oli mul võimalus sõita Hiinasse tutvuma hiina naljadega. Kas olete kuulnud midagi Hiina müürist? Teie olete kuulnud, mina olen näinud ja mööda müüri käinud. Seal toimus parajasti huumorietendus. Üks hiinlane istus Hiina müüril ja tema ligi hiilis teine hiinlane. Hiinlastel hiilimisega probleeme pole, sest neil on kohe sellised silmad, millega saab hiilida. Uustulnuk lükkas istuva hiinlase minema ja kükitas ise tema asemele. Mis sa kostad! Suur Hiina müür, seal peaks jätkuma ruumi kõigile. Publik tahtis naeru kätte nõrkeda. Mind aga ei pannud see isegi muigama. Küsisin giidilt, et kus siin see nali on?
“Teil Eestis on samad naljad. Peaksite aru saama,” vastas giid.
“Meil ei ole ju Hiina müüri. Isegi müürseppi ei jätkuks sellise müüri ehitamiseks. Meil on ainult üks arvestatav Müürsepp ja seegi mängib korvpalli.”
“Teil on ju olemas Toompea müür ja selle taga loss, kuhu kõik endile sooja kohakest igatsevad, kuigi keegi teine ees istub. Eh-eh-hee!” selgitas giid.
Täna lugesin internetist, et N linnas – N nagu Narva – leidis väike poiss püstoli ja viis selle politseile: “Onuke, kas teie kaotasite selle püstoli?”
“Ei, poisu,” vastas politsei, “mina kaotasin oma püstoli juba eelmisel aastal.”
See jutt võib isegi tõsi olla. Öösel muud ei kuule kui põmm-põmm-põmaki! Kusagil tapetakse, kusagil röövitakse. Põmm-põmm-põmaki! Politseid ei saa siin küll süüdistada. Politsei kardab pätte paugutamisega hirmutada, sest siis algatatakse tema suhtes kohe sisejuurdlus. Et seda ei juhtuks, ongi lihtsam püstol ära kaotada.
Kogu lugu. Kasutage internetti!
Unenägu
“Kas sa unenägusid usud?”
“Ei usu.”
“Mina ka varem ei uskunud.”
“Nüüd siis usud?”
“Mingil määral. Üks unenägu läks mul osaliselt täide.”
“Loba. Enesepettus.”
“Möödunud nädalal nägin värvilist laiaekraanilist unenägu. Nii laiaekraanilist, et isegi hobune mahtus pildi peale. Nägin unes, et minu juurde ratsutas valgel hobusel küllalt kõbusa välimusega kuninganna. Kuninganna vaatas mind nagu meest ikka vaadatakse ja sõnas: “Kena härrasmees parimates aastates, kas soovid rikastuda?” Loomulikult soovisin.”
“Mis edasi sai?”
“Kuninganna teatas, et kui tahan rikastuda, siis tuleb mul minna keskööl sinna ja sinna. Seal on üks viltuvajunud aiapost. Post tuleb maa seest välja tirida ja selle all ongi varandus.”
“Edasi?”
“Edasi oli nii, et ärkasin üles.”
“Ma ei näe sinu unenäos midagi erilist. Tavaline muinasjututemaatika.”
“Ma arvasin ka nii. Järgmisel ööl aga nägin unes uuesti kuningannat. Seekord ratsutas ta minu juurde mustal hobusel. Tegelikult oleks talle jalgadevahele sobinud rohkem luuavars. Eh-eh-hee! Kuninganna aga ei naeratanud, vaid ütles mossitades: “Kui sa järgmisel ööl varandust üles ei otsi, siis teatan selle asukoha kellelegi teisele.”.”
“Kas otsisid?”
“Eile öösel läksin otsima.”
“Kas unes?”
“Ei. Kohe tegelikult. Sikutasin aiaposti – ei tule. Sikutasin teist korda – kohe üldse ei tule. Sikutasin kolmandat korda. Usu või ära usu, post tuli maa seest välja.”
“Tuli välja?”
“Nagu naksti! Ma ei uskunud oma silmi. Posti alt tuli nähtavale metallkarbike.”
“Ära aja loba!”
“Ei aja.”
“Mis seal karbi sees oli?”
“Kiri.”
“Mis kiri?”
“Kiri, kuhu oli kirjutatud: “Loll olid, et jäid unenägu uskuma!”.”
“See on võimatu!”
“Miks ma peaksin valetama?”
“See on võimatu!”
“Kuidas võimatu? Ma rääkisin eelnevalt oma unenäost ka naabrimutile. Tema utsitaski mind teisel ööl varandust otsima. Nüüd terve majarahvas itsitab.”
“Siis muidugi.”
“Muidugi, muidugi. Aga näe, mingil määral läks unenägu siiski täide.”
Salaagent
“Oota! Pea kinni! Kuhu sa tormad?”
“Olõ`i mul aiga uudata. Nüüd om uutmisega asi juba ammu kombu.”
“Tobuke! Vaata, valgusfooris põleb punane tuli!”
“Mes tost? Ma esi olle ka varem punatste kompartei liige.”
“Räägi, kuidas siis maal nüüd elatakse?”
“Nii nagu liinangi. Üts ärastamine ees ja taga. Kõik tahava riigi raha karmanisse toppida.”
“Kuidas su naisuke ka elab?”
“Keda sa mõtled?”
“Kuidas keda?! Lindat loomulikult.”
“Kae, Linda kolis minu mant minema.”
“Kuhu?”
“Kabeli.”
“Vabanda! Ei teadnud. Avaldan kaastunnet. Aga mida sa siin linnas teed?”
“Ma tüütan siin salaagendina politsei man.”
“Salaagendina?!”
“Tu jutt jäägu me endi vahele! See kõik om salastatud värk.”
“Ära karda, mina ei lobise midagi välja.”
“Ma tüütan alkoholi vastu võitlemise eriüksuses.”
“Kuidas sa sinna said?”
“Mul olle karskusseltsi soovitus. Katel käel võeti vastu. Mul om suured teadmised selles valdkonnas. Mäletad, ma esi olle ka varem suur jota. Tervis aga läts nii käest ärh, et olle sunnitud arsti manu minema. Esimene asi, medä arst küsis, olle, et kas ma alkoholi tarbin? Ütlesin, et tarbin, kuid tuu ei aita. Ütlesi, et olõ esigi odokolonni proovinu, kuid tervis läts viilgi hullemas. Arst siis selgitas, et rohtude liigtarbimine omgi minu haiguse põhjuseks. Jätsi juumise maha. Aga juurde tulle uus hädä. Ma lihtsalt ei saanu päält kaeda, kudas tõõsed juuvad ja mina ei saa seda tervislikel põhjustel mitte tettä. Närvid lätsid nii läbi, et olle ravil esigi Seewaldis. Seal tutvusi ka üte endise jotaga, keda kutsuti Sitapeaks. Tima
