uued tulesabad – nagu oleks otse põrgusse sattunud.
“Kas käia suudad?” proovis Jurg üle lärmi end sõbrale kuuldavaks teha.
“Saan hakkama,” noogutas Lestat kinnituseks ja kopsis oma pähe siirdatud silikoonist kambrit, milles tehissilm paiknes.
“Hea,” lausus Jurg samal ajal käeseljaga üle tahmase näo tõmmates.“Liigume sinnapoole, siin lähedal peaks automaatrong olema. Äkki õnnestub minema pääseda.”
Lestat sai siiriku tööle ja pildi ette. Süsteemi logi jooksis kiirelt silma eest läbi, kuid tundus, et erilisi kahjustusi polnud põrutus tekitanud. Ta proovis, kas sidemoodul töötab… toimis. Analüüsiprogrammid hakkasid hoogsalt saabuvaid raadiosignaale kuulama ja vajadusel kodeeringut lahti muukima. Kuidagi pidi ju end unistel kliendivabadel öödel lõbustama. Politsei side pealtkuulamine ei valmistanud erilist pingutust, kuid sel õhtul baaris oli Lestat’ peas midagi uut kostnud. Teated isikult, kellega ta polnud ammu suhelnud ning kelle olemasolu mees unustada soovis.
Jurg sundis neid mõlemaid edasi astuma. Kuigi põhiliseks takistuseks olid pigem põlengud ja rusud, ühtis nende liikumissuund õnneks rahva üldise vooga. Suure kerega oli Lestat’l raske sõbraga sammu pidada, eks vähene liikumine ja huvi ebaprantslaslikult kaloriterohke toidu vastu nõudis oma. Veidrale paarile polnud kellelgi mahti ega tahtmist tähelepanu pöörata. Erandiks oli moment, kui põiktänaval asuvate prügikonteinerite tagant tormas välja üks käed püsti hullumeelne, kes Tooni nime karjudes vastu pargitud bussi end oimetuks jooksis.
“Kuradi Toonikupead! Ei suuda ka hetkegi ilma seda sitta tarbimata olla,” sülgas Jurg põlglikult.
Pärast esimest asteroid Tooni hoiatust oli keegi kavalpea uue pulbri valmis sünteesinud, mida hakati tänavatel hellitlevalt Toonikuks kutsuma. Sõltlaste hulk kasvas neil määndunud aegadel kohutavalt kiiresti, sest koostisosad olid kergesti kättesaadavad, kuigi aine puhtusest polnud põlve otsas tegemise puhul mõtet rääkida.
Lestat märkas narkomaani pea küljes iganenud virtuaalreaalsust simuleerivat seadet. Koljut läbivad lühised vooluringides panid inimvare keha vappuma, kelle aju oli ilmselt selleks ajaks juba töövõimetu püdel mass. Jurg tõstis jala ja tugev saapahoop lõpetas lamaja agoonia.
Lestat ei suutnud sõbra käitumist uskuda. Ta tuigerdas temaga kaasa nagu mullis – kõik tundus olevat niivõrd ebareaalne. Taevast sadav tehnikaprügi, plahvatused, maas vedelevad laibad…Ta oleks lootnud, et peagi painaja lõpeb ning ärgates ootab teda kena päikesesoe kööginurgake koos kuuma kohvi, imeliselt lõhnavate sarvesaiade ja värske lehega. Lestat ei mäletanudki enam, millal ta viimati sellist hubasust nautida sai. Emma lahkumisest oli nii palju aastaid möödas; sellest päevast, kui ta õhtul koju tulles leidis eest võtmekimbu ning märkmepaberi sooviga “ilusat elu sulle”.
“Vaata ette, kuhu sa astud!” käratas Jurg vihaselt unistajale. Ta suutis vaevu sõbra tasakaalu säilitada, kui viimane üritas üle rusude kakerdada.
Äkki kostis Lestat’ kõrvu üllatavalt selge naise hääl. See pidi tulema läbi sidemooduli, sest neid ümbritses ainult kõrvulukustav lärm – nad liginesid rahvasse uppuvale jaamale. Kuidas naine tema krüpteeringust läbi murdis?
“Loodan, et kuuled mind,”alustas tundmatu mehe peas juttu, “sest aega on vähe. Ei, ära vahi ringi! Hoiata oma sõpra, et ta on Survivants’i eriüksuse poolt tagaotsitav. Nad… Jah, nad on teil kohe kannul. Hoian teil eemalt silma peal ja püüan võimaluse korral aidata. Proovige kiiresti rongi kabiini tungida, et juhtimine üle võtta. Need on ajutiselt liinilt maas… Liigutage end!”
Mis pagan see Survivants on? Lestat haaras Jurgil käest ja viimane pöördus teist kulme kortsutades vaatama, et mis jälle lahti on. Ta proovis naiselt kuuldut sõbrale lühidalt edasi anda.
“Mis pagana hullu juttu sa nüüd ajad?” hüüdis Jurg uskumatult, kelle kortsuline nägu nägi hirmutav välja. Aga Lestat’ meeleheitel ilmet märgates hakkas ta vastust ootamata küünarnukkidega rahva seas teed tehes sõpra perrooni poole vedama. Hoolimata mitmest klaasist armanjakist, paistis tema kaaslane üllatavalt kainelt tegutsevat.
Jaamas seisid kolm automaatrongi, mis peaksid tavajuhul regulaarsete intervallide järel siseliine teenindama. Vaadates lärmavat inimmassi, võis arvata, et regulaarsusest oli asi kaugel. Osad elanikud olid rongide lahti kangutatud uste juurde nii troppi pressitud, et uutel liitujatel oli lootusetu ligi pääseda. Ülejäänud lõid käega ja üritasid kartlikult taevast piieldes teed mööda linna keskmest kaugemale pageda.
Naaberkvartalis asuvasse majja prantsatava kosmosejaama jäänuse tekitatud pauk pani rahva valjemini kriiskama, kuid sellele järgnev korratu põgenemine hõrendas rahva ridu ja neil kahel õnnestus seeläbi käbedamalt rongile lähemale pääseda.
“Lestat, äkki meid meelitati hoopis lõksu?”sai Jurg trügimise vahepeal taas sõna suust.
“Ma ei tea,”vaatas Lestat õhku ahmides nõutult ringi,“vähemalt on siin palju tunnistajaid tihedalt koos. Proovime juhikabiini juurde pääseda.”
Mehed pressisid parasjagu end rahvameres edasi, kui nende seljataga kostis kahe lasu kaja. Nüüd muutus ümbrus päris põrguks. Taas uued inimesed, kes hülgasid rongi ning tormasid ummisjalu kriisates laiali. Jaamale lähemal seisev rahvahulk surus end veelgi tihedamalt vagunite poole, justkui lootes nende varjust uue ohu vastu kaitset leida.
“Võtsin kaks maha,” raporteeris naise hääl Lestat’ peas, ”aga ülejäänud on kohe teil sabas. Pange see neetud rong tööle! See on teie ainus võimalus, sest ma ei suuda neid kõiki üksi eemal hoida.”
Lestat tahtis uut sõnumit sõbrale edastada, kuid Jurg nägi kahte tumedas vormis laipa, kelle ligidusest rahvas põgeneda üritas, ning mõistis olukorda niigi. Kumbki ei näinud, kus laskur asub. Jurg kasutas juhust ja haaras maast ühe eriüksuslase relva, Lestat suutis selle peale ainult arusaamatult haliseda.
Nad loobusid vagunite juurde pressimisest ja suundusid veduri juurde, kus mõned ärksamad tegelased proovisid selle aknaid lahti kangutada. Ülejäänud üritasid läbi paksude klaaside inimkujulisele robotjuhile selgeks teha, et too masina käima paneks. Lestat märkas, kuidas sõber toru ühe vaba veduriakna poole suunas.
“Kõik eemale!” kostis Jurgi vali hüüe.
Summutatud valang.
Purunenud aknast paistis üks totralt naeratava näoga tegelane, kes keeras end juhtmete otsas uut rahurikkujat vaatama.
“Vabandage, härra, pean teile kahetsusega teatama, et Riiklik Transpordikompanii ei vaata sellistele asjadele soosiva pilguga. Rongid on peatatud. Teatasin väärteost meie turvameeskonnale. Palun teil rahulikult paigal püsida.”
“Ole vait, nublu!” kähvas Jurg ja lisas irvitaval ilmel:“Ei tule sulle keegi appi.”
Ta ei sallinud neid silikoontüüpe, kes oma disainitud inimlikkusega üritasid igast olukorrast malbelt välja nihverdada. Mees venitas oma kere üle kabiini serva ja vandus iga liigutuse järel valust. Ka Lestat vinnas end sisse, kuid inimesed pelgasid neile hetkel järgneda.
“Pean teid teavitama, et firma on sulgenud kõik transpordiliinid säästmaks energiat prioriteetsemate…” alustas robot taas malbet kägisemist.
“Kuradi tõprad, mõtlevad ainult enda peale!”
Jurg haaras ärritatult rongijuhist kinni ja üritas robotit oma positsioonilt ära kangutada. Kahjuks polnud eriüksuse relvas rohkem laskemoona, millega juht kiiresti
