selle ei paistnud olevat midagi märkimisväärset.
"Nüüd, kas tead, Jack!" ütles Tom Donahue, kerides oma vöö ümbert lahti pika peenikese nööri. "Sina kinnita see ja juhata mind, samal ajal kui mina võtan teise otsa." Seda öeldes hakkas ta kõndima kaljujalami suunas, hoides ühte nööriotsa, samal ajal kui mina tõmbasin teise pingule ja mähkisin selle horisontaalse pulga keskosa ümber, viies ta üle sihiku
