mingit vastast. Mõni minut ja ukses oli piisavalt suur avaus, et mecha läbi mahuks. Esimesena astus sisse Mikk oma masinal.
„Igav.“
Seina taga jätkus esialgu samasugune tunnel. Nad liikusid edasi ja peatselt muutus see laiemaks ning hakkasid ilmuma uued kõrvaltunnelid. Need olid suured teed, mis laskusid sügavale Tooni sisemusse, kus avanesid avarad saalid, mida toetasid võimsad sammastikud, seinad tihedalt kummalise kujuga esemeid täis.
„Mis need on?“
Mitrofan seisatas suure kärjetaolise moodustise ees.
„Hmm,“ ütles Vilis ja nokitses ühe lahti. Seal oli oma limases pesas seadnud sisse inimpea suurune tõuk, sinakashallikas, ilmselgelt elus.
Kõik neli kogunesid põnevusega leidu vahtima.
„On see nüüd tulnukas või nende söök?“ küsis Mitrofan.
Vilis kehitas õlgu.
„Kui ta on elusolend, siis on ta igal juhul võõrelu.“
„Aga on tal ka aru peas?“
„Sellel siin ilmselt mitte. Parimal juhul on ta alles arenemisjärgus, nagu sündimata laps.“
„Kas võtame ta kaasa?“
„Las ta praegu olla.“
Nad jätsid tõugu oma limapessa ja liikusid edasi. Peagi jõudsid nad, läbides loendamatu hulga kambreid täis tõuke, järgmises valmimisstaadiumis oleva võõreluni, saalid täis nukke mitmesugustes arenemistsüklites. Seejärel laod mingi kummalise massiga, seal vahel hiiglaslikud mootoriruumid. Kõige rohkem tundus olevat ristkülikukujulisi kolmveerand miili pikkusi mahuteid, mille vahele loodud arvukad käigud ja kambrid tundusid naeruväärselt väikestena. Nad skaneerisid paari plokki, kuid kogu tahukas tundus olevat üks suur tükk ainet.
„See on veider,“ ütles Kallos. „Milleks lõigata tohutu asteroid seest tühjaks ja täita see siis lihtsalt mingi muu materjaliga.“
„Äkki oli see mingi kaubaalus? Need kamakad on lihtsalt mingi eriti väärtuslik aine, mida tulnukad tahtsid ühest kohast teise transportida, aga siis juhtus avarii ja…“
„… ja kogu kupatus põrutas siia.“
„Igatahes lõika sa, Mitrofan, ühest sellest kastist tükk küljest ja võtame uurimiseks kaasa.“
Viimaks jõudsid nad suurde kuppelja laega ruumi. Mechade elektrilambid valgustasid mitut seinte ääres seisvat moodustist. Need olid hiiglaslikud, üheksa jala kõrgused, ümarate paakide kujulised, metalselt läikivad seadmed, millede ülemisest osast pungusid mingid tundmatu otstarbega ümmargused munad. Masinad paistsid töötavat, sest nad vibreerisid ning punsusid vahepeal suuremaks ja siis tõmbusid taas väiksemaks.
„Hämmastav,“ hüüatas Vilis vaimustunult. „Töötavad seadmed! Ma arvan, et oleme leidnud aardelaeka! Võtame neist mõned proovitükid. Näiteks keskkohast ja siis neist ülemistest aparatuurisektsioonidest.“
Kuid Mikk ei kiirustanud lõikuri läitmisega.
„Oled sa kindel, et see on õige tegu? Need seadmed tunduvad töötavat,“ kahtles mees.
„Me ei riku masinat, vaid võtame kesta lahti,“ selgitas Vilis. „Vaatame, mis seal sees on, kuidas töötab, saame materjaliproove.“
Mikk heitis küsiva pilgu Kallose poole.
„Kui teadusemees nii ütleb. Eks selleks meid siia saadetigi, uurima ja näidiseid koguma,“ sõnas Kallos ning Mikk lükkas laseri tööle. Kiirete vilunud liigutustega lõikas ta veidralt seadmelt ülemise poole maha. See lätsatas põrandale kui kimp märga pesu ning seadmest hakkas välja voolama mingit tumedat kleepuvat vedelikku.
„Ettevaatlikumalt,“ õiendas Vilis, „misasja sa lammutad! Ma ütlesin materjaliproovi, mitte pool masinat!“
Ta asus leidu ettevaatlikult plastikaati pakkima. Mikk tegi pisut hoolikamalt veel paar sisselõiget, ning Mitrofan asus Vilisele pakkimisel appi.
„Minu arust näeb see välja nagu mingi elusolend, sihuke puu ja seene hübriid,“ sõnas Vilis mõtlikult. „Vähemalt sisemuselt ta mulle mingit masinat ei meenuta.“
Nüüd kõlas tema hääles juba ka kübeke kahtlust.
„Eks laboris teevad kindlaks,“ arvas Mikk. Vilis noogutas.
Nad liikusid mööda ruumi ringi ja Vilis kogus kõigi masinate küljest proove ning filmis nende sisemust. Äkki tõstis Kallos, kes kogu see aeg oli keset ruumi seisnud, mecha haaratsi.
„Vaikust! Kas teie ka kuulete?“
„Mida?“
Nad kuulsid, või pigem tundsid kuskilt tulevat nõrka vibratsiooni. Mitrofan oli selle allikale kõige lähemal. Ta pööras end ümber just õigel hetkel, et näha, kuidas suur tükk seina olematusse varises, ning mecha valguskiir tabas varingu taga midagi sedavõrd jaburat, et pani uurijad hetkeks oma terves mõistuses kahtlema. Aegamööda sirutusid pimedusest välja hiiglaslikud lõuad, katseserved ning kümned lülilised jalad.
Raginal purunes kiviuks tööliste raskete käppade all ning Omnik koos järgijatega sööstis läbi mustava avause edasi. Ukse taga laias kambris lebasid põrandal mitmed tükeldatud omnikute jäänused ja nende keskel metalselt helkleva kitiinsoomusega neljajäsemelised kogud. Omnik arvas alguses, et nad on Mass, ent see mulje kadus kohe, sest olendeist õhkas ülitugevat, võigast, eemaletõukavat, võõrast lõhna, milletaolist polnud Omnik kogu elu jooksul kogenud. Ta sattus segadusse ja seisatas. Seninägematud võikad olendid pöördusid Omniku poole ja nende kehal olevatest avaustest kiirgav üliere valgus pimestas Omniku ja tema kaaslaste tundlikud tähnid. Omnik oleks peaagu laiali lagunenud, ta paiskas kõheldes välja tugeva käsupilve. Tundmatud sigitised ei teinud lõhnast väljagi. Jälle tagasilöök. Kuidas küll viimasel ajal nii palju ebakvaliteetset toodangut tuleb, mõtles ta ning ronis neljajäsemeliste poole, et praak tagasi Massi saata. Kuid nelijäsemikud pöörasid ümber ning kadusid üliväledalt ühte pesarkonna šahtidesse. Segaduses Omnik sööstis neile järele, pumbates lõhnakäsklusi nagu lõõtskops. Miski ei mõjunud. Šahti ees, mahtumata tunnelisse, jäi ta seisma.
Veider juhtum lõi ta rutiini täiesti segi, midagi niisugust ei olnud veel kunagi juhtunud, praak polnud veel kunagi minema pagenud. Ennast kokku võttes pöördus Omink ümber. Ta uuris nelijäsemikest jäänud laastamistööd, nuusutas hoolega ringi, talletades nende lõhnajäljed, ning kuna midagi muud teha ei olnud, siis andis järgijatele käsu laibad puruks lõigata ning tagasi haudepaakidesse tassida, kus meistrid nad Massiks keedavad ning uute vastsete kasvatamisel toitainena kasutavad.
Ta jälgis suurekasvulisi järgijaid heakskiitvalt. Kiirelt sõrgadega vehkides töötasid need usinalt ning mõned hetked hiljem oli tööliste asemel ligases hunnikus vaid kuhi jäsemeid. Omnik jättis järgijad tööliste tükke alla kasvatuspaakidesse tassima ja suundus mööda kitsaid kõrvaltunneleid pesarkonna keskuse poole. Halbadest uudistest, ehk siis seninägematust praagist pesas tuli kiiremas korras Korraldajannale teatada. Tsükkel maailmas oli täies hoos. Teabelõhnad voogasid edasi-tagasi, oluline mööda tunnelite ülaosa, suhtlusaroomid põrandaid mööda. Magusad kasvulõhnad haudepaakidest, kibedamad kasvatuspaakidest. Pärast tosina koobassaali ja laia magistraaltunneli läbimist jõudis Omnik pesarkonna keskusesse. Erinevus avaldus peamiselt selles,
