kümmekond meetrit edasi ja leidsingi oma sihtpunkti üles.
Astusin uksest sisse ja kõik oli täpselt nii, nagu kümme aastat tagasi. Tumedatel seintel rippusid Godard’i ja Chabroli filmide plakatid, ja muidugi üksjagu selliseid, mis mulle midagi ei öelnud, ja mõned vanad Jean Gabini näod ka teiste seas. Laudade taga istusid täpselt samasuguse olemisega noored intellektuaalid, kes olid kahtlemata igasuguste stereotüüpide vastu, kuid ise esindasid noore prantsuse intellektuaali stereotüüpi absoluutselt kõige puhtamal võimalikul kujul. Sattus nii, et ainuke vaba laud oli taga nurgas, just seesama, kus me olime siis, kümme aastat tagasi koos ema, Anni ja tema sõpradega istunud. Võtsin sisse sama koha, kus oma mäletamist mööda olin istunud ka siis. Ema istus mu kõrval, Anni mu vastas, tema kõrval Hervé ja siis tuli Yves ja siis Corinne. Üks tüdruk oli veel, aga tema nime ma ei mäletanud, ka Anni kirjades ei olnud temast eriti juttu. Praegu selle seltskonna peale tagasi mõeldes kujutlen nende seas ette ka üht noort meest hüüdnimega Android, kelleta võib-olla oleks kogu see lugu läinud teisiti. Ja kui ta oleks saanud olla nende seas, siis oleks ka tema võib-olla olnud teistsugune. Aga me oleme need, kes me oleme, sellepärast, et me oleme iga hetke oma elust olnud seal, kus me siis olime. Mis parata.
Hervé käis sellessamas poliitikateaduste instituudis, kuhu Annilgi oli õnnestunud stipendium saada, ja tundus, et ta on Annist vähemasti natuke sisse võetud. Aga Annit tema ei huvitanud. Yves oli Hervé’ sõber ja tema õppis Nouvelle Sorbonne’is filosoofiat. Corinne, tema tüdruk, ei õppinud midagi – esialgu, täpsustas Yves – , vaid töötas kohvikus ettekandjana. Mida see teine tüdruk tegi, ma ei mäleta. Ju ta oli lihtsalt Corinne’iga kaasas.
Pärast seda, kui meid oli esitletud ja me olime emaga oma veidi kanges prantsuse keeles ülejäänud seltskonnaga mõned fraasid vahetanud, läks vestluse tempo üsna peatselt nii kiireks ja sisu nii keeruliseks, et me ei püsinud enam väga joone peal, ja ega mul toona sellesse vaidlusse palju lisada oleks olnudki. Kõne all oli sel ajal palju kirgi üles keerutanud küsimus, kas Prantsusmaal elavad islamiusulised tüdrukud tohivad koolis pearätikut kanda või mitte. Kunagi hiljem, kui Anni oli juba Eestis tagasi ja vahel minu juures elas, kujunes sellest üks meie lemmikvaidlusi, midagi, mida emb-kumb meist mistahes muu teema käsitlemise juures ikka varem või hiljem näitena esile tõi, ja siis oli eelnev jutt unustatud ning me võisime ühtesid ja samu argumente teineteisele lõputult uuesti esitada, sõltuvalt olukorrast kas või tüli ja pisarateni välja. Aga tol õhtul kuulsin ma seda vaidlust esmakordselt. Hervé’ arvates oli inimese rõivastuse piiramine ebademokraatlik, ning tõeliselt demokraatlikus riigis peavad moslemid saama olla oma valikutes täpselt sama vabad kui kõik ülejäänud inimesed. Nii et ehkki tema isiklikult ei arva, et religioosne komme oma juukseid varjata käiks kokku ilmaliku ühiskonna väärtustega, ei tohiks ilmalik ühiskond ka mitte piirata inimese õigust seda kommet täita. Yves oli seevastu järsult vastupidisel seisukohal. Kool on avalik institutsioon ning peab seepärast rangelt kinni pidama väärtussüsteemist, millele ühiskond on üles ehitatud, ning tema lahutatus kirikust – igasugusest kirikust – on kahtlemata üks norm, milles ei saa teha mingeid järeleandmisi.
„Aga kui mitte-islamiusuline tüdruk tahaks koolis rätikut kanda lihtsalt sellepärast, et talle see meeldib, kas tema siis võiks?“ küsis Anni selle koha peal vahele.
„Jah, võiks küll,“ vastas Yves. Nüüd ütles Hervé midagi keerulist ja Yves vastas talle veel keerulisemalt ja Corinne hakkas laua teises nurgas oma sõbrannaga tasakesi miskit muud juttu rääkima. Minu meelest oli kogu küsimus suhteliselt ebaoluline. Ega keegi ei olnud ju käskinud neid moslemeid Prantsusmaale kolida. Üritasin midagi niisugust vestlusse ka vahele torgata, aga selle peale vaatasid Hervé ja Yves mind mõlemad korra mõistmatult, nagu oleksin miski kosmoseelukas – ainult korraks, ja juba olid nad taas oma vestlusse sukeldunud. Ma sain aru, et olin öelnud midagi täiesti sobimatut. Praegu saan ma sellest loomulikult väga hästi aru, sain juba enne toonase reisi lõppu tegelikult, ja mul hakkas piinlik. Ma ju taipasin küll, et Anni tundis ennast niikuinii natuke ebamugavalt, sest näha oli, et teda huvitab poiste jutt, ja võib-olla isegi mitte ainult jutt, vaid ka üks poistest. Aga samal ajal tundis Anni end ka justkui kohustatud meiega rääkima, ja nüüd olin mina pealegi öelnud midagi täiesti kohatut ja osutanud, millisest kolkast ta pärit oli. Alors, ütles siis ema, ühest küljest võib küll niimoodi mõelda, et koolil on õigus oma õpilaste riietumist reguleerida, aga kui ta seda teeb, siis ta muudab oma iseloomu ja muutub sarnaseks armeele, eks ole, sest ta kasutab sama õigust, millega armee paneb oma mundrid selga tuhandetele indiviididele ja võtab neilt sedasi nende isikupära, hein?, aga kui nii, siis tuleb ju välja, et kooli ülesanne ei ole mitte aidata inimesel vabalt areneda, vaid hoopistükkis kasvatada ühiskonnale kuulekaid subjekte, ehk teisisõnu, üldsegi mitte õpetada neid iseseisvalt tegema selliseid valikuid, mis oleksid korraga tema enda omad ja ühiskonna ilmaliku ja demokraatliku väärtussüsteemiga hästi kooskõlas, n’est-ce pas?
Mõelda, veel pool tundi tagasi poleks mul ilmaski need mõtted meelde tulnud, aga praegu siin laua taga istudes meenus see õhtu mulle üksikasjadeni täpselt, või isegi kui üksikasjad ei olnud üldse täpsed, siis polnud sel ka mingit tähtsust. Ma armastasin oma ema. See tähendab: ma armastan oma ema. Minu croque-monsieur jõudis kohale ja ma palusin ettekandjalt veel ühe klaasi punaveini. Täna oli ikkagi hea päev.
Ma tahaksin mõelda, et Annile oli see Pariisis veedetud aeg õnnelik. Lõpuks ometi sai ta olla täiesti tema ise, teha vähimaski pisiasjas oma isiklikke valikuid täiesti ise, ja seda ühes maailma kõige ilusamas linnas, millega tal oli ülikooli ja õpingukaaslaste kaudu täiesti vahetu ja mõtestatud side. Üht-teist kirjutas ta mulle ka ainetest, mida ta õppis, need tundusid mulle enamasti sellise natuke mõttetu leierdamisena, mis iseenesestmõistetavaid asju keeruliste terminitega ümber üritavad öelda, aga ta ise oli kindel, et tema teadmistest võiks pärast Eestis olla suurt kasu. Lisaks vähestele kohustuslikele käis ta veel igasuguseid muidki loenguid kuulamas, majandusest ja juhtimisteooriast ajaloo ja ajakirjanduseni, peale selle luges veel palju muudki, vähemalt alguses, kui oli pääsenud korralikku raamatukokku oma intellektuaalset janu rahuldama nagu kaamel oaasi. Kuna tal oli garanteeritud ühiselamukoht, tuli ta oma stipendiumiga üldiselt päris hästi toime ja ise ta meie käest raha ei küsinud, ehkki me natuke muidugi vahetevahel saatsime.
Lisaks sellele pakuti talle Eesti saatkonnast aeg-ajalt väikseid tõlketöid, näiteks siis, kui mõni Eesti dokumentidega inimene oli võimudele vahele jäänud ja abi vajas. Saatkonna oma töötajatel olid niikuinii käed-jalad tööd täis. Loomulikult, eelarve oli napp, aga riiki tuli täie eest esindada, ja nii palju raha neil ikka oli, et ennast eesti sulide ja prostituutide tõlkimisest vabaks osta. Annile pakkus see töö isegi huvi ja ta sobis selleks hästi, sest prantsuse keel oli tal peaaegu perfektne, pealegi tuli sageli välja, et ennast võimudele eestlastena esitlenud kinnivõetud tegelikult eesti keelt üldse ei osanudki, mis jättis jälle saatkonna tõlgid hätta. Need olid olnud sellised rahvuslikud tibid, kelle vene keele oskus piirdus paari fraasiga. Olime õnneks suutnud Annile suhteliselt vara selgeks teha, et Dostojevski ja Tšehhov ei ole mitte kuidagi süüdi bolševike hirmutegudes, ja kui ta võtab endalt võimaluse neid algkeeles lugeda, siis ei karista ta sellega mitte vene rahvast, vaid iseennast. Vene kirjanduse originaalis lugemiseni tema keeleoskus siiski ei ulatanud, aga päris korralik sai see siiski, erinevalt suurest hulgast tema klassikaaslastest, kelle isamaalisus avaldus muuhulgas ka selles, et nad ei tundnud vene tähestiku kõiki tähtigi. Mõningase sapiga ei saa ma siin siiski märkimata jätta, et kuigi Dostojevski ja Tšehhov kõlbasid ka Maire suus hästi argumendiks, ei olnud temal nendega sellest kaugemale ulatuvat suhet. Näiteks kui kunagi õnnestus mul suurte pingutustega hankida piletid Vilniuse Noorsooteatri “Onu Vanja” külalisetendusele, tuli ta minuga kaasa üsna vastumeelselt, ehkki jäi väga rahule, sest pani publiku hulgas tähele suurt hulka seltskonnategelasi, aga etendus ise jättis ta suhteliselt ükskõikseks. Mitte et ta ei oleks suutnud väga paljusid asju intellektuaalselt nautida, otse vastupidi, talle avanes nii mõndagi, mis mind külmaks jättis, aga talle sobis ainult see, mille peale võis kindel olla.
Igatahes puutus Anni sellisel viisil kokku ka
