eriti nälja näpistust või seostas ta minu heatahtlikkust selle väikese nelinurkse ujumisbasseiniga seal hülgemajas.
Kui ma hakkasin väsima lakkamatust liigutamisest, mida oli vaja mu veepinnal püsimiseks, sööstis Nab äkki mulle nii lähedale, et ta loivad puudutasid mu külge. Ta napsas kala mul käest ja samal hetkel oli ta jälle haardekaugusest väljas. See, et ta oli tulnud ühe kala järele, julgustas mind, et ta tuleb ka teist korda, ja ma hakkasin uue energiaga meelitama.
Nab oli ilmselt sama valvel kui ennegi ja tegi jälle kõiki oma manöövreid, kõigepealt tõusis kõrgele veest välja, pööras ühe põse ja siis teise põse minu suunas, siis sukeldudes sügavale lõpliku sabaviibutusega, et ilmuda äkki minust teisele poole, sama tegutsemisvalmis kui varem.
Selleks ajaks olin juba päris väsinud ja kui ma allhoovuse peale mõtlesin, siis otsustasin tagasi ujuda.
Nii tugev oli mu soov saada Nabile küllalt lähedale, et lassosilmus talle kaela ümber panna, et ma polnud kordagi kalda poole vaadanud. Kui ma nüüd seda tegin, olin ehmunud, nähes, et üks neist seletamatult riukalistest hoovustest Samblaranna lähedal oli viinud mind kaugele avamerele.
Rohkem rumalusi tegemata viskasin ülejäänud aloosa vette ja alustasin tagasiteed pikkade, ühtlaste tõmmetega. Nab napsas kala ja kadus sügavasse rohelisse vette.
Hoolimata oma jõupingutustest leidsin, et ma ei liikunud vastuhoovust eriti edasi. Kalju ja puu neemel minust paremal, mille järgi ma oma edasiliikumist mõõtsin, olid peaaegu samal sirgjoonel. Teades, et oli asjatu kulutada oma jõudu otse vastuhoovust ujudes, muutsin pisut oma suunda. Liivaküngaste järgi minust vasakul võisin näha, et liikusin nüüd rohkem edasi, kuid pidin ujuma kaugemale kui otse Samblarannale minnes.
Kui olin poolele maale jõudnud, ei suutnud ma peaaegu enam käsigi liigutada, siis paistis väsimus minust kaduvat ja ma ujusin edasi, nagu oleksin masinaks muutunud. Ka minu aju paistis töötavat mehhaaniliselt.
„Kui allhoovus on sama tugev kui varem,” mõtlesin, „siis ei pääse ma kunagi murdlainetest läbi.”
Soovisin, et oleksin isale oma plaanidest rääkinud. Ta oleks võinud paadis mulle järele tulla. Siis ma imestasin, kuidas mu käsivarred ja jalad jätkasid liikumist, kui need olid nii tundetud.
Murdlainete möirgamine oli äkki valjemaks muutunud ja ma nägin, et olin kaldast kahekümne jardi kaugusel. Ujusin edasi samasuguste püsivate tõmmetega, kuid teatud kaugusel veepiirist ei jõudnud ma enam edasi.
Teadsin, et allhoovus hoiab mind tagasi ja et vajan kogu oma ülejäänud jõudu, et kaldale pääseda. Suurendasin oma jõupingutusi, kuid voogasin abitult edasi-tagasi tõusvate ja langevate lainete vahel.
Kui ma arvasin, et olin teinud oma viimase tõmbe, tõukas suur laine mind tagant ja sellele järgnes teine ja kolmas, kuni paistis, et ma pidin juba põhja ulatuma.
Sirutasin jala allapoole, allapoole, kuni mu varbad puudutasid viimaks liiva. Kaevasin neid sisse, kuidas suutsin, ja võitlesin meeleheitlikult, et jalga maha saada.
Siis tuli väike laine, mis mu kõrgemale tõstis, ja kohutav hoovus heitis mind jälle tagasi. Mu jõud oli läinud ja ma heitsin lainetele selili.
„Ehk suudan jälle proovida, kui ma puhanud olen,” mõtlesin ma ja triivisin kaugemale, kuni murdlainete möire vaid ähmaselt mu kõrvu kostis – sinna, kus vesi oli sügav ja roheline.
Mõistes, et iga puhkusehetk tähendab kaldast kaugemale jõudmist, keerasin end väsinult ringi ja alustasin aeglaste tõmmetega tagasiteed.
Sel hetkel pistis Nab oma nina veest välja vähem kui kolme jala kaugusel. Kui ma teda hüüdsin, tuli ta lähemale, nii et sain oma käe talle kaela ümber panna. Pool minutit oli ta vaikselt, lastes mul oma raskuse tema peale kanda, siis hakkas sukelduma ja ringe tegema, mis sel hetkel olid puhtalt lõbu pärast. Aeg-ajalt raputas ta mu käe maha ja siis piilus minu poole vee alt, kui mu pea vee alla vajus.
Viimaks sain tal kuklast nii kõvasti kinni haarata, et suutsin tast kinni hoida isegi siis, kui ta sukeldus. Teise käega sõlmisin lahti lassojupi enda ümbert ja püüdsin panna silmust ümber Nabi pea. Sellega polnud ta nõus ja ta sukeldus ja taganes ja pladistas, kuni ma olin peaaegu lämbunud. Olles sunnitud sellest plaanist loobuma, õnnestus mul siiski saada nööri ühe ta tagumise loiva taha üsna keha lähedale.
„Marss, Nab!” hüüdsin ma siis. „Edasi, marss!”
Ta oli kas õppetunnid unustanud või oli võidurõõmus faktist, et ta ei pidanud enam käsklusi kuulama, sest kalda poole suundumise asemel sööstis ta vastassuunas.
„Parem pool!” hüüdsin ma. „Siis vasak pool, vasak!” Kuid Nab ei pööranud ei paremale ega vasakule ja tiris mind kaugemale merele.
Arvates, et võiksin teda loiva abil juhtida, tõmbasin nöörist. Mida hüljes mõtles, ma ei tea, aga kui ta tundis silmust koomale tõmbuvat, paistis ta äkki kartma hakkavat ja sukeldus sügavustesse. Vaistlikult tõmbasin kõvasti hinge, kui nägin teda kaduvat, ja hoidsin nöörist mõlema käega kinni. Järgmisel hetkel tegin ma kõige pikema sukeldumise vee all, mida ma usun, et inimene on kunagi teinud.
Mingis teises olukorras ja tagasihoidliku kiirusega oleks see libisemine läbi sügavuste minu jaoks ehk meeldiv olnud, kuid järgnedes sellele ebakindlale juhile tohutult ruttu, oli see minu elu kõige hullem kogemus. Oleksin nöörist lahti lasknud, kui poleks mõelnud, et uus paik ei saanud olla hullem sellest, kust ma olin teele asunud.
Rippusin üha edasi ja edasi, kuigi mulle paistis, et lõhken õhupuudusest. Siis hakkas köis värisema ja ma tundsin, et mu keha kriibib vastu kaljut. Kuigi ma ikka veel kõvasti kinni hoidsin, oli mu kiirus äkki vähenenud ja ma teadsin, et vana lasso oli vastu kaljut pooleks rebenenud.
Kuigi olin poollämbunud, hakkasin pinna poole ujuma. Kui mu pea viimaks õhku kerkis, haarasin puristades ja õhku ahmides kaljust kinni. Umbes veerand tundi ei püüdnud ma muud teha, kui hingamist taastada, kuid viimaks vaatasin ringi, et näha, kus ma olen.
Kõigepealt ei suutnud ma sellest aru saada, sest Samblaranda polnud kusagil, aga kui ma nägin paari tohutuid pelikane kössitamas kaljul minu pea kohal, sain ma asjast aru. Nab oli viinud mind otse ümber neeme Hülgekaljudele – saarele, mis oli koduks hüljestele ja pelikanidele. Kuidas ma olin suutnud niisuguse sukeldumise eluga läbi teha, oli mulle ikka veel mõistatuseks, kuigi ma meenutasin, kuidas vesi mu kõrvus vispeldas kohutavast kiirusest.
Kalju, mille küljes ma rippusin, oli olnud Nabi sünnipaik ja koht, kust ma olin isaga ta kinni võtnud. Siin tavatses ta lebada päikese käes ja siia oli ta põgenenud, kui tundis mu köit oma loiva ümber.
Niipea, kui ma suutsin oma suu ja kopsud soolasest veest puhastada, hakkasin mööda kaljut üles ronima.
Kuna olin kurnatud ja külmast kange, polnud see kerge, ja kord, kui kaljutükk mu sõrmede all järele andis, oleksin peaaegu vette tagasi libisenud. Kuid viimaks olin roninud nii kõrgele, et pelikanid ehmunult lendu tõusid ja et päike võis mind soojendada. Arvasin, et päike kõrvetab mu selja ära, kuid minu arust oli see meeldiv vaheldus külmumisele.
Kui veri oli mu soontes pisut soojenenud, hakkasin mõtlema tagasi suurele maale pääsemisele.
See oli vaid saja jardi kaugusel, aga kui ma vaatasin rohelisse vette ja meenutasin oma viimaseid kogemusi, tundus vette ronimine mulle sama koledana kui surm ise. Mõõtsin vahemaad pilguga kakskümmend korda ja sama palju kordi kinnitasin, et siin pole mingit allhoovust, kui on tõus, kuid ma ei suutnud end sundida lahkuma kaljudelt,
