>Laibavalvurid
Kord elas vaene naine, kellel oli kolm tütart, ja ühel päeval ütles vanim neist: „Ema, küpseta mulle kook ja tapa mulle kukk, sest mina lähen õnne otsima.” Nõnda ema ka tegi ja kui kõik oli valmis, ütles ta tütrele: „Mida sa tahaksid – poolt neist roogadest minu õnnistusega või need kõik minu needusega?” „Needus või mitte,” vastas tüdruk, „ka tervest jääb väheseks.” Niisiis asus ta teele ja kuigi ema ei neednud teda, ei õnnistanud ta teda samuti.
Ta kõndis ja kõndis, kuni oli väsinud ja näljane, ja siis istus õhtust sööma. Kui ta seda tegi, tuli tema juurde vaene naine ja küsis tükikest. „Tontigi ma sulle annan,” vastas tüdruk. „Siin on vähe mulle endalegi.” Ja vaene naine kõndis väga kurvalt minema. Öö hakul leidis tüdruk ulualust farmeri juures ja majaperenaine lubas anda talle labidatäie kulda ja kühvlitäie hõbedat, kui ta vaid istub üleval ja valvab tema poja laipa, mis lebas kõrvaltoas. Tüdruk lubas seda teha. Kui pere oli voodis, istus ta tule äärde ja heitis aeg-ajalt pilgu laiba poole, mis lebas laua all.
Äkki tõusis surnud mees oma surilina sees üles, jäi tema ette seisma ja ütles: „Täitsa üksi, ilus neiu!” Tüdruk ei vastanud midagi ja kui laip oli seda kolmandat korda ütelnud, lõi ta tüdrukut vitsaga ja too muutus halliks lipuks.
Umbes nädal pärast seda läks teine tütar õnne otsima ega hoolinud oma ema õnnistusest rohkem kui ta õde ning temaga juhtus sama lugu. Ta jäi halli lipuna lebama teise kõrvale.
Viimaks läks kõige noorem kaht õde otsima ja tema valis oma ema õnnistuse. Ta jagas oma sööki vaese naisega teel ja too ütles, et püüab teda aidata.
Ta sai öömaja samas paigas kus teisedki ja nõustus laipa valvama. Ta istus tule ääres koos koera ja kassiga ja lõbustas end mõne õuna ja pähklitega, mis perenaine oli talle andnud. Tema arust oli kahju, et mees laua all oli laip, ta oli ju nii kena.
Kuid viimaks tõusis mees üles ja ütles: „Täitsa üksi, ilus neiu!” ning tüdruk vastas otsekohe:
„Pole üksi, pole üksi,
siin on väike koer ja kiisu,
röstin õunu, pistan pähkleid,
kuidas saan siis üksi olla.”
„Hohoo!” vastas mees. „Oled julge tüdruk, kuigi sa pole küllalt julge, et mulle järgneda. Ma pean nüüd ületama mädasoo ja minema läbi põleva metsa. Siis pean minema hirmude koopasse ja ronima klaasist mäkke ja langema selle otsast Surnute Merre.”
„Ma järgnen sulle,” vastas tüdruk, „sest ma tahan sind aidata.” Mees püüdis teda maha jätta, kuid tüdruk oli sama kangekaelne, kui mees oli jäärapäine.
Siis hüppas laip aknast välja ja tüdruk järgnes talle, kuni nad jõudsid roheliste mägedeni ja mees ütles:
„Avanege, rohelised mäed, ja laske sisse roheliste mägede valgus.” „Jah,” sõnas tüdruk, „ja see blond tüdruk niisamuti.”
Mäed avanesid ja mees ning tüdruk läksid neist läbi ja seal nad olidki, soo serval.
Mees astus kergelt üle liikuva sambla ning mätaste ja kuni tüdruk mõtles, kuidas ta üle saaks,, ilmus tema ette vana naine, kuid palju ilusamates riietes, puudutas ta kingi oma kepiga ja tallad venisid jala laiuselt kummalegi poole. Nii sai tüdruk kergesti üle rappuva soo. Põlev mets oli soo serval ja seal heitis hea haldjas paksu niiske mantli talle ümber ja tüdruk läks läbi leekide, ilma et juuksekarvgi oleks kõrbenud. Siis läbisid nad tumedad õuduste koopad, kus tüdruk oleks kuulnud kõige õudsemaid karjeid, kui haldjas poleks ta kõrvu vahaga täitnud. Tüdruk nägi kohutavaid asju ja sinist auru ümberringi ja tundis teravaid kaljusid ja konnade ning madude libedat nahka.
Kui nad koopast välja said, oli seal klaasist mägi; siis muutis haldjas kepiviipega tüdruku kingad nii kleepuvaiks, et too järgnes noorele laibale kergesti mäe tippu. Umbes veerand miili kaugusel nende all oli sügav meri ja siis ütles laip talle: „Mine koju mu ema juurde ja räägi talle, kui kaugele sa tulid, et tema palvet täita. Hüvasti.” Ta hüppas, pea ees, alla merre ja tema järel hüppas ka tüdruk, hetkekski peatumata, et asja üle järele mõelda.
Alguses oli ta uimaseks löödud, aga kui nad pinnale jõudsid, võttis ta end kokku. Olles sukeldunud väga sügavale, nägid nad põhjas rohelist tulukest. Viimaks olid nad jõudnud mere alla, mis paistis rohelise taevana nende kohal, ning istudes ilusal aasal, lebas tüdruk poolunes, mehe pea puhkamas tema kõrval. Ta ei suutnud silmi lahti hoida ega teadnud, kui kaua ta magas, aga kui ta ärkas, oli ta voodis mehe majas ja mees ning ta ema istusid voodi kõrval ja vaatasid teda.
Üks nõid oli noore mehe peale vihastanud, sest ta ei tahtnud temaga abielluda, ja seepärast hoidis teda elu ja surma vahepeal, kuni tuleb noor naine ja ta päästab, mida tüdruk oli just teinud. Siis said tüdruku palvel ta õed oma kuju jälle tagasi ja nad saadeti tagasi ema juurde oma labidatäite kulla ja kühvlitäite hõbedaga. Ehk muutusid nad pärast seda paremaiks, kuid ma kahtlen selles väga. Noorim aga abiellus selle noore härrasmehega. Nad kindlasti väärisid teineteist ja elasid õnnelikult, mida meiegi saame teha.
Norra Pruun Karu
Iirimaal oli kunagi kuningas, kellel oli kolm tütart, kes olid väga ilusad printsessid. Ja ühel päeval jalutasid nad koos isaga õues ning kuningas hakkas nendega naljatlema ning küsis, kellega nad tahaksid abielluda. „Mina abiellun Ulsteri kuningaga,” ütles üks. „Ja mina Munsteri kuningaga,” ütles teine. „Ja mina,” ütles noorim, „abiellun vaid Norra Pruuni Karuga.” Sest tema hoidja rääkis talle ikka lugusid selle hüüdnimega võlutud printsist ja ta oli teda armastama hakanud, seepärast tuli tema nimi talle esimesena huultele, sest selsamal öölgi oli ta temast unistanud. Noh, üks naeris ja teine naeris ja nad heitsid printsessi üle nalja terve ülejäänud õhtu. Kuid järgmisel ööl ärkas ta unest suures saalis, mida valgustasid tuhanded lambid, kõige kaunimad vaibad olid põrandal ja seinad olid kaetud kuld- ja hõberiietega ja saal oli täis uhket rahvast ja kõige ilusam prints, keda ta oli unes näinud, oli samuti seal, ning juba hetke pärast oli ta ühel põlvel tema ees ja ütles talle, kui väga ta teda armastab, ja palus tal olla tema kuningannaks. Tüdrukul polnud südant talle ära ütelda ja nad abiellusid veel samal õhtul.
„Nüüd, mu kallis,” ütles mees, kui nad omavahele jäid, „pead sa teadma, et ma olen nõiutud. Nõid, kellel oli ilus tütar, tahtis mind oma väimeheks, ja kuna ma ise ka noorest tüdrukust väga kaugele ei hoidnud, sai ema minu üle võimu. Kui ma keeldusin tema tütrega abiellumast, muutis ta mu päevaajaks karuks ja nii pidi see ka jääma, kuni üks leedi abiellub minuga omal vabal tahtel ja kannatab hiljem välja ka viis aastat suuri katsumusi.”
Kui printsess hommikul ärkas, tundis ta oma abikaasast puudust ja veetis päeva väga nukralt. Kuid peagi, kui lambid suures saalis süttisid, kus ta istus siidiga kaetud sohval, lendasid lükanduksed valla ja juba järgmisel hetkel istus mees tema kõrval. Nii veetsid nad ka järgmise õhtu väga õnnelikult ja mees hoiatas teda, et kui printsess temast väsima hakkab või temasse usalduse kaotab, on nad igaveseks lahutatud ja mees peab abielluma nõia tütrega.
Nii hakkas kuningatütar harjuma mehe päevase äraolekuga ja nad veetsid koos õnneliku aasta. Viimaks sündis kena väike poiss ja kui printsess oli varem olnud õnnelik, oli ta nüüd seda kahekordselt, sest tal oli väike laps seltsiks ka päeval, kui ta ei saanud näha oma abikaasat.
Viimaks ühel õhtul, kui printsess, mees ja nende laps istusid lahtise akna juures, sest oli ilus õhtu, lendas sisse kotkas, võttis lapse vöö noka vahele ja lendas temaga aknast välja. Printsess karjus, oli valmis end lapse järel aknast välja heitma, kuid prints sai tast kinni ja vaatas teda väga tõsiselt. Printsessile meenus, mis mees oli nende abielu kohta öelnud, ja ta lakkas karjumast ning hädaldamast. Pärast seda möödus veel aasta väga üksildaselt, kuni tal sündis ilus väike tütar. Siis arvas printsess, et seekord
