Kohtumispaik
Kaks meest, tumedad prillid ees ja palitukraed üles tõstetud, kohtusid nagu juhuslikult raudteejaama perroonil. Üks küsis teiselt suitsule tuld ja sosistas: “Rööpad, rööpad, rööpad.”
“Parool on õige. Jälgi hoolega ümbrust!”
“Saab tehtud, boss!”
Mehed eemaldusid ja uurisid tähelepanelikult ümbrust. Mõne hetke pärast kohtusid mehed uuesti.
“Rööpad, rööpad, rööpad,” sosistas esimene.
“Parool on õige. Mis uudist?”
“Üks mutt istub eemal pingil ja jälgib meid.”
“Selge. Lähen uurin lähemalt.”
Mehed eemaldusid aeglaselt. Mõne minuti pärast kohtusid nad uuesti.
“Rööpad, rööpad, rööpad.”
“Parool on õige.”
“Kas said kindlaks teha, kes see mutt on?”
“Sain. See on mu naise salaagent. Välja nuhkis, et siin oleme. Me ei sõida täna suvilasse pidu panema. Proovime uuesti järgmisel laupäeval. Kohtumispaik, kellaaeg ja parool endised.”
“Just nii! Parool ja kohtumispaik endised.”
Lennukis
“Issake! Kas me tõesti lendame? Halloo, stjuardess! Halloo!”
“Mis viga, papike?”
“Tütreke, kui kõrgel me praegu lendame?”
“Kümnetuhande meetri kõrgusel.”
“Issake! See on ju maru kõrgel. Kas madalamalt ei saaks lennata?”
“Papike, ärge kartke, lennukiga ei juhtu midagi.”
“Mis mul lennukist, ma muretsen enda pärast.”
“Miks siis, papi?”
“Mu endine eit, kadunuke, on ka siin kuskil üleval. Äkki ta näeb mind? Ma tulen praegu pulmareisilt. Näete, uus mutt tukub siin minu kõrval. Kui endine eit seda näeb, siis ta seda üle ei ela.”
“Kuidas ei ela?! Äsja just ütlesite, et ta on surnud.”
“Seda muidugi, kuid naistest võib kõike uskuda. Parem ikkagi, kui lendaksime madalamalt. Laulusalmgi ütleb, et tahan lennata, kuid mitte eriti kõrgelt…”
”Pole midagi teha, papi. Tuleb ära kannatada. Head reisi!”
“Halloo, stjuardess! Halloo!”
“Mis veel, papike?”
“Kas ei saaks teha üht metsapeatust?”
“Kahjuks ei ole see võimalik. Lendame ilma vahemaandumiseta. Kasutage WC-d.”
“Milleks?”
“Et saaksite oma hädast lahti.”
“Mul ei ole mingit häda. Mul on ainult hirm.”
“Ise teate.”
“Halloo, stjuardess! Halloo!”
“Issake! Mida siis veel?”
“Mul tuli hiilgav idee.”
“Milline?”
“Palun öelge piloodile, et ta lendaks veelgi kõrgemale.”
“Miks siis?”
“Ma näen siit lennuki aknast, et meie all hõljuvad pilved.”
“Ja siis?”
“Mul on kodus selline pilt, kus inglid istuvad pilve peal ja puhuvad pasunaid. Mu endine eit alati pasundas, et tema on inglike ja mina saatan. Äkki ongi nüüd siin kusagil ja pasundab seda juttu kõigile. Kui lendame kõrgemalt, siis ei oska ta midagi kahtlustada. Tema otsib mind PKO-st.”
“Mis PKO-st?”
“Põrgukatelde Osakonnast.”
“Meie lennuk lendab ettemääratud kõrgusel ja seda ei muudeta.”
“Kuidas ei muudeta? Näete, lennuk hakkab alla pilvedesse tormama. Kas tõesti põrutame põrgu suunas?”
“Kinnitage turvavöö!”
“Milleks?”
“Lennuk hakkab maanduma.”
“Ahsoo! Olemegi pilvedest läbi. Eh-eh-hee!”
“Kas te tõesti usute seda, mida rääkisite?”
“Loomulikult ei usu, kuid kui tõde ei tea, siis on kergem valetada.”
“Milleks valetada?”
“Ma kardan lennukiga lendamist. Kui lobisen, siis unustan selle ära.”
“Siis muidugi. Kõike head!”
“Musi, ärka üles! Lennuk hakkab maanduma.”
“Ma ei maganudki, vaid kuulasin sinu plära. Sa valetasid mulle, et olen sulle esimene armastus.”
“Mis tähtsus sellele on, kas esimene või teine? Ma tegin nalja.”
“Mulle tobedad naljad ei meeldi. Ma olen kolm korda leseks jäänud. Usun, et suudan ka neljandat korda kaotuskibedust taluda. Nii et hakka aga oma saatust ootama!”
“Siin sa eksid. Saatust ei ole olemas, on ainult head ja halvad elujuhtumid. Seda on öelnud isegi üks kuulus Vana-Kreeka filosoof. Üks halb juhtum oli see, et ma ei võtnud kuulda sõprade nõuannet, et iga uus naine on kümme korda hullem kui eelmine. Lähme kallis! Meie pulmareis on lõppenud.”
Armastuskiri
Tunnete üle ei sobi vaielda. Igal inimesel võivad tunded perioodiliselt välja lüüa. Ühel kõvemini, teisel veelgi kõvemini. Kõik oleneb ajast ja ruumist. Mina viisin läbi eksperimendi, et uurida, kuidas mõjutavad aeg ja ruum armastuskirja kirjutamist. Kuna mul aega ei olnud, siis alustasin ruumist. Läksin keldrisse ja kirjutasin oma pruudile:
Tere, kallis! Uuuuu! Kus oled, mu unelmate naine? Minu valguskiir!Kallis, olen langenud sügavikku. Mu hing on kui mädanenud kartul hapukurgitünni kõrval. Ulata mulle oma abistav käsi!
Keldrist siirdusin mereranda. Istusin kivile ja alustasin kirjutamist:
Halloo! Halloo! Tere, kallis! Mu mõtted on kui merelained, mis meeletult Sind otsides vastu rannakive pekslevad. Oled kui laulev linnuke sinitaevas, ikka tsirrtsirrtsirtsti! Plärtsti! Mis sa kostad! On ka teistsuguseid linnukesi, ja kohe pähe! Vabanda, pean lõpetama.
Läksin sauna. Pidin ennast ju linnu kakast puhtaks pesema. Ronisin saunalavalt maha ja kirjutasin:
Tere! Olen saunas. Ah! Oh! Oeh! Kõva leil oli. Kallis, nüüd tean, mis on igatsus ja armastus.
