olevat pakk heroiini, suutis ta ka päris kasulik olla, igatahes selle konkreetse näite peategelasel õnnestus tema abiga pikaajalist vanglakaristust vältida. Kui nad aru said, et ta neid inimestena mõttetuks rämpsuks ei pea, olid nad valmis temaga päris avameelselt suhtlema, ja lisaks Eestist pärit prostituutidele tekkisid tema tutvusringkonda ka mõned vene, poola ja ungari tüdrukud. Minu meelest ei oleks ta pidanud nende seltsi otsima, aga ta oli otsustanud kirjutada Ida-Euroopa heidikutest Pariisis uurimistöö, ning nende tüdrukutega suhtlemine oli selle jaoks vajalik osalusvaatlus. Õhtuti, kui need jälle tööle siirdusid, istus tema siis oma pärissõpradega kohvikus või kellegi pool ärklikorteris ja arutas, mida oli teada saanud, šokeerides prantslasi nende pealinna pahupoole põhjaliku tundmisega ja igasuguste üksikasjadega, millest heast perekonnast poistel aimugi ei olnud. Ühel korral oli ta sinna seltskonda kaasa võtnud ka isa Dominici, sellise omapärase preestri, kes päevasemal ajal St. Denis’l ringi käis, kohvikutes ja trepikodades tüdrukutega rääkis, mitte ei hurjutanud neid patuse eluviisi pärast, vaid pakkus lihtsalt hingeabi. Aga selle naersid poisid tal välja, sest neil oli võimatu ette kujutada katoliiklast, kes teeb midagi omakasupüüdmatut, ja loomulikult arvasid nad ennekõike, et isa Dominic rahuldab sedasi omaenda sublimeeritud ihasid.
Anni oli väga pahane, sest tema võttis isa Dominici tõsiselt ja oma tööd ka.
„Ma tahan teada,“ kirjutas ta mulle, „mis nende peades tiksub, sest ei ole ju võimalik, et nad ongi kuidagi olemuslikult teistmoodi inimesed kui mina, lihtsalt elu ja maailm on nad selliseks teinud. Ma tahan teada, kuidas see on saanud juhtuda, pealegi nii, et Jelena Daugavpilsist paneb igal hommikul oma ärklitoa katuseaknale plekk-kausiga piima hulkuvate kasside jaoks ja Katalin ei saada koju Pécsi mitte raha, vaid filateeliapoest ostetud haruldasi marke oma noorema venna kollektsiooni jaoks.“
Loomulikult on mul need kirjad siiani alles ja ka vastused on nüüd minu käes.
„See tähendab sa mõtled, et alati on süüdi asjaolud, et elu teeb meid selleks, kes me oleme?“ kirjutasin talle siis vastu.
„Ei, see on veel palju keerulisem,“ vastas tema ja rääkis mitmest prantsuse filosoofist, kelle nimed ma olen ära unustanud, aga keda ta ülikoolis luges ja kes olevat selle kõik väga täpselt ära seletanud. Umbes nii, kui ma õigesti mäletan, et me võtame omaks selle kuju, kelleks maailm meid peab, sest ainult nii oskame saada iseendaks. Ja siis kanname seda kuju ise edasi maailmas normaalsuseks peetavatele reeglitele alludes ja surume neid peale teistele, ja nii lõputult edasi. Ühesõnaga, ta oli selle kõik enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud.
Uurimistöö eest sai Anni igatahes täispunktid ja kindluse, et tema stipendiumi jätkatakse nii kauaks, kuni ta Prantsusmaal kraadi kaitseb. See oli küll väga hea uudis, ehkki saabus just parasjagu siis, kui me olime Mairega lahutamas ja õhkkond kodus seetõttu eriti närviline, aga eks see andis meile mõlemale ka kindlust, et vähemasti tütar on õigel teel, isegi kui meie ühine elu vahepeal otsa saab. Meiega oli nii, nagu sellistel juhtudel ikka: päris kindlad selles, kuidas läheb, ei olnud me lõpuni, kumbki ei tahtnud öelda midagi, mida ei saaks tagasi võtta, ja kuigi igapäevases tavaolukorras oli meile mõlemale selge, et me sedasi ei suuda elada, ja me rääkisime sellest ka, ei olnud kumbki võimeline tegema seda lõplikku sammu, seda hüpet pimedusse, mis otsustab, et kogu järgnev elu hakkab olema teisiti. Kui see siis lõpuks ikkagi juhtus ja me pidime ka Annile teatama, oli ta täiesti rabatud, sest seni oli saanud ju kodust uudiseid, et elu kulgeb omasoodu, nii nagu ikka. Suvel tuli ta korraks tagasi, aga me olime Mairega mõlemad veel nii palju omadega puntras, et meie kummagi juurde ta kauaks pidama ei jäänud, tegi väikese tiiru mööda tuttavate maakodusid, käis mõnda suveetendust vaatamas ja hääletas siis Prantsusmaale tagasi.
Igaks juhuks astusin läbi ka kõrgkoolist, kus Anni siis käinud oli, aga tõtt-öelda ilma erilisi lootusi hellitamata. Ja nii oligi: kantseleist kellegi kontaktandmeid välja ei anta, pealegi, nagu suurte ja natuke kurbade silmadega tütarlaps mulle seletas, vaevalt et keegi Anniga samal ajal ülikoolis käinutest praegu veel samalt aadressilt leida oleks. Sama hirm oli mul tegelikult ka aadressi osas, millelt olid tulnud Anni kirjad pärast seda, kui ta ühiselamust välja kolis, ja kuhu mul oli aeg-ajalt tulnud saata natuke raha. See oli Montmartre’i lähedal, aga teisel pool kui hotell, kus olime peatunud koos emaga: meie metroojaam oli Château-Rouge, aga sinna jäi kõige lähemale Abbesses. Kohta ei olnud just väga lihtne leida, ja järsu kallakuga tänavatest üles-alla kõndimine väsitas täitsa ära. Kui ma kolmandat korda peaaegu sihile jõudnuna möödusin araablasest tänavakaupmehe poest, mille ees ta väljalaotud puuviljade kõrval istus ja suitsu tegi, sain aru, et oma mõistusega ma seda üles leida ei pruugigi. Küsisin siis temalt ja ta vaatas mind nagu idiooti. Õige trepikoda oli mõne sammu kaugusel. Aga nähes, et olen tühjade kätega, avaldas ta ühtlasi imestust, et ma külla minnes veini kaasa ei võtagi. Ostsin siis igaks juhuks ühe pudeli, natuke kallimat sorti, mille nimi tuli justkui tuttav ette.
Ma teadsin, et Corinne on see, keda ma otsin, ja vilksamisi olin ma teda ju kunagi näinud ka. Aga oleks ta mulle tänaval vastu tulnud, siis ära tundnud ma teda muidugi ei oleks. Kui ma mööda kitsast ja kägisevat treppi kolmandale korrusele ronisin, tuli mulle vastu üks koera jalutama minev naine, kes oleks võinud õiges vanuses olla ja hetkeks ma ehmatasin, et äkki see ongi tema, aga tema näos ei olnud mitte midagi tuttavat. Ta ütles mulle sõbralikult ja ilma mingi võõrastuseta tere, ning mina tervitasin vastu.
Ent kui ma õige korteri uksekella helistasin, ei tulnud avama keegi. Milline pettumus.
Laskusin trepist aeglaselt alla, lootes selja tagant ikkagi kuulda ukse lahtitegemise helisid, aga neid ei tulnud. Sedagi, kas Corinne ikka üldse elab seal, ma ju tegelikult ei teadnud. Oleks kurb küll, kui kogu mu Pariisi-retk osutuks tühja tuule tagaajamiseks.
Kui ma uksest välja tulin, veinipudel ikka veel näpu vahel, vaatas araablane mind huviga.
“Ei olnud kodus või?” küsis ta.
Ma noogustasin.
“Kelle juurde sa tulid siis?” päris ta edasi. “Niculescude või Corinne’i?”
“Corinne’i,” teatasin lootusrikkalt.
“Aa,” ütles tema. “Oleksid võinud kohe öelda. Corinne tuleb mingi kell kuus täna. Tal on kolmapäeviti jooga.”
“Selge,” ütlesin ja vaatasin kella. Aega oli paar tundi.
“Tuled pärast tagasi või lähed mujale kuskile?” uudistas araablane edasi.
“Tulen tagasi,” ütlesin.
“Siis võid pudeli vahepeal minu kätte jätta,” teatas ta. “Mis sa seda ikka näpu vahel mööda tänavaid tassid.”
Õige muidugi, mõtlesin, ja andsin veini talle tagasi. Ta vaatas selle silti ja noogutas, seda võis kaasa võtta küll.
Mõtlesin, et käin vahepeal söömas ja leidsin lähedalt rue des Trois Frères’ilt ühe sümpaatse olemisega pisikese restorani, kus istus pealegi mitmeid kohalikke, nii et see pidi olema päris hea. Aga kui lühikeseks patsiks kammitud juustega kelner minust kolmandat korda laisa sammuga mööda läks, sain vihjest aru ning tulin tulema. Paar maja edasi leidsin õnneks vietnamlaste deli, kus me perenaisega vastastikku rõõmsalt naerdes üritasime üksteisele selgeks teha, mida üks pakub ja teine soovib, ja päris hästi see meil ei õnnestunud, aga tulemus oli väga maitsev sellest hoolimata, et ma päriselt aru ei saanudki, mida ma sõin. Kui ma sealt tulema sain, oli kell ikkagi alles veidi viis läbi, tegin natuke ringi jalutades aega parajaks ja olin kuue paiku jälle kohal. Araablasel olid parasjagu kaasmaalastest kliendid, kes ostsid põhjalikult, aga mind nähes katkestas ta oma kauplemise ja võttis leti alt veinipudeli välja.
“Ta just natukese aja eest tuli,”
