mind otseteest kõrvale, nii et pidin randuma teisel rannal, kui olin kavatsenud, jõudsin raskusteta kaldale ja kiirustasin Samblarannale, kuhu olin oma riided jätnud.
Ma ei püüdnud enam kunagi Nabi kinni võtta ja mul polnud ka võimalust talle tasuda minu vedamise eest Hülgekaljudele, kuid ma olen näinud teda sellest ajast peale palju kordi ja olen sageli kuulnud ta õnnelikku haukumist rannalähedastelt kaljudelt.
ILVESEGA KANADAS. Roe L. Hendrick
See seiklus algas kutsest, mille Ray Churchill sai oma sõbralt Jacques Pourbiere’ilt Two Riversist, New Brunswickist. Ray oli mokaotsast andnud lubaduse, et külastab oma sõpra New Brunswickis hirvejahi hooajal, mida talle augusti lõpupoole ka meelde tuletati. Teine kiri tuli septembris ning kirjutaja hoolikast äraõpitud inglisekeelsest sõnastus ei suutnud varjata kutse soojust ja pealetükkivust.
Niisiis telegrafeeris Ray oma nõusolekust ja saabus neli päeva hiljem Frederictoni, kus ta endale jahiloa hankis. Järgmisel hommikul jõudis ta Two Riversisse, kus teda ootas Jacques ponirakendi ja kohtlase kevadsõidukiga, mille rattad polnud ülejäänud vankriga mitte mingisuguses proportsioonis. Ray küsis endalt, kas pole mitte tegemist reliikviaga Acadiast, kuid ei pidanud õigeks midagi pärida. Sõit kestis tosinajagu miile läbi metsase ja mägise maastiku ning lõppes sihtkohas veidi enne öö hakku.
Jacques elas sel hetkel päris üksi, kuna ta vanemad olid mööda St. Johni jõge oma vanemaid lapsi külastama läinud. Ta lubas Rayle lähema paari päeva jooksul vähemalt ühe hirve ning veel ühe sama nädala jooksul.
Pourbiere’ide maja meenutas kõrgema klassi prantsuse päritoluga kanadalaste eluaset selle vahega, et eelnevate põlvkondade suurem jõukus siin veel tooni andis. Suures toas oli hiiglaslik tulease, mida vaid juhuti kasutati, kuna selle kohal olevasse korstnasse suubus ka õhukindel pliit, mis oli mõeldud talvel paremaks sooja hoidmiseks. Teised toad olid pea et täiesti eraldatud, kuigi elutoa lõunaseinas oli verandataoline sissekäik ja idas suur uks, mis mõlemad aeda avanesid.
Puukuur, meierei ja suveköök olid tagapool, kõik ristkülikukujulised lakaga palkmajad. Kogu eluase oli tegelikult rohkem kogum hooneid kui üks katusealune.
Kõige rohkem pakkusid Rayle huvi elutoas olevad hiiglaslikud asemed, kõrged sammastega voodid, mida ta varemgi, siis küll baldahhiinriidega kaetult, näinud oli. Mõlemal voodil ühendas poste katust meenutav nikerdatud puuraam. Puitu, mis aja jooksul oli mustaks tõmbunud, katsid keerulised lehestiku- ja vapikujundused, näidates mõne seitsmeteistkümnenda sajandi prantsuse käsitöölise nähtud vaeva. Arvatavasti olid need üle Atlandi jõudnud juba esimese emigrandiga ning neid oli sellest saati hästi säilitatud. Toas seisid need diagonaalselt vastanduvates nurkades ja sisaldasid tohutuid sulgmadratseid, mida katsid rõõmsad kodukootud kammlõngast päevatekid ja eesriided, mille värvid oleksid ka vikerkaare häbisse jätnud. Kõik see meelitas puhkama selles kliimas ja sel aastaajal, tundudes soojema piirkonna jaoks liialt lämmatavana.
Sellel õhtul ütles Ray: „Vaata, Jacques, sul on topeltaknad, mida ei saa avada, ja su kamin on pliidi tõmbe parandamiseks suletud. Ma olen harjunud öösel värske õhu käes magama. Kui ma välisukse lahti jätan, ei karda sa murdvargaid, ega ju?”
Kanadalane kehitas külalise ekstsentrilisuse peale õlgu, kuid külalislahkus kaalus ebameeldivuse üles.
„Non, non!” vastas ta. „Kheegi ei röövi. Me ei lukusta shiin kunagi uksi,” ütles ta valgete hammaste välkudes.
Ray naeris ukse vahele puupilbast surudes. „Miks sa siis „br-r-r!” pomised?”
„Khü-ülm enne hommikut, väga khülm!”
„Ma tean, aga me oleme mõnusasti voodis ega tunne seda. Te kanadalased kulutaks palju vähem kütet, kui te magades värsket õhku hingaksite.”
„Oui!” kõlas viisakas vastus ja rohkem sellest ei räägitud.
Ammu enne koitu hüppas Ray voodist, sulges ukse ja segas tuld. Kuu säras madalal horisondi kohal, kui nad Cedar Lake’i voolava oja suudmesse jõudsid, ning poole tunni pärast said nad esimese hirve, suurepärase kolmeaastase soku.
Hommiku edenedes said nad veel paar väiksemat ulukit ning pärastlõunaks naasid hirvega, et see nülgida ja maitsestada. Suurem osa korjusest riputati meiereisse, ühe tagumise kintsu tõi Jacques aga tuppa ja pani selle kamina kõrvale rippuma, sealt hiljem õhtu- ja hommikusöögiks tükke lõigates.
Õhtu möödus lõbusalt üksteisele oma juhtumistest lugusid rääkides, mis oma erinevuste tõttu parasjagu kuulajale võluvalt uudsetena kõlasid. Taas avas Ray pärast lahtiriietumist ukse ning vaid mõne hetke pärast magasid mõlemad sügavalt.
Möödus mitu tundi. Kui üks noormeestest oleks üleval olnud, kuulnuks ta ehk uksemademelt kostvaid pehmeid samme. Üks jässakas, tugeva kehaehituse, tugevate jalgade, tömbi saba ja karvatuustidega kaunistatud kõrvadega loom oli vererada pidi tapetud looma taluni jälitanud ning otsis nüüd innukalt liha.
Ta luusis mitu korda ümber meierei ning hüppas isegi aknaäärisele, kuid ei pääsenud sisse. Siis tuli ta tagasi ja nuusutas elutoa irvakil ust.
Inimlõhna oli selgelt tunda ja ta kahtles. Kuid samuti oli tunda ka värske uluki oma ja ta suu hakkas vett jooksma.
Ümmargune pea ilmus ukseavasse. Kuu, mis kagust üle putketaimede piilus, säras läbi akna otse värskele lihale.
Kiusatus oli suurem, kui sissetungija taluda suutis. Toll tolli haaval kiilus ta end uksest sisse ja hiilis hääletult liha poole. Mõlemad mehed hingasid väga valjult, kuid ei liigutanud; lõpuks võttis ta julguse kokku ja hüppas lihale peale.
Lihatükk kukkus mürtsatusega vastu pliiti ja mõlemad magajad ärkasid silmapilkselt. Samal ajal, kui Jacques voodist hüppas, taganes metsloom lihatükki enda järel tirides. Ta põrkas vastu ust, seda lahti hoidev kiil lendas välja ja riiv langes plaksuga omale kohale.
Leides end vangis olevat, liikus elukas turtsudes ja urisedes edasi otse Jacques’i suunas, kes karjudes: „Loup cervier! Loup cervier!” voodisse taganes. Jälitus ei lõppenud sellega. Nähes, et loom on voodisse hüppamas, ronis kanadalane viimasel hetkel kiiresti ühe posti otsa ja klammerdus sinna külge, seljaga vastu lakapalke toetudes.
Ray oli alguses sekkumiseks liiga üllatunud olnud, kuid nüüd tundus olevat õige hetk uks avada ja ilves välja ajada. Ta tormas ukse poole, kuid vihaleaetud loom keeras ringi ja sööstis niivõrd tigedalt tema suunas, et mõne sekundi pärast leidis ka tema end ebakindlalt oma voodi baldahhiini pealt kõikumas, samal ajal kui kikk-kõrv voodil turtsus ja urises.
„Kas see elajas võib siia üles ka ronida?” küsis Ray tuntava rahutusega.
„Oui,” oli vastus, „võib, kuid loup cervier ei rhoni eriti.”
Mõne hetke pärast pöördus ilves tagasi liha juurde, hakates seda raevukalt õgima, katkestades söömise vaid urisemiseks, kui kumbki meestest liigutas või rääkis. Söed olid kustumas, tuba värskelt õhutatud ning mõlemad üsna õhukeselt riides. Peagi plagisesid mõlema mehe hambad.
„Khui ma saan ta uksest eemale, jooksen, vhõtan relva ja ajan asja khorda!” ütles Jacques tuntava vastumeelsusega omapärase aktsendiga inglise keeles. Ta ronis mööda ägisevat baldahhiiniraami, mis iga hetk ähvardas kokku kukkuda, kuni jõudis külgneva seinani. Selle küljes rippusid reas sibulavanikud. Üks suurem sibul lendas läbi õhu ja tabas sissetungijat küljele. See pöördus ümber ja sööstis voodi suunas.
Babette, perekonna
