prantsuse keelt, vähemalt mitte sellist, mida mina üritasin nendega rääkida. Oleksin ikka pidanud metroo juurest takso võtma, mõtlesin, aga nüüd ma olin oma arvestuste järgi nii lähedal, et see oleks juba piinlik – isegi kui mõni takso oleks kuskil leidunud. Arusaadavalt ei olnud mul põhjust raha kokku hoida, aga harjumused on sellegipoolest visad kaduma. Seisin tänavanurgal ja vaatasin veidi nõutult ringi.
Eelmine kord oli olnud teisiti. Millal see oligi? Jõulude paiku 2003, kaheksa aastat tagasi. Ma olin siis koos emaga – olin selle reisi kinkinud talle sünnipäevaks. Ma teadsin, et talle ei meeldiks juubelit tavalisel viisil pidada, tohutu hulga teeskluse pärast, mida see oleks, vähemasti tema meelest, kõigilt asjaomastelt nõudnud. Kümme aastat varem, pärast tema 60. sünnipäeva, rääkisime sellest põhjalikult. Siis tundus talle, et eelnenud pidu oli tema endistele õpilastele ja noorematele kolleegidele olnud sama tüütu kohustus kui temale endale mitmepäevane maja koristamine, pärast mida ei leidnud ta enam ühtki asja üles. Mõned, keda ta eriti oli oodanud, jäidki Kuusallu tulemata, mõned teised, keda ta eriti ei igatsenud, kippusid jälle ööseks jääma. Ja lauda katta oli ka keeruline, see oli ju olnud just see aeg, kui poodides oli juba kõike, aga taskutes suurt ei midagi. Mul ei olnud muidugi olnud kahju osta talle mida iganes ta ka ei soovinud, ent ta ise ei soovinudki midagi, peale selle, et valitseks tasakaal: et keegi ei saaks ei kostitust kasinaks pidada ega ka tunda ennast rikkalikul pidusöögil vaese külalisena. Rohkem ma seda ei tee, oli ema öelnud, ja sestap tundus mulle just sobiv ta järgmisel suurel juubelil Pariisi viia, eriti kuna ta oli seal vaid korra käinud, väsitava bussiekskursiooniga üpris kohe pärast taasiseseisvumist, aga seltskond oli toona olnud üsna talumatu ja eelistanud Tati kaubamaja Orsay muuseumile. Ja muidugi tahtsime me mõlemad vaatama minna, kuidas Annil seal läheb.
Siis me elasime Montmartre’il. Ma teadsin, et ema tahab tingimata seal peatuda, et võiks hingata sama õhku, mida tema armastatud impressionistid sada aastat varem. Anni oli meile lennujaama vastu tulnud ja teekonnal hotellini ei olnud meil peale üksteise millegi muu jaoks väga silmi. Ma imetlesin teda. Mitte isegi niivõrd seda, kui rõõmus ja aktiivne ta välja nägi, vaid tema sujuvust, tema oskust tulla toime ebasõbralike piletiautomaatidega ja liikuda läbi keeruliste ruumide, tema täielikku sulandumist meid ümbritsevasse suurde ja kirevasse tervikusse, nagu ta olekski olnud selle loomulik osa. Ja eks ta seda ju oligi, aga samal ajal eksimatult ka ikka meie oma Anni.
Aga see koht, see suur kirev tervik, see oli ikkagi midagi muud kui Prantsusmaa, juba siis. Tähendab, midagi muud kui see Prantsusmaa, mida ema oli raamatutest ja piltidelt õpetanud mind armastama ja mis ta enda vaimul ei olnud lasknud kustuda. Seda Prantsusmaad nägime me muidugi ka, aga kõigepealt välismaalaste jaoks sissepakitud kujul, müügilaudadel vaatamisväärsuste ääres, kus neegrid ja araablased seda meile pähe määrida üritasid. Noh, nii et ka see ei olnud päriselt see Prantsusmaa. Ja pärast nägime seda veel, juba päris ehtsana, kui Anni meid korra oma sõprade seltskonda kaasa võttis. Aga esialgu tuli meil enamik ajast leppida selle uue, impeeriumi vastulöögi ära seedinud versiooniga, mis mind korraga veidi hirmutas ja häiris, ent mida mu ema suutis ootamatu vastuvõtlikkusega nautida. Kui ma üritasin talle rääkida õhtuste jalutuskäikude turvariskidest, peatas ta mind leebe naeratusega ja seletas, et kõigist rahvustest ja rassidest pätid on nagu koerad, ja sellepärast nad panevad sind tähele ainult siis, kui sa ise neid kardad. Mul läks vaja kogu oma kannatust, et rahu säilitada, kui ta tänavanurgal suitsu tegevate araabia nolkidega jutu üles võttis ja uuris, kus siin lähedal odavalt, aga hästi süüa võiks saada, ning siis pidin kasutama kogu oma kõneosavust, et veenda teda mitte külastama nende poolt soovitatud kohta “Chez Ali”.
“Miks?” küsis ta siira imestusega. “Väga huvitav oleks õiget kuskussi proovida.”
Lubasin talle, et kui mõnel järgmisel päeval koos Anniga ringi liigume, siis võime kolmekesi mõnda eksootilisse restorani minna, aga omapead olles võiksime jääda siiski euroopa köögi juurde. Natuke pettunult jäi ta minuga nõusse, ja kui me siis ülejärgmisel päeval tõepoolest ühes Ladina kvartali liibanoni kohas kuskussi tellisime, sõi ta seda ainult natuke, ehkki ma olin kindel, et siin valmistati seda kindlasti paremini, või vähemalt ei olnud kaste nii terav.
Seevastu kõikjalt Euroopast kokkusõitnud tänavakunstnikke täis väljak Sacré-Coeuri taga tundus meile mõlemale päris ehtne, ehkki pildid, mida meile kalli raha eest müüa pakuti, ei näinud välja palju huvitavamad kui akvarellid Toompea vaateplatsil. Ja kui me kiriku eest mööda laia treppi alla jalutasime, et karusselli juures Anniga kokku saada, siis sellest veel tugevamat Pariisis olemise tunnet on raske ette kujutada. Või vähemalt siis oli. Ma usun, et just seal, nendel treppidel ja karusselli magusat muusikat kuulates tuleks just seesama tunne mulle tagasi ka praegu, isegi kui ma olen vahepeal hakanud sellest linnast teisiti mõtlema. Lihtsalt kui mälestus, lihtsalt kui miski, millel on minu jaoks eriline tähendus, mis sest, et läägele klišeele üles ehitatud. See oli üks esimesi päevi pärast lahutust, kui ma tundsin, et elu on ikkagi väärt elamist.
Aga nüüd, siin ja praegu, mul sellist tunnet enam olla ei saanud, sellepärast ei olnud mul ka plaanis Montmartre’ile tagasi minna. Üks aadressidest, mida pidin külastama, oli siiski seal üsna lähedal – keegi tütarlaps, kelle juures Anni hiljem, veidi enne Eestisse tagasitulekut natuke aega elas. Tema nimi oli Corinne, ma olin teda sel reisil koos emaga põgusalt kohanud, aga tema mind vaevalt mäletas. Ma lootsin väga, et ta aadress on endine, või kui polegi, siis oskavad uued elanikud mind tema jälgedele juhatada, ehkki seda viimast loota oli juba natuke hullumeelne.
Mulle on alati meeldinud kriminulle lugeda. Eriti klassikalisi inglise omi, ja mind pole see üldse häirinud, et kõikvõimalikel teravmeelsetel viisidel toimepandud mõrvad on neis kuidagi puhtad ja korralikud, igatahes üliväga kaugel päris maailmast ja päris elu keerdkäikudest. Ning süngete ja tumedate vihavaevade asemel on nad osa nutikatest mõistatustest, mida vasakule-paremale vaimukaid kilde pilduv detektiiv nagu pähkleid katki plõksib. Muidugi kujutasin ma end neid lugedes ette samas rollis, küll hetkekski arvamata, et kunagi sellesse tõepoolest satun. Ehkki seda liiki kriminullid mulle eriti ei meeldinud, kus lõpplahendus on algusest peale teada ja meie asi vaid jälgida, kuidas selleni jõutakse. Siis, alguses, arvasin ma ju, et ka minu ees seisev mõistatus on niisugune.
Muidugi ei uskunud ma, et leian Pariisist võtme, mis suudaks Anni surma ära seletada, kuid ma teadsin, et midagi olulist oli temaga seal juhtunud – midagi sellist, mida ta mulle omal ajal rääkinud ei olnud. Midagi sellist, mille valguses võib-olla omandaks uue tähenduse ka mõni näiliselt ebaoluline pisiasi sellest, mida ma teadsin, muutuks juhtlõngaks, avaks seoseid. Lõppude lõpuks on mul vaja kokku panna üks väga suur pusle, ilma et mul oleks aimugi, kes või mis on pildil. Ja kuskilt tuleb sellega ju ometi algust teha.
Esialgu aga oli mul piisavalt vaeva juba oma ajutise ulualuse leidmisega. Lennukis joodud punaveinist tuikas meelekohtades ja kõht korises. Tänav ei olnud eriti rahvarikas, mis tundus Ladina kvartali lähedust arvestades parasjagu veider, ja kui üritasin kõnetada morni meest, kes järgneva kümnekonna minuti jooksul ainsana samal tänavapoolel minust mööda läks, ei jäänud ta isegi seisma, vaid kehitas käigupealt õlgu. Veel veidi hiljem aga jäi mööduv takso ise mu ees seisma, õnneks jätkus mul oidu kõigepealt aadress nimetada, mitte kohvrit sisse tirima hakata, sest taksojuht ainult naeris ja viitas käega ettepoole. Tõepoolest, paarisaja meetri kaugusel leidsin õige sildi üles. Leti taga tervitas mind ülevoolavalt rõõmus ja energiline madame, kes uuris esimese asjana, ega ma ei kavatse Pariisis tööd teha, ja kui ma siis midagi ebamäärast vastasin, seletas ta edasi, et natuke tööd võib muidugi teha, kui seda kuidagi vältida ei õnnestu, aga üldiselt on see linn siin rohkem selle jaoks, et ennast hästi tunda. Lubasin teha oma parima, ja kui poole tunni pärast toast välja tulles talle võtme ära andsin, noogutas ta mulle tunnustavalt.
Kohvikust, kuhu suundusin, oli pärit minu teine mälestus sellisest ülimalt päris Prantsusmaast, mida ma ette kujutasin. Anni oli toona, kümme aastat tagasi meid sinna viinud. Kohviku nimi oli mul meelest läinud, aga asukohta selle järgi umbes mäletasin, et teisel pool teed
