nägu, just nagu tahaks teada, kas midagi juhtus temaga, kui ta oli noor, või ta vaid unistas sellest. Ka nõia tütar sai sellest teada ja tuli vaatama kummalist tüdrukut. Ta leidis printsessi lõikamas pruunist paberist kleiti, ning kui ta seda tegi, muutus paber kõige kaunimaks siidiks, mida ta oli kunagi näinud. Leedi vaatas seda väga kadedalt ja küsis: „Mida sa sooviksid nende kääride eest?” „Mitte midagi,” vastas printsess, „ainult üht ööd printsi kambris ning ma vannun, et hommikul pole me samamoodi midagi halba teinud kui õhtulgi." Uhke leedi vihastas ja tahtis ütelda midagi kohutavat, kuid käärid jätkasid lõikamist ja siid muutus iga tolliga üha ilusamaks. Siis ta nõustus ja võttis printsessilt vande, et too lubadust peaks.
Kui saabus õhtu, lasti printsess ta abikaasa kambrisse ja uks pandi lukku. Aga kui tüdruk tuli värisedes ja istus voodi servale, oli prints niisuguses surmaunes, et ta ei suutnud teda äratada. Ta laulis printsile ohates ja nuttes ja laulis terve öö ning kõik oli asjata.
„Neli pikka aastat olin sinu naine, kolm kaunist last ma sain siis sinuga, oh, Norra Pruun Karu, ärka, ärka!”
Esimese koidukiirega oli uhke leedi kambris ja juhatas ta minema ning ülemteener näitas talle keelt, kui ta lossist lahkus.
Niikaua polnud õnne olnud, kuid järgmisel päeval möödus prints jälle ja vaatas tema poole ja tervitas teda lahkesti, nagu prints võiks tervitada talunaist, ning jätkas teed, ja peagi möödus ka nõia tütar ja leidis ta juukseid kammimas ning pärleid ja teemante maha poetamas.
Tehti uus leping ja printsess veetis veel ühe kurva öö ja lahkus lossist koidikul ning teener oli kohal ja nautis oma kättemaksu.
Kolmandal päeval, kui prints möödus, peatus ta, et vestelda kummalise naisega. Ta küsis printsessilt, kas ta saaks midagi tema heaks teha, ja too vastas, et saab. Printsess küsis, kas ta kunagi suudab öösiti ärkvel püsida. Mees vastas, et talle meeldiks see väga, kuid kahel viimasel ööl kuulas ta oma unelmates magusat laulu ega suutnud ärgata ja see hääl kuulus kellelegi, keda ta pidi olema tundnud ja armastanud mõnes teises maailmas kaua aega tagasi. Tüdruk küsis: „Kas jõid neil õhtutel mingit unerohtu enne voodisse minekut?” „Seda küll,” vastas mees. „Neil kahel õhtul andis mu naine mulle midagi juua, kuid ma ei tea, kas see oli unerohi või mitte.” „Noh, prints,” ütles printsess, „kui tahad midagi minu heaks teha, siis ära joo täna õhtul mitte midagi.” „Olgu nii,” vastas mees ja kõndis siis edasi.
Suur leedi tuli varsti pärast seda ja leidis võõra oma lõngapooli kasutamas ja sellelt kuldlõnga keerutamas ning tehti ka kolmas leping.
Sel õhtul lebas prints hämaruses oma voodis ja ta mõtted olid väga häiritud, kui uks avanes ja printsess sisse astus, istus ta voodiservale ja laulis:
„Neli pikka aastat olin sinu naine, kolm kaunist last ma sain siis sinuga, oh, Norra Pruun Karu, ärka, ärka!”
„Norra Pruun Karu!” ütles prints. „Ma ei mõista sind.” „Kas sa ei mäleta, prints, et olin neli aastat sinu laulatatud naine?” „Ei mäleta,” vastas mees, „kuid kindlasti soovin, et see oleks nii olnud.” „Kas sa ei mäleta kolme last, kõik elus ja terved?” „Näita mulle neid. Olen segaduses.” „Vaata oma poolikut abielusõrmust, mis ripub sul kaelas, ja sobita sellega.” Mees tegi seda ja samal hetkel oli nõidus murtud. Talle meenus kõik ja ta heitis käed oma naise õmber ja mõlemad hakkasid nutma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
