unes küll.“
Mikk vangutas pead.
„Teie, venelased, ainult sihukesi asju unes näetegi, kuidas võõraid tappa.“
Mitrofan laiutas käsi, pilk tema sinisilmades oli süütu.
„No ega kõik ka unes tulnukate tapmist näe.“
„Ma ei pidanud silmas mitte tulnukate, vaid mittevenelaste tapmist.“
„Aa, no see on ju normaalne, fašiste tulebki tappa.“
„Aitab lobast,“ sekkus Kallos. „Mõtleme nüüd, mida meil on sellele retkele kaasa vaja.“
„Relvi,“ vastas Mitrofan ilma mõtlemata. Vilis jäi talle etteheitvalt otsa vaatama.
„Venelasega nõus,“ toetas Mikk jalamaid. Mitrofan noogutas heakskiitvalt tema poole.
„Jah,“ ütles Kallos. „See on alati nii olnud, et kõigepealt peavad eri kultuurid omavahel läbi relvade kontakti astuma, eks pärast vaatab edasi.“
„Aga Kuult saadetud kommunikatsioonipakett võõraste jaoks?“ küsis Vilis. „Kas võin selle kaasa võtta või hakkate kohe ukselt tulistama?“
Tema hääles kõlas selge sarkasm. Kallos isegi vaadanud tema poole, vaid tegeles plaani koostamisega edasi. Kui ta lõpuks vastas, kõlas tema häälest looritatud pilge.
„Võta-võta, äkki nad tahavad ise alla anda.“
„Ah,“ pahvatas Aliise, „mis te norite! See on ju suur avastus, teie aga ainult – tappa ja tappa!“
„Nad teevad ju ainult nalja,“ kaitses Leonid Kallost ja teisi.
„Loll nali!“
Hetke pärast jõudis pakett nende skafandrikompuutritesse. Kostis ainult nohin, kui mehed seda uurisid. Mitrofan lappas kiivriekraanil saadetud juhendit, Kallos jättis selle veidi hiljemaks, seevastu sai ta aga jälgida Mitrofani ilmeid ning juba see kõneles enda eest. Leitnant nägi, kuidas mehe uudishimulik nägu muutus üha mõtlikumaks ning mornimaks. See äratas ka Kalloses huvi.
„Mis siis eesmärk on? Mida Kuu spetsialistid soovitavad?“
„Kurat, saa siin aru,“ pomises Mitrofan. „Võtame näiteks alguse. Tähelepanu äratamise signaalid. Cocconi ja Mirrison viitasid, et kui võetakse vastu järjestikku saabuvad impulsigrupid, kuhu kuuluvad algarvud 1,3,5,7,11,13,17…impulssi, siis peaks sellest mõistusliku elu äratundmiseks olema küllalt. Kuidas kurat me neile impulsse anname?Vilgutame lambiga või?“
„Ma arvan, et tähelepanu me oleme juba äratanud ja mõistusliku elu äratundmiseks piisab juba sinu skafandris ja taskulampi hoidva kogu nägemisest,“ lausus Vilis.
„Asi seegi, aga edasi on veel hullem. Kuulake: Lingua cosmica õpetamine algab matemaatika ja loogika lihtsamate mõistete selgitamisest. Esimese peatüki esimeses paragrahvis tutvustatakse naturaalarvude rida, kusjuures arvusid kujutavad kodeerimata impulsigrupid: üks impulss, kaks, kolm, neli, viis jne impulssi. Edasi tuuakse sisse märgid: suurem, väiksem, võrdne – erinevate näidete kaudu. Jolki-palki, kas nad tõesti ootavad, et me hakkame arve ja liitmist-lahutamist õpetama? Nad oleksid pidanud matemaatikaõpetaja koos tahvliga kaasa saatma.“ Kallos tõstis pea ja kuulas. Loogiline see ju oli, aga kuidas sa hakkad putukatele seda nüüd seal esitlema? Nad ei hakka ju ekraani kaasa võtma?
„Kui matemaatika vahele jätta, mis seal veel on?“
„Siis tulevad edasi hea-halb sissetoomine, veel matemaatilisi valemeid, ruum, liikumine ja mass. Mateeria… kujutad sa ette, mateeria! Ptüi, matj teie teeriaid võtku!“
Kallos vangutas pead ja pöördus siis oma kompuutri kallale tagasi, et jätkata operatsiooni ettevalmistamise plaaniga.
„Ma arvan, et see suhtlemise värk jääb sinu õlule,Vilis, Mitrofan võib sulle abiks olla. Rahvastevahelise sõpruse keel on talle emakeeleks.“
„Kas see oli mingi sarkasm?“ küsis Mitro hapult.
„Ei mingit sarkasmi, paar matti plusside ja miinuste vahele loob kohe sõbralikuma atmosfääri,“ kinnitas Mikk.
Pesarkonna siseatmosfääri ringvoolu kindlustasid sajad käigud, mis läbisid elatavat osa ülevalt alla ja servast servani. Kunagi, tsivilisatsiooni algaegadel, oli seda süsteemi töös hoitud saalidesse kuhjatud niiske, surnud toidumassiga, mis pani lagunedes õhu liikuma. Ühiskonna arenedes oli aga hakatud eelistama tervislikumat elustoitu ning käikude suudmetesse olid loodud pumptöölised, kes kujutasid endist suuri kopslõõtsasid, kes lakkamatult endisse õhku sisse imesid ning seejärel torustikku puhusid.
Omnik seisis ühes pumbakambris ülesrivistunud järgijasalga ees ning jälgis, kuidas tohutu kopsomnik toruotsa oma laiade mokkade vahelt lahti lasi ja katkema pidanud töö tõttu pettunult lõhnates nurka patserdas. Seejärel tõstis ta signaalina oma tundlad püsti ja järgijad sukeldusid kahes rivis läbi kopsu suust veel sooja ja limase läbipääsu ühte peamistest õhutustunnelitest. Omnik ootas, kuni viis esimest rühma olid sisenenud ja tunnelisüsteemi eri käikudesse jagunenud, ja sisenes seejärel ka ise. Nad polnud läbinud veel poolt maadki, kui eestpoolt hakkas temani kanduma surma ja Võõraste lõhna. Omniku karvad vajusid siledaks, tundmatus ja ebaselgus ajasid teda segadusse ja aeglustasid tunduvalt. Õnneks olid järgijad robustselt Massist valmistatud ja lõhna koha pealt üsna tuimad, nii et neid ei heidutanud eelnevalt saadud korraldusest miski kõrvale. Kui ta masinasaali jõudis, valitses seal kohutav lõhnade ja jäsemete segapuder. Kaks järgijate rühma olid surnud mingil arusaamatul moel, nende tükid ja sisemus vedelesid saalis ringi, kuid oli põhjust ka rõõmulõhnadeks.
„Me püüdsime ühe neist elusalt kinni. Lõikasime just enne teie saabumist jäsemed küljest, et ta ei saaks põgeneda. Misjärel praak suri.“
Järgijast levivad lõhnad väljendasid hämmeldust. Omnik oli pahane.
„See on absurdne, ükski elusolend ei sure lihtsalt jalgade eemaldamise tagajärjel.“
Ta lasi järgijatel salvestada kõik lõhnad, mis saalist kinni püüda andis. Saatis rühmad ka teisi neljajäsemelisi püüdma ja lasi lahti signaalimolekulid, andes kõigile pesarkonna selle sektori töölistele sama ülesande. Paaril lähemal töölisel lasi ta kaasa võtta tundmatu olendi ja tema jäsemed ning ruttas nende kordaminekumärkidega mööda tunneliseinu rõõmsat aroomi levitades tagasi pesarkonna keskuse suunas. See magus keha, need lääged lõhnad, miski ei olnud maailmas parem kui ettekanne Korraldajannale. Talle ruttasid vastu vabade järgijate read, kes suundusid Võõraid püüdma.
Intelligentsest vestlusest tulnukatega ei tulnud midagi välja. Vilis oli võõraid eluvorme silmates jõudnud vaevalt teha Kuu tarkpeade välja mõeldud kommunikatsioonikatset, kui ta tükkideks lõigati. Mitrofan jõudis tulnukad leegiheitjaks keeratud lõikuri tulega üle valada, kuid tundus, et see neile ei mõjunud. Paljujäsemelised, tundlarikkad, tungisid nad jäärapäistena edasi, panemata miskiks leegitsevat koobast ja sedagi, et nad ise põlesid kui koonlad. Suuri vaevu jõudis Mitrofan mechade varju pageda. Kallos ja Mikk olid sunnitud mechade manipulaatoritega vastased tagasi peksma, enne kui said tule avada. Suurekaliibrilised kuulipildujad, mis tegid nii head tööd Maal Maailmalõpusõdades, ei jätnud mehi hätta ka siin. Verd võõrastes ei olnud, kuid ligast räppa lendas kogu ruumis ja selle taga oleva koridori täies pikkuses. Koridor oli elukaid tuubil täis ja nende kehad ei suutnud eriti pidurdada kuule, mis olid mõeldud
