planeete on umbes ühe protsendi tähtede ümber. Tähti aga on Univesumis palju, see üks protsent teeb umbes sada miljardit miljardit Maa-sarnast planeeti meie Universumis.“
„Päris palju.“
„On küll, see teeb umbes sada Maa-sarnast planeeti iga liivatera kohta seal all,“ Vilis näitas välja illuminaatori poole, kus pilvkatte varjus oli peidus Maa.„Oletame nüüd, et pärast miljardiaastast arengut areneb 1 % neist 100 miljardi miljardist planeetidest välja elu, ükskõik milline, mingisugunegi, näiteks bakteri tasemel. See teeks siis, et igal liivatera kohta seal all, on seal kuskil,“Vilis osutas teise illuminaatori poole mille taga mustas lõputu kosmos, „vähemalt üks planeet, millel on mingisugunegi elu.“
Kallos mõtles sellise hulga eluga planeetide peale ja noogutas aeglaselt. Huvitav teooria.
„Ja nüüd kujutleme, et ühel protsendil, ainult ühel protsendil neist elu kandvatest planeetidest areneb välja arukas tsivilisatsioon. See teeb kui palju?“
Kallos mõtles hetke.
„Kümme miljonit miljardit…“
„…planeeti millel on intelligentne elu,“ lõpetas Vilis võidukalt.„Aga see käib kogu universumi kohta. Kui me nüüd eraldame kogu sellest määratust hulgast meie Linnutee galaktika, meie kalli kodu, mis on vaid üks pisike piisk Universumi tähemeres, siis meie kodugalaktikas peaks selle arvutuse järgi olema vähemalt 100 000 planeeti, millel elab vähemalt üks arukas rass.“
„Khm,“ ütles Kallos.
„Ja see ei ole veel kõik. Kõigele krooniks on meie Päike üks nooremaid tähti, mis tähendab, et enamikul neist planeetidest peaks tsivilisatsioon olema kaks korda vanem kui inimkond. Nad peaksid meist olema arengus väga palju ees. Aga meie juba sõidame kosmost mööda ringi.“
Kallos vaatas Vilist ja mõtles selle viimase väite üle. Ta sättis end koikus mugavamalt.
„Kui nii, siis peaks ju vähemalt mõnel olema tähtedevaheline reis päris käpas.“
Vilis noogutas.
„Just!“
„Kus nad siis kõik on?“
Lätlane muigas.
„Täpselt seda on endalt küsinud terved põlvkonnad teadlasi.“
„Ja leidsid nad mingi vastuse?“
„Vastuseid pakuti palju. Üks neist ütleb, et intelligentsete liikide teel on palju niinimetatud filtreid, millest peab oma arenguteel läbi minema ja et lõpuks lähevad need filtrid nii tihedaks, et ükski tsivilisatsioon sealt enam edasi ei pääse. Kõik surevad lihtsalt enne välja, kui suudavad hakata tähtede vahel rändama.”
„Mis filtrid need sihukesed on?”
„Tooni ise on parim näide. Me olime just-just saavutanud võimekuse alustada tähtedevahelisi reise, kui tohutu asteroid tuli ja äärepealt hävitas inimkonna. Võib-olla hävitaski ja see, et meie praegu siin tõmbleme, on vaid agoonia, enne lõplikku hukku.”
„Ise oled sa agoonia!”
„Me ei suuda ju kosmoses paljuneda, fakt. Kas me enam kunagi Maal saame elada, on teadmata. Põlvkonna pärast meid enam ei ole. Ekspeditsioon, mis läks tähtedele, võib oma teel hukkuda ja kui ka ei hukku, siis kes kindlustab, et nemad seal suudavad pärast nii paljusid aastaid kosmilise kiirguse käest läbi käinuna enam paljuneda? Inimkonna allesjäämine on praegu noateral, aga võib-olla oleme juba astunud üle joone, kuskohast tagasiteed ei ole. Üks järjekordne tsivilisatsioon, mis püüdis, kuid ei saanud teiste omasugustega kontakti, enne kui välja suri.”
Kallos uratas, kuid Vilis rääkis õigust, ta sai sellest aru ja leitnandil ei olnud midagi vastata.
„Pessimist oled sa,Vilis.”
„Sugugi mitte, mina näiteks loodan sealt kivilt leida tõendeid võõrtsivilisatsioonist. Hoopis sina oled pessimist leitnant.“
„Faktid on need, mis mu selliseks muudavad.“
„Ilmaaegu, jõuame Toonini, küllap siis vaatame.“
Kallos mühatas.
„Kustuta parem tuli ära, püüaks magada.“
Tooni jõudis palja silmaga eristatavalt silmapiirile samal hetkel, kui Päike planeedi serva tagant paistma hakkas. Kaitsefiltrid tõusid illuminaatorite ja ekraanide ette ning meeskond pidi rahulduma asteroidi vaatlemisel kaamerate vahendusega. Palja silmaga ei olnud praegu võimalik välja vaadata, nad olid atmosfäärist väljas ja karm kiirgus oleks nad jalamaid pimestanud. Kogu „Deržava” meeskond oli kogunenud juhtimisruumi. Kuus neid vaid oligi. Peale Kallose oli seal veel Aliise ja Leonid, armastajapaarist navigaatorid ning Mitrofan ja Mikk, venelane ja eestlane, mõlemad Maal militaarse taustaga nagu Kalloski. Saatus oli nad Maalt pagedes kosmoselaeva hankimise läbi kokku liitnud ja kokku olid nad jäänudki, tehes oma laevaga Kuu Multirahvuselises Kultuuris sõjalis-teaduslikku luuret. Vilis, viimane meeskonnaliige, oli seltskonnas uus, esimest korda nendega ja ainus puhtalt teaduse peal olev mees.
„Veidi veel ja saabub tõehetk,” pomises Vilis.
Aliise vaatas oma istmelt tema poole. Leonid, kes seda liigutust märkas, vaatas Aliise poole. Kallos vaatas neid kõiki kolme. Selline pilkude karusell ei olnud midagi uut, ning leitnant nentis endamisi, et varem või hiljem väljuvad need pinged pinna alt. Liiga tihti oli Aliise hakanud vaatama noort teadlast ja kui ta Vilisega rääkima hakkas, siis tundus Kallosele, et ka naise hääl oli hoopis isemoodi soojem kui teistega suheldes.
„Mis tõde sa sealt leida loodad?”
Kallos nägi, et Leonid, kes samuti seda hääletooni adus, hakkas juba midagi salvavat lausuma, ning leitnant lõikas kiirelt vahele.
„Vilis otsib kosmosetsivilisatsiooni jäänuseid.”
Naerumügin täitis kokpiti. Ainult Leonid ei muianud: „Tulnukakütt. Võimalus, et mingi nõmeda asteroidi peal on võõrtsivilisatsiooni artefakt, on kaduvväike. Kuskohast see sinna oleks pidanud sattuma? Tooni on ilmselt pärit Oorti pilvest ja see on meie oma Päikesesüsteemi ääremaa, külm ja surnud paik, vaevalt küll, et seal on ühtäkki välja arenenud kosmosetsivilisatsioon.”
Kuid Vilis, terav nina ekraani sihtimas, ei teinud teise salvavast toonist väljagi. Ta oli ka ise saanud aru, et oli pingete põhjuseks, ning püüdis Leonidile mitte lisapõhjust anda. Kallos oli märganud, et ta vältis Aliisega otsevestlusi ja kahekesijäämisi. Ent laev oli väike ja Aliise ise tundus mitte taipavat, mida ta teeb.
„Äkki mingi kauge kultuuri uurimissond, mis saadeti Maad uurima, tegi Toonil avarii?”
Aliise naeratas lahkelt.
„Mine tea, võib-olla tõesti.”
Leonid pomises pahaselt oma nina alla.
„Olge nüüd vakka,“ nähvas ta. „Laske meil tööd teha.“
Aliise heitis kaaslasele imestava pilgu, kuid ei vaielnud vastu ja kokpitti saabus vaikus. See oli ohtlik hetk, kui nad Toonile lähenesid. Inimkond oli sateliitide ja kosmoselendude ajastul külvanud Maa orbiidi täis kõikvõimalikku kosmoseprügi ja teinud seda nii tihedalt, et kosmoselennud
