küündimatust, ning kuigi ta võiks hiljem õhtul kaaluda kino- või teatrikülastust, siis lihtsamate lõbustuste jaoks temast mulle seltskonda ei ole. Õhtul läksin ma talle järele. Vanemad olid üürinud talle väikese kahetoalise korteri Kastani tänaval ja seal ta elas, enamasti üksi, aga vahel võttis mõne üürikorterite vahel eluasemeta jäänud sõbranna enda juurde. Ühtlasi tähendas see, et tal oli telefon ja talle sai helistada. Ta mõjus mulle imeliselt. Ärajäänud näitleja minus elas läbi oma hiilgeaja: Maire juuresolekul oskasin jutustada ka kõige triviaalsemaid lugusid nii, et kõik kuulajad rõkkasid naerust, ja võisin nurka vaielda ka kõige raudsema loogiku. Ma olin alati olnud pigem ettevaatlik kui impulsiivne, aga kui mulle tundus, et see võiks tema heakskiidu ära teenida, suutsin ronida mööda vihmaveetoru üles teisele korrusele või juua otse pudelist ja seda suult võtmata järjest ära terve šampuse (mida iganes see ka tõestama ei pidanud). Mu rahalised võimalused ei olnud just väga avarad, kuid stipipäeval tema käekõrval lillekauplusest mööda kõndides võisin ämbri roosidest tühjaks osta, isegi kui see tähendas pikemat pudrudieeti. Ühesõnaga, ma olin armunud ja mul ei olnud mingit kahtlust asjas, mida nii mu mees- kui naissoost tuttavad sel ajal sageli kippusid arutama: kas kaks inimest suudavad teineteist läbi kogu elu armastada. Ja loomulikult meeldisin ma ka iseendale sellisena hoopis rohkem kui varem. Vist Mairelegi.
Varsti ei möödunud ükski päev enam nii, et see poleks lõppenud Kastani tänaval, kus kogunes väga tihti erinevaid inimesi, kusjuures meessoost külalised olid alati ülekaalus. Mairele vist meeldis endast juba siis mõelda kui salongi perenaisest. Aga joodi seal põhiliselt teed, ja kui keegi tuli kohale väga reipas olekus – ükskord juhtus see ka minuga – , siis anti talle suhteliselt resoluutselt mõista, et ta võiks tulla tagasi mõnel teisel päeval. Sellisel salongil ei olnud meie üliõpilasaegadel väga suurt tulevikku, ja aegamisi jäidki Maire pool käima mõned üksikud sitkemad austajad, ja lõpuks ainult mina üksi.
Oli kevad. Me suudlesime juba, ja ma tohtisin arglikult ka kätt tema pluusi alla sirutada, aga sellega pidin esialgu piirduma. Ma räägin seda kõike põhiliselt selleks, et oleks arusaadav, kuivõrd teistsugune oli siis maailm. Me olime põlvkond, kelle moraalse palge eest hoolitsedes olid võimud näiteks leidnud, et populaarset filmi “Angélique, inglite markiis” tohib üks inimene kogeda alles siis, kui ta on saanud kuueteistkümneaastaseks ja saavutanud vastava küpsuse. See oli esimene selline film, mida ma 1973. aastal ametlikult kinos näha tohtisin ja tõtt-öelda ei saa ma siiamaale aru, miks oleks üldse keegi võinud tahta seda vaadata. Aga see selleks. Maikuus tegin Mairele abieluettepaneku ning minu poolest oleksime võinud kas või otsemaid avaldustega perekonnaseisuametisse tormata, aga tema oli veendunud, et noored peavad elama abiellumismõtetega vähemalt aasta, ning kui nad selle aja jooksul pole teineteises pettunud, siis võib neist tõepoolest saada paar. Mul ei jäänud üle muud kui nõustuda, sest põhiline ehk tema jah-sõna oli mul ju nendel tingimustel käes.
Mis edasi sai, sellest ma juba rääkisin. Me abiellusime 1979. aasta suvel, 9. juulil, ja elasime koos natuke vähem kui kakskümmend neli aastat. Hoolimata kõigist tülidest ja erimeelsustest, mis meid lõpuks lahku ajasid, ei oleks ma enda vastu aus, kui ei ütleks: Maire oli minu elu suur armastus, aga võib-olla mitte sellepärast, et see armastus oleks olnud suur, vaid lihtsalt sellepärast, et suuremat ei ole minu elus olnud.
Miks ma sellest kõigest nii pikalt räägin? See lugu pole ju minust? Arvatavasti selleks, et ennast välja vabandada. Sellisest maailmast ei olnudki mul midagi oma tütrele kaasa anda, mis oleks tal aidanud kuristikest üle hüpata. Kindlasti ei olnud ma parem isa kui enamik minuvanuseid mehi, aga tahaksin väga uskuda, et halvem ka mitte.
Ma mäletan siiani päeva, kui Anni sündis. See on tõenäoliselt üks kõige ilusamaid, mis mu elus on olnud. Tol aastal tuli kevad varakult, ja mai alguses käis üle Eestimaa korraks selline kuumalaine, nagu oleks suur suvi juba kohal. Tüdrukud panid selga lühikesed seelikud ja peaaegu läbipaistvad pluusid ning meestel hakkas õues isegi pintsakuväel palav. Maire oli sünnitushaiglas Tallinnas. Mitte seal, kuhu me elukoha järgi oleksime pidanud sattuma, vaid kogu Eesti kõige parema arsti hoole all, mis muidugi rahustas, ehkki muretsemiseks polnud väidetavalt põhjust, kuna rasedus oli kulgenud täiesti normaalselt. Maire ise ei suutnud otsustada, kas tahab keisrilõiget või mitte, sest ühest küljest saaks niimoodi kogu protsess kiiremini läbi, aga teisest küljest võib kole arm jääda, ja siis ei võib-olla ei saa rannas enam igasuguseid bikiine kanda. Lõpuks ütles arst talle üsna järsult, et keisrilõikeks pole põhjust ja seetõttu on tema probleem akadeemiline. Sain seda kõike aknast teada, sest sisse teda vaatama mind mõistagi ei lubatud. Ma võisin koos teiste tulevaste isadega käia ainult haigla seina ääres hõikumas ja üritamas endale mõeldud vastuseid kogu kollektiivsest ja põhiliselt tänu meile ka kakskeelsest vestlusest välja noppida. Mõnel nupukamal olid kaasas laste mängutelefonid, mida naised aknast välja riputasid, siis sai rääkida rahulikult. Käisin ise ka mänguasjade kauplustest selliseid otsimas ja loomulikult ei leidnud, aga kui Maire ema mulle oma kanaleid pidi ühe komplekti muretses, polnud sellest ikkagi mingit kasu, sest haiglas keelduti seda Maire jaoks vastu võtmast – oleks pidanud endal kohe kaasas olema.
See oli pikk nädalalõpp ning ma olin juba neljapäeval Tartust tulema tulnud. Maire isa ja ema olid sõitnud erandlikult mõlemad ära Võrtsjärve äärde, nii et kodus olime Eloga kahekesi. Eelmisel päeval olin muidugi Mairet vaatamas käinud. Oli 9. mai ja linn kihises sõjaveteranidest. Ordeneid täis rindadega ja pisut švipsis vene vanaisasid jätkus muude sugulaste seltsis ka haigla juurde, mis tegi vestluse raskemaks kui tavaliselt, seetõttu ma väga pikalt sinna ei jäänud, vaid otsustasin ülejäänud päeva kursusetööga tegeleda, mis oli mul mõistetavatel põhjustel natuke unarusse jäänud. Niikuinii pidin ju järgmisel päeval uuesti tulema. Aga läks teisiti: varahommikul helises telefon ja ma sain teada, et Maire on hakanud sünnitama. Meil paluti rahulikult oodata. Mitu tundi järjest olime mõlemad Eloga väga närvis, kuni lõpuks tuli teade, et kõik on korras ja ilus väike tütarlaps on siia maailma juurde tulnud, kaalub 3600 grammi ja on 43 cm pikk. Järgmisel päeval tormasime loomulikult tema juurde, aga ta oli nii kurnatud, et aknale ei tulnudki. Kodust võtsin kaasa apelsine ja tee pealt ostsin lilli ja šokolaadi, ega mul ei tulnud pähegi, et Maire seda väga ei taha, aga noh, siis tal oli vähemalt midagi õdedele pakkuda, et keegi tema eest ikka hoolitseks.
Mul oli tütar. Kas ma oleksin pigem poega tahtnud? Kuni selle hetkeni võib-olla küll, aga teadmine, et mul on tütar, kustutas kõik varasemad ootused ja lootused ühe hooga peast. Ma nägin teda alles nädala pärast, kui koos ähmi täis ämma ja stoiliselt olukorda taluva äiaga talle ja Mairele järele läksime. Sellest sõidust ma väga palju ei mäletagi. Mis seal salata, eelmisel õhtul olime võtnud Maire Võrtsjärve äärest saabunud vanematega uue ilmakodaniku terviseks üsna mitu pitsi. Nendeni ei olnud ju uudis kohe jõudnudki, sest telegrammi adressaadini toimetama pidanud kohalik postiljon oli seda tüüpi ägedas gripis, mis tabas teda alati pärast riigipüha naabrusse jäävat pikka nädalavahetust. Nii et ärevust oli niigi üksjagu, eriti kui ämm pidevalt äiale autojuhtimist õpetas. Aga kohale me jõudsime, mis sest, et mõni minut hiljem, kui meid oodati. Kahvatu ja rabavalt kõhnaks jäänud Maire istus juba all ooteruumis, siis hõigati mind trepist üles, ja roosat tekitompu käes hoidev lustakate silmadega õde küsis: “Kas teie olete Enn Padrik? Siin on üks noor daam, kes sooviks teiega tutvuda.”
Kuidas ma kartsin! Kogu isakssaamise teooria oli mu peast ühe hetkega kadunud, minu suhe selle pisikese olendiga hakkas peale nullpunktist, täiesti puhtalt pinnalt. Ma kartsin talle peale hingata – Maire näost oli juba näha, et mu hingeõhk ei olnud eelmise päeva mõjudest kaugeltki puhas – , ma kartsin, et mu kohmakad käed ei suuda teda õigesti hoida. Ma vaatasin talle näkku, ja ta vaatas mulle vastu, peas minu vanaema Anni suured ja selged, sügavalt sinised silmad.
Olin ennegi mõelnud, et laps võiks saada mõne vanavanema nime, ükskõik kas minu või Maire poolt, aga nüüd oli minu jaoks asi klaar. Ent Maire oli teisel arvamusel. Kui paar päeva hiljem esimest korda selle teema üles võtsime, arvas tema, et laps peaks saama mingi kultuurse nime. Näiteks Madeleine või Marilyn. Minu meelest oleks pidanud
