ei olnud mööda läinud päriselt jälgi jätmata. Aga käega löönud ta endale ei olnud. Ma ei usu, et ta alati pärast joogatundi oleks üksi koju jäädes oma nägu niimoodi delikaatselt puuderdanud ja huuled ära tooninud, või et ta omaette olles kannaks tema saledat figuuri parimas valguses näitavat kitsast tuunikat. Mind vaatas ta sõbraliku uudishimuga, sest tuttav ma talle ette ei tulnud.
“Tere,” ütlesin, “me oleme teiega kunagi korra kohtunud, ja mu tütar elas mõnda aega teie juures. Mäletate, Anni?”
Äratundmine välgatas tema sõstrasilmades, aktsent oli meil ju Anniga küllap ka sarnane.
“Loomulikult. Tore teid näha, astuge edasi. Kuidas tal läheb ka praegu?”
Ulatasin talle pudeli ja võtsin mantli seljast. Korter oli pisike, aga väga puhas ja korras. Suuremas toas oli ühel pool kööginurk, teisel diivan, kahe tooliga söögilaud ja televiisor, seina ääres kitsas kapp ja ega siia palju rohkem poleks mahtunudki. Väiksema toa uks oli praokil, sealt paistis üles tehtud ja päevatekiga kaetud voodi.
Corinne viitas diivanile ning võttis enda jaoks laua äärest ühe tooli ning korkis siis veini lahti.
“Juustu? Oliive?”
Noogutasin ja võtsin istet. Tema askeldas mõne hetke köögis ja asetas meie vahele lauale siis kandiku, kus peal oli paar-kolm päris võimsa lõhnaga juustu, natuke kreekereid ning kausike krimpsus mustade oliividega. Ühe neist pistis ta ise kohe põske.
“Teist oli väga kena Anni enda juurde võtta,” ütlesin. “Täitsa ime, et te siia nii pikalt kahekesi mahtusite.”
Corinne kehitas õlgu.
“Eks ta nõksa kitsas oli jah,” ütles ta. “Ja noh, ei mingit ruumi eraeluks. Aga teisest küljest oli pool üüri mu jaoks ka siis päris tähtis. Seni, kuni tal veel stipendiumi ära ei võetud, ma mõtlen. Ja ega ma ei saanud teda pärast ju välja ka tõsta.”
Kergitasin kulmu. See, et Anni oma stipendiumist ilma oli jäänud, oli mulle uudis, ning Corinne pani seda tähele.
“Te ei teadnudki? See oli siis, kui ta nende musulmanidega mehkeldama hakkas ja ülikoolis enam praktiliselt ei käinudki.”
Praegu tundus see mulle üsna loogiline. Oli rumal minust mitte esitada Annile neid küsimusi, kuni veel sai. Isegi kui ta poleks mulle vastanud. Aga ma ei teadnud midagi. Mitte midagi sellest õudusest, mida ta tegelikult oli Pariisis kogema pidanud. Ja ka siis, istudes samal diivanil, kus kunagi oli samamoodi ja sama inimesega õhtuti juttu ajanud mu tütar, oli mul selle teadmiseni veel väga-väga pikk tee. Ent ma ei rutta ette.
Corinne oli vahepeal veini välja valanud.
“Tervist,” ütles ta. “Te ei öelnudki enne, mis Anni praegu teeb.”
Võtsin oma klaasist lonksu, vein oli tõesti päris hea.
“Ta on surnud,” ütlesin. “Viis aastat tagasi juba. Pani endale käe külge.”
Corinne justkui nõksatas. Ma teadsin, see oli tihti nii, nüüd ma ei olnud tema silmis enam endine. Ta pani klaasi käest ja ma nägin, kuidas ta mõtles, mismoodi edasi olla.
“See oli väga raske lugu,” üritasin seletada. “Ja ma ei saagi aru, kuidas nii võis minna. Kui ta siit koju tagasi tuli, sattus ta mingite usklike seltskonda, teate küll, mingite sektantide hulka, kes järsku otsustasid kõik koos Jumala juurde minna.”
“Uskumatu,” ütles Corinne, otsis taskust paki sigarette ja võttis ühe hajameelselt välja, aga ei süüdanud. “Anni polnud ju üldse selline.”
“Seda minagi,” noogutasin. “Sellepärast mul ongi vaja ta jälgi ajada, ma loodan, et see ei tee teile tüli. Mängin natuke detektiivi, ühesõnaga.”
Ta mõtles natuke ja mudis oma suitsu näppude vahel. Kui ma tema nägu nüüd väga valesti ei lugenud, siis seda ta igatahes ei tahtnud, et ma nüüd võimalikult kohe ära läheksin.
“Ei, muidugi mitte. Aga ma väga ei usu, et suudan teid millegagi aidata.”
Ta sirutas käe uuesti klaasi võtma ja avastas korraga sigareti oma sõrmede vahelt.
“Aa, ega teil midagi selle vastu ei ole, kui ma…?”
“Olete ju omas kodus,” naeratasin.
Ta noogutas ja pani suitsu nüüd põlema.
“Ma ju ei teadnud,” jätkasin, “millist elu ta siin elas. Peale selle, mida ta mulle rääkis või kirjutas, aga seda polnud just väga palju. Ma usaldasin teda, ma olin kindel, et ta on tugev, eriti pärast seda, kui me emaga tal külas käisime.”
“Jah, ma mäletan küll. Ja tugev ta kahtlemata oligi, võib-olla isegi liiga tugev.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
