style="font-size:15px;"> “Loomulikult. Ja korrake ikka kohvi ka.”
“Hästi.”
“Kuidas žuljen sulle meeldis?”
Marta hakkas jälle suitsetama.
“Maitsev. Suurepärane! Tead, ma olen vist ise süüdi. Poleks vaja olnud Danielile rääkida, et sattusin kodus Thierryle ja tüdrukule peale.”
“Aga miks nad teil olid? Tal on ju oma korter.”
“Oli! Kui Daniel teada sai, võttis võtmed ära. Nii korteri kui ka auto omad. Jube skandaal oli! “Mina,” ütles ta, “maksan sinu korteri eest, annan elamiseks piisavalt raha, aga sina tassid oma vanemate majja tüdruku! Siin pole sul mingi avalik maja, et siia igasuguseid tassida. Kui,” ütles ta, “kui sul mingi koht kiheleb, siis tassi enda juurde, vähemalt meil emaga jääb see nägemata. Aga kui vanemate juurde tõid, siis tutvusta ja võta naiseks!””
“Järsku on tal õigus?”
“Saad sa aru?” Lõin südametäiega käega vastu põlve. “Oleks Danielil endal kõik nagu peab, siis võiks ta õpetada! Aga poeg on temasse! Ta on mihkel selle peale! Mis siin siis imeks panna, kui ta ise selline on!”
“Kas sa tabasid ka Danieli kodus naisterahvaga?”
“Nojah.” Ma ohkasin. “Kusjuures pilt oli üks-ühele!”
“Jumal küll!” Marta surus käed rinnale. “Sa tabasid nad alasti?”
“Ei, mitte seda. Lihtsalt võõrastetoa põrandal oli avatud vihmavari. Suur, peaaegu nagu sul, pika käepidemega, ainult musta-valgeruuduline. Aga mina ei armasta vihmavarje, mis kokku ei käi ja kotti ei mahu. Meie kodus selliseid ei ole. Mõistsin kohe, et see on võõras ja et majas on võõras naine.”
“Ja kas mõlemal korral oli ühesugune vihmavari?”
“Kujuta ette, oli jah! Kümme aastat tagasi ja kaks nädalat tagasi. Mulle tundus see mingi déj’a vu.”
“Ja mis sa siis tegid?”
“Esimesel korral ma läksin lihtsalt ära. Hulkusin mööda linna, jõin kusagil kohvi. Seejärel helistasin koju. Keegi ei vastanud. Läksin tagasi. Vihmavarju võõrastetoas enam ei olnud.”
“Ja sa palusid mehelt selgitust?”
“Ei. Mis mõttega? Mida see oleks andnud, kui olin kindlalt otsustanud mitte lahutada?”
“Aga kaks nädalat tagasi?”
“Tead, mind vapustas see, et kümme aastat oli möödas, aga vihmavari ikka sama! Mõtlesin, et kas ta tõepoolest kohtub ühe ja sama naisega nii kaua aega järjest? Olin nii vapustatud, et ei taibanud, et selle aja jooksul oleks pidanud vari ju ära kuluma.”
“Loogiline.” Marta noogutas. “Ja sa otsustasid ikkagi magamistuppa vaadata?”
“Ei. Ma otsustasin valjemini tegutseda, et nad kuuleksid ja ise välja tuleksid. Nende selgitused mind ei loksutanud! Saad aru, mul oli lihtsalt kohutav uudishimu, milline on see naine, kellega mu mees nii kaua on olnud! Lõin välisukse tugevasti kinni, riputasin lauldes oma mantli varna, panin jalga toakingad, viisin koti toiduainetega kööki, ise võimalikult tugevalt astudes. Aga köögis oli hoopis Thierry. Vaid käterätik ümber niuete ja käes kandik, millele ta külmkapist head ja paremat laadis. “Tere, emps!” Justkui polekski midagi olnud.
Mina küsisin, et mida see tähendab? Kes meil külas on? Miks mind ei hoiatatud? Aga tema: “Oh, ema, me ainult näksime natuke ja läheme barbiga kohe ära.” Mina siis, et kas ta nimi on Barbara? Ta kortsutas kulmu. “Ära võta pähe, ema! Nad on kõik barbid! Ja me lähme kohe ära!” Haaras kandiku ja läks üles oma tuppa. Mina hakkasin süüa tegema. Mingi aja pärast kuulen samme trepil, siis aga võõrastetoas. Kuid ma ei pööranud ringi ega läinud välja. Kuulsin sosistamist ja välisukse klõpsatust.”
“Nii et sa seda barbit ei näinudki?”
“Ei mina teda ega tema mind. Ja praegu mõtlen, et oleksin võinud kõik unustada, nii nagu polekski midagi olnud. Aga mina võtsin kätte ja ladusin õhtul kõik Danielile välja. Miks ma küll nii tegin? Võin ma veel ühe sigareti võtta?”
“Võta-võta, ära küsi. Ja déj’a vu ladusid ka välja?”
“No jah… Daniel ei olnud viimastel aastatel üldse kõrvale vaadanud. Pärast seda, kui meie Cecilia mehele läks. Mina arvasin, et kõik tema kõrvalehüpped on lõppenud. Siis Cecilia sünnitas ja temast sai nii õnnelik vanaisa. Ta jumaldab pisikest. Noh, ja siis ma rääkisingi. Arvasin, et naerame selle üle.”
“Ja kas naersite?”
“Naersime küll. Tõsi. Ainult et, kui keset ööd ilmus Thierry, polnud enam kellelegi naljakas… Tuli välja, et Thierry oli isale samuti peale sattunud, kuid vaikis mehelikust solidaarsusest ja haletsusest minu vastu. Nii et kõik said oma, mina ka…”
“Sina siis mille eest?”
“Et olen talle halva isa valinud. Kas pole siis selge? Nüüd ei räägi Thierry mitte kummagagi meist, oma toast välja ei tule, demonstratiivselt meiega koos ei söö. Aga Daniel vaatab jälle kõrvale. Lisaks on tal homme sünnipäev… Ah, olgu!”
Ma lõin käega ja vaatasin kohviku ukse poole.
“Kus siis meie iludus on? Kas nad seal alles küpsetavad neid pirukaid?”
“Võtame veel lonksukese.”
Marta võttis pudeli ja hakkas valama.
“Aga mis kell on?”
Ta pööras oma randme minu poole.
“Peaaegu pool viis? Kuule, Marta, äkki ta aimas, et ma võisin tema telefoni vastu huvi tunda ja muutis kohtingu ära?”
“Vägagi võimalik. Kuid ma olen valmis sinuga lõputult istuma, kui otsustad ikkagi teda oodata. Seda enam, et meie pirukad on veel ahjus.”
Muigasin.
“Aitäh, Marta! Hea meelega ootaksin pool tunnikest veel. Ainult et ma pean minema nina puuderdama, kõht juba loksub. Ma jõin ju enne sind ka juba kaks tassikest kohvi.”
“Hea küll, aga vaata siis ka sees ringi, äkki märkad, milline külastaja meie… e-e-e… klient võiks olla. Pärast lähen mina. Oo, kas sa näed?”
Ta osutas käega tänava poole.
“Kas selline vihmavari?”
Avatud taksouksest ronis välja valge-musta-halliruuduline kuppel.
“Täpselt. Thierry sõbrannal oli just selline.”
Ma tõusin lauast ja sisenesin kohvikusse, põrgates uksel kokku ettekandjaga. Tal olid kandikul kohvitassid ja kaks kooki – suured, peaaegu nagu tordid. Püüdes “klienti” ära arvata, kõõritasin ma külastajate poole. Neid polnud palju, küllap päevase aja ja ilma tõttu. Kuid saalis polnud mitte ühtegi meest.
2. peatükk
“TERE,
