ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul oli vaja selgust. Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista – kui suudan.
Viimased kuus kuud minu elus on olnud erilised. Ma olen väga paljude asjade üle järele mõelnud, mis varem mind üldse ei puudutanud. Kui arst mulle ütles, et jah, mul on teile üks halb uudis, aga midagi pole parata, see on tõepoolest vähk, siis ma tegelikult juba teadsin. Ta ei andnud mulle erilist lootust, ütles, et ma pean ise otsustama, kas ma tahan operatsioonile – tõenäosus, et hästi läheb, ütles ta, on minu juhtumi puhul siiski suhteliselt väike. Ja pealegi ei ole mingit kindlust, et kasvaja veidi aega hiljem jälle vohama ei hakka. Ilma operatsioonita andis ta mulle aega kuuest kuust aastani.
Ma teadsin, milleks ma pean seda aega kasutama – et teha ära, mida niigi olen liiga kaua edasi lükanud. Millest muust kui argusest, kahtlusest, kas suudaksin elada selle teadmisega, mida mul tuleb otsida. Ja milleta ma samuti elada ei saa.
Kuus kuud on nüüd läbi, aga ma loodan, et aega jätkub veel nii kauaks, et jõuan korda teha märkmed, mida olen õhtuti pärast oma jutuajamisi kirja pannud, kui kõik veel mälus värske ja valu lubab. Vahepeal olen ma jõudnud rääkida kümnete inimestega, sõita läbi suurema osa Eestit ja käia isegi Prantsusmaal. Mitmetest inimestest on olnud aru saada, et nad ei taha minuga rääkida, mõned jälle justkui oleksid juba ammu mu ilmumist oodanud, et lõpuks ometi saada südamelt ära öelda kõik need asjad, mis on neid aastaid vaevanud. Ja on isegi lubanud mul ennast linti võtta, nii et ma olen saanud jälle ja jälle nende vestluste juurde tagasi pöörduda, lasta intonatsioonidel manada silme ette paljude raskete asjade teadasaamise hetki ja otsida väikeste häälevõbeluste tagant olulisi tähendusi, mis on seni millegipärast märkamata jäänud. Ma olen vastu võtnud kõik, mida olen suutnud nendelt välja meelitada, siis väikestest detailidest suure pildi kokku pannud, ja nüüd ma tean peaaegu kõike, või vähemasti nii palju kui ülepea mõeldav. Ja mida ma ei tea ega saakski tegelikult teada, seda tean ikkagi kuidagi. Ma poleks kunagi arvanud, et minus on peidus ka kirjanikku, aga ma tunnistan kohe üles – mitte et see niikuinii välja ei paistaks – et kui mul on olnud valida, kas jätta kuivade faktide ja tõlgendatud muljete vahele lüngad ja augud kõikjal, kus mul täpne olla pole võimalik, või siis lasta sisetundel end kaasa vedada ja kujutleda juurde, kuidas oleks võinud olla, siis olen ma enamasti kiusatusele järele andnud. Pealegi, suurt pilti see ei muuda. Suur pilt jääb niisuguseks, nagu ta on. Ja mida mina ei tea, seda ei tea enam keegi.
Mõnikord tundub küll, et jooksen ajaga võidu, keel vesti peal. Öid, kus ma ei oksenda, jääb järjest harvemaks ja minu valuvaigistid on järjest kangemad. Ometi, vahel pole abi neistki, siis on mu valud sellised, et mitu päeva ei suuda millelegi keskenduda, siis aga tuleb jälle mõni selge päev, isegi mõned sellised on olnud, mil haigus natukeseks jõuab mõtetes tahaplaanile taanduda. Aga edaspidi üritan ma teid oma terviseprobleemidega mitte tülitada. See lugu ei räägi minust.
Võib-olla on teil meeles viis aastat tagasi ajalehtedest korraks läbi käinud kurb uudis õnnetusest Viljandimaal, kus tulekahjus hukkus neli noort inimest. Nad olid elanud muust asustusest natuke kaugemal, üksikus talus, millel ei olnud kohalike seas just kõige parem kuulsus. Tegemist ei olnud sugugi mingi joodikute urkaga, oh ei, need noored olid elanud seal pigem suhteliselt vaikselt, eriti sel viimasel aastal enne õnnetust, lihtsalt nad ise olid natuke imelikud. Ja maja oli neil vana, puust, kui tuli kord juba lahti pääseb, on sellistes teda raske ohjeldada.
Kuna üks surmasaanutest oli olnud tõusva kaarega poliitiku poeg, siis lehtedesse palju enamat ei jõudnudki. Kohalikud rääkisid muidugi natuke rohkem, aga seda teevad nad ju alati, isegi noorte inimeste mõttetu surm ei suuda talitseda sensatsioonihimuliste keelepeksjate suupruuki. Kaskedetaguse – nii oli põlenud talu nimi – tagastati juba aastate eest endisele omanikule, kelle poeg, noor kunstnik ja boheemlane, oli sinna elama asunud ja sellest ajast peale kogunes sinna kõikvõimalikke hipisid ja igasuguseid veidrikke, ufonägijate, budistide ja igat masti muude auravaatlejateni välja. Seal nad siis olid ja elasid, ülejäänud maarahvast rohkem nad igatahes ei joonud ja teistele tüli ei teinud, kui ehk jooksid mõnikord alasti järve või korraldasid aasal pikniku, noh, võib-olla tõmbasid omaette natuke kanepit, kes neid teadis. Aga mingist hetkest alates hakkas seal järjest rohkem käima selliseid… noh, segaseid: natuke justkui usklikke ja natuke justkui mitte päris.
Ja siis juhtuski see lugu. See õnnetus, mille kohta mul tuli enne minekut nii palju teada saada kui vähegi võimalik. Et näha kogu sündmuste ahelat, mis selleni juhtis. Sest tegelikult muidugi olid asjad teisiti. Tulekahju oli just alanud, kui seda juhuslikult tähele pandi ning maja jõuti kustutada üsna kiiresti. Mitte miski poleks pidanud takistama sealsetel elanikel uksest välja jooksmist, et edasi elada.
Peale selle, et tulekahju alguseks olid nad juba surnud. Nad lamasid kõrvuti maja teisel korrusel, suuremas magamistoas, krampitõmbunud poosides ja igaühel neist oli pakitud väike kohver ja rusikasse pigistatud kiri: mina, see-ja-see, olen siin maailmas kõik oma võlad maksnud ning võin astuda Jumala palge ette puhta südamega. Enamgi veel: ühest teisest toast esimesel korrusel leiti veel ka viies kohver, ja ka viies kirjake kohvri kõrval maas. Ent sellest hiljem – ei maksa sündmuste käigust ette rutata.
Võib-olla teid huvitab, miks ma seda kõike tean. Aga sellepärast, et surnute lähedastel oli õigus teada saada. Ja üks neist neljast, kelle teekond lõppes seal majas, oli Anni-Reelika Padrik. Minu tütar, minu ainuke laps. Minu printsess.
Või õigemini see, mis temast järel.
I
Kala jälg vees
1
Ma olin kasutanud kõiki oma suhteid ja kontakte, et ministri jutule jõuda, mis polnud just väga lihtne. Minu nimi ei ütelnud talle midagi ja ametialaselt ei ühendanud mind tema ministeeriumi haldusalaga ka mitte miski, sestap võttis ta mind vastu mõningase nõutuse ja imestusega. Ta ei saanud minust väga palju noorem olla, sest kõik majas surnud olid enam-vähem samaealised, tema poeg sealhulgas, ning Anni-Reelika oli meie perre sündinud pigem vara kui hilja. Aga see mees, kes üle oma kõrge laua mind vaatas, tundus ikkagi minust palju jõulisem ja värskem. Ilmselt tegi sporti ja harrastas mõõdukaid eluviise. Tal olid väga kiire peastarvutaja silmad, mis tõmbusid veidi vidukile, kui ta üritas mind oma mälusoppidest leida, tulemusteta.
Kui ma talle ütlesin, miks ma tema juurde tulnud olin, tuli talle muidugi meelde ja tema pilk muutus. Nüüd vaatas ta mind nii, nagu kehvemad meie seast vaatavad oma sõpru, kellega on juhtunud pöördumatute tagajärgedega õnnetus: piinlikkusega oma võimetuse pärast neid kuidagi aidata. Oli üsna selge, et ta ei soovinud seda lugu meenutada, vähemalt mitte nii, et ta ise oleks nähtav osa sellest, ja mitte teiste ees.
“Ma tahtsin teid tänada selle eest, mis te tegite,” ütlesin. “Oleks olnud väga jube, kui lehed oleksid hakanud seda kõike üksipulgi arutama.”
Pinge andis mõnevõrra järele.
“Jah,” ütles ta, “meie ajakirjandus on ju teada. Nagu lähedastel poleks niikuinii juba piisavalt õudne.” Otsekui ta ise polekski olnud üks nendest lähedastest.
“Just,” noogutasin ja üritasin mõttes sõnastada küsimust, mida talle tegelikult olin esitama tulnud. Aga ta jõudis minust ette.
“Kas on midagi, mida ma saaksin teie heaks teha?”
“Jah, on küll… tegelikult,” proovisin alustada, aga see nõudis parajat pingutust, kui ta mulle niimoodi otse silma vaatas. “Ma oletan, et teil oli neist asjaoludest veel selgem pilt, kui ülejäänud sugulastele räägiti. Juurdepääs kõigile materjalidele ja nii. Ma tahaksin… kui võimalik, siis ma tahaksin ka neid näha.”
“Mnjah,” ei osanud ta käigupealt otsustada. “Ega ma ei tea, mida teile täpselt räägiti. Politsei muidugi uuris seda asja, vestles kõigiga, kes midagi teada võisid, ja see toimik käis mu laua pealt läbi küll.”
“Politsei
