Seda on ka varem juhtunud. Mis edasi juhtus, see oli ennekuulmatu. Naine lubas mind maha jätta. Ütles, et sellist logardit nagu mina ta enam ei salli. Mis sa kostad! Viis aastat sallis, nüüd järsku enam ei salli. Ega’s mina ei ole mõni president, keda ainult viis aastat sallitakse. Mul hakkas nii kurb, et peitsin pea patjadesse ja keerasin teisele küljele. Ei aidanud. Kurtsin siis naabrimehele oma rasket saatust. Naabrimees lohutas ja lubas mulle välismaiseid tablette muretseda, neid, mis tõstavad mehe väärikust. Ostsingi kolm tabletti. Maru kallid. Isegi kallimad kui oma naine. Ehk nagu prantslased armastavad öelda – c`est la vie! Elu on selline.
Neelasin esimese tableti alla ja soovisin, et keegi ikkagi minu vastu huvi tunneks. Ehk nagu sakslased armastavad sõnu pöörata – ich möll, du mölst, me möllame. Vaevalt olin selle mõtte salvestanud, kui järsku näen, et jalutan öises linnas ja kaks pätti on nagu takjad mul küljes ning nõuavad raha. Kui ma raha ei anna, siis annavad kolki. Ütlesin, et raha netu, sa igavene setu! Lahkusid, kuid enne andsid mulle kolki. Nii valus oli, et olin sunnitud ära kasutama ka teise tableti soovides, et saaksin ruttu meditsiinilist abi. Nüüd ju igal ravimil tekst juures, et kõrvalmõjude tekkel pöörduda arsti poole. Järsku nägingi, et laman operatsioonilaul ja kaks arsti sorivad minu sisikonnas ning vehivad nugadega. Üks arst pühkis otsaesiselt higi ja sõnas teisele arstile: “See on mõttetu töö. Me ei leia viga üles. Käib siin ka igasuguseid!” Püüdsin selgitada, et mul ei ole viga kõhus, vaid pea on katki, et kas nad siis enne operatsiooni seda ei märganud? Märkasid, kuid peadega tegeleb neil peaarst, kes aga siirdus poliitikasse, kus ringlevad suuremad rahad. Nemad on üksnes sisehaiguste arstid. Kui nii, siis nii. Ootasin seni, kuni haav ristpistes kinni õmmeldi ja riided toodi. Kobasin taskud läbi ja leidsin viimase tableti. Kugistasin selle all ja soovisin, et kõik oleks nii nagu varem, enne seda, kui naine lubas mind maha jätta.
Tõstsin pea patjade seest. Tegin silmad lahti. Mis sa kostad! Naisuke tuligi kohviga, naeratus huulil. Vägisi tulid meelde laulusalmi read: pühapäev tore päev, tore päev, kui ka naine koju jääb, koju jääb… Kui jääb. Paar päeva hiljem naine ei jäänud koju, vaid sõitis komandeeringusse. Seda juhtub temaga sageli.
Oli öine aeg. Lesisin üksi voodis. Järsku kuulen, et korteri uks keeratakse lahti: triks-traks-triks-traksti. Näen, läbi õhu hõljub minu voodiservale istuma öösärgis naine. Küsisin hirmunult, et kes ta on, miks on ja mis küsimuses? Naine kriiskas hauataguse häälega: “Ma olen kummitus. Kas ma võin sinu kõrvale voodisse teki alla tulla? Olen vist külmetunud.” “Palun!” ütlesin viisakalt, sest mida sa hirmuga ikka oskad öelda, nägin ju esmakordselt õhus hõljuvat naist. Kummitus roniski kiiresti minu kaissu ja siis sündis suur ime. Ma ei mõtle IME all isemajandavat Eestit, vaid tõelist imet. Kummitus haihtus ja tema asemel oli maailma ilusaim naine, kes selgitas, et kuulus nõid Materiaplunn oli ta kummituseks muutnud ja nõidusest pääseb ta üksnes siis, kui keegi korralik abielumees, kes mitte kunagi ei ole oma naist petnud, ega kavatsegi petta, lubab tal tulla enda kõrvale voodisse. Samal hetkel aga uuesti: triks-traks-triks-traksti ja koju saabus minu kallis naisuke. Just nagu anekdoodis. Rääkisin naisukesele kõik ilusasti ära, et nii ja naa, kummitab. Kas arvate, et naine jäi seda uskuma? Tobukesed!
Mul on juhuslikult kaasas üks pudel. Kahjuks pitsi ei ole. Võtan niisama punnsuutäie. Muide, analoogse pudeliga, nagu mul praegugi käes, juhtus minuga veel üks uskumatu lugu. Mu naine ei salli alkoholi. Vähe sellest, ta ei salli isegi alkoholi lõhna. Püüdsin naisele selgitada, et ka mina ei salli. Mina pole ju süüdi, et alkoholi müüakse koos lõhnaga! Võib-olla tulevikus jääb lõhna vähemaks, kui valitsus kehtestab ka lõhnale aktsiisimaksu. Naine saatis mind selle jutu peale sinna ja veel tükk maad edasi ehk siis kuradile. Läksingi. Olen väga kuulekas abielumees. Jõudsin pärale. Tahtsin põrguväravat avada, aga ei saanud. Värav oli lukus, trellid ees. Huvitav, mida neil seal põrgus karta?! Vaatasin läbi trellide põrgusse. Vanatoi kükitas ja otsis hoolega midagi oma sabatutist. Esimene mõte, mis pähe tuli, oli see, et äkki on Keskerakond kuradile “lutika” sappa sokutanud. Lollakad! Edasi ei saanud enam mõelda, sest kurat tuli värava juurde ja hakkas mind uudistama.
“Mis sa jõllitad?” käratasin. “Tee värav lahti!” Ei teinud, hakkas hoopis varbavahesid puhastama. Tahtis vist mulle märku anda, et enne sisenemist olgu jalad puhtaks tehtud. Mis siis ikka. Istusin ka maha, võtsin kingad ja sokid jalast ning hakkasin ka varbavahesid puhastama. Istusime siis kahekesi vaikides. Üks põrgus, teine põrgu värava taga. Õnneks oli mul poolik kaasas. Põrutasin paar punnsuutäit pudelist ja pakkusin läbi võre ka kuradile. Võttis vastu. Jõi mõned lonksud ja nuusutas sabatutti peale. Alustasin vestlust kultuursel teemal. Küsisin, et kas ta on lugenud kuulsa vene kirjaniku Go-golli “Surnud hingesid”? Kurat tegi hirmsaid näogrimasse ja raputas pead. Seda oli arvata. Põrgus ei loeta surnud hingesid, vaid topitakse kõik katlasse. Kes neid patuseid hingi ikka kokku suudab lugeda? Vanatoi kummutas pudelist veel mõned lonksud. “Kurat, anna mulle ka!” käratasin, nagu olin harjunud käratama, ja püüdsin läbi võre pudelit kätte saada. Kuradi sabast sain kinni, aga pudelini ei ulatunud. Läks mölluks. Kurat karjus ja tahtis mu nina läbi võre sakummiks hammustada. See ei õnnestunud. Minul aga õnnestus kuradil saba sõlme keerata. Ma ei tea, millega see jama oleks lõppenud, kui mitte nagu maa alt poleks sinna veel kaks kuradikest ilmunud. Ilmselt põrgu naabrivalvest. Nad võtsid pudeli väevõimuga oma valdusse ja kukkusid jooma. Mind aga viidi politseisse. Mulle määrati isegi rahatrahv selle eest, et ma loomaaias ahve püüdsin purju joota. Mis kuradima loomaaed?! Tuleb välja, et politsei ei tee vahet ahvil ja kuradil. Kuhu me nii välja jõuame? Tuleb nõuda siseministri tagandamist. Korda ei ole riigis!
Ma räägin veel ühe juhtumite juhtumi… Selge. Rohkem ei tohi rääkida. Olgu. Lahkun. Palun muusikat! Mul on väike tangosamm sees. Muusika saatel jätab see kultuursema mulje. Ma olen ju kultuurne inimene, kuigi väikese algustähega.
Internet
Hiljuti helises telefon ja torisev mehehääl pudistas: “Kas 788-8118 kuuleb?”
“Ei,” vastasin mina.
“Tobuke! Miks sa siis telefonikõne vastu võtsid, kui see ei ole sinu number?”
Ehk selline juhtum. Helises telefon ja mahe naisehääl sosistas: ”Kallis, kas sa magad juba?”
“Ei,” vastasin.
“Kuule, oinapea, miks sa veel üleval oled? Marss magama!”
“Miks oinapea? Kes räägib?”
“Kõik räägivad nii.”
Selline tekst kordus igal õhtul mitu korda. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja loobusin telefonist. Mulle ei helistata. Mina ei helista. Kasutan internetti. Palju huvitavam. Saad ise valida tobedusi ja vajaduse korral neid ka teistele pakkuda.
Hiljuti kirjutas üks vene turist internetis, et Eestis on kuritegevus nii suur sellepärast, et ta ei kohanud meie tänavatel ühtegi miilitsat. Tal oli õigus. Miilitsaid meil tõesti enam ei ole. Ei ole ega tule. Kui tuleb, siis ka ei ole. Isegi politseid on öises linnas raske kohata. Ükskord siiski kohtasin, kui kõrtsist tulles ära eksisin. Tahtsin parajasti teha vahepeatust ja läksin ühe posti juurde oma asju ajama, kui taipasin, et see ei olnudki telefonipost, vaid valvepost. Rääkiv valvepost, kes mulle käratas: “Mis sa siin tuigud?”
“Ma otsin, et kus siin on selle tänava teine ots,” vastasin kahemõtteliselt.
“Tänava teine ots on tänava teises otsas,” selgitas politseinik.
“Mis sa kostad! Sealt ma just tulengi. Seal aga öeldi, et tänava teine ots peab olema siin,” püüdsin nalja teha. Tänapäeva politsei aga ei saa naljast aru ja määras mulle rahatrahvi.
Üks hiina turist imestas internetis, et küll eesti lastel on ilusad suured silmad ja tuli järeldusele, et põhjuseks
