või?” muutus Jules rõõmsaks ja valas endale. “Noh, ja siis? Mängisite Amarettot juues armukesi?”
“Me istusime tänaval ja tema ei saanud alguses arugi, mis koht see on. Hiljem, kui me juba korralikult söönud ja joonud olime, läks ta sisse, tualetti. Mina aga istusin õues varju all edasi. Ootamatult tuli sama varju alla meesterahvas koos mingi tütarlapsega, kellel oli suur vihmavari käes.”
“Mida?”
Jules pillas kahvli ja kõõksatas.
“Teed nalja või?”
“Mis nalja? See plika lausa rippus mehe kaelas. Mina lehvitasin talle käega ja laususin: “Tere, Daniel! Milline kohtumine!” Loomulikult ta tardus ja tundus, et on valmis tagasi vaatamata plehku panema. Siis aga lasi tüdruk äkki mehe lahti ja oli kahe hüppega minu juures: “Oo! Marta van Bojik! Tere päevast! Ma olen ammu teiega kohtuda tahtnud! Daniel, kallis, esitle mind, palun!”
“Kallil Danielil” ei jäänudki muud üle, kui ligi astuda. Ta pani vihmavarju kokku, tuli minu juurde ning lausus: “Tere, Marta! Saa tuttavaks, see on Annette, sinu loomingu ammuaegne austaja.”
“Väga meeldiv,” ütlesin mina. “Ja mis teid meie kanti tõi?”
Tüdruk patsatas ilma kutseta toolile, Daniel aga võttis aeglaselt endale teise laua äärest istme. Oli ju näha, et ma polnud siin üksi, sest üks tool oli hõivatud nendesamade pakkide ja ostudega. Niisiis, seni kuni Daniel oli ametis endale istumise otsimisega, oli plika juba istet võtnud ja teatas:
“Pean ausalt tunnistama, et meie vahel mingeid arusaamatusi ei oleks. Ma ei ole teie loomingu austaja, ma ei loe üldse naistele kirjutatud romaane. Ma uurin kulturoloogiat ja kavatsen kirjutada väitekirja televisiooni fenomenist igapäevaelus. Minu Daniel on spordikanali kaastöötaja, nii et seal probleeme ette ei tule. Kuid hoopis rohkem huvitab mind kultuurikanal ja sellepärast pean kindlasti tutvuma teie mehega, et protsessi seestpoolt tundma õppida.”
Ma olin täielikus segaduses! Kujuteldav spordikanali töötaja – mitte vähem, ja minu küsimusele vastamise asemel küsib ise, olles juba oma toolil istet võtnud:
“Kuidas sina, Marta, siia sattusid? Kas jooksite sõbrannaga mööda poode?”
Mees noogutas Justine’i asjade ja pakkide poole ning riputas sellele pakkidega toolile oma vihmavarju.
“Vaata, Daniel, ma ei taha eriti, et üks inimene sinu ja minu kohtumisest siin teada saaks,” hakkasin improviseerima ebatõenäolise lootusega, et suudan nad enne Justine’i tagasitulekut minema ajada.
“Kas olete lesbi?” Tüdruku silmis peegeldus avameelne uudishimu. “On see saladus?”
Demonstratiivselt ma ei reageerinud ja jätkasin suhtlemist ainult Danieliga.
“Asi on selles, et käisin mööda poode ühe Kanada toimetuse esindajaga. Pealinna külalisega nii-öelda. Küsimus koostööst ripub küll alles õhus, kuid oleks parem, kui siinses toimetuses keegi sellest veel teada ei saaks. See tähendab, mõistad küll – jutt käib Justine’ist, minu ammusest toimetajast. Loomulikult pole ta lobiseja, kuid…”
Ja samal hetkel pöörasime tahtmatult ümber kohviku ukse klõpsatuse peale. Lävel seisis Justine…
Ma tõusin talle vastu ja vehkisin käega, et tulgu meie juurde, ise valjult rääkides:
“Vivien, saa tuttavaks, need on minu sõbrad Annette ja Daniel!”
“Kurat…” porises Daniel, aga mina jätkasin valjult, pöördudes juba oma uute “sõprade” poole:
“See on Vivien. Vivien Schadler Kanadast.”
Siis lisasin juba saladuslikult:
“Tõsi, on ju vapustav sarnasus, Daniel? Või mulle ainult tundub?”
“Kurat…” kordas mees naiselt silmi pööramata.
“Vivien Schadler Kanadast” tuli aeglaselt ja ebakindlalt meie poole. Aga mina vatrasin, et tema kirjastus tahab välja anda minu kogutud teosed, praegu pole küll midagi kindlat, kuid Justine’il pole seda ikkagi vaja teada.
Justine’i nime juures “Kanada külaline” võpatas, kuid võttis aeglaselt istet, haaras sigareti ja suitsema hakates tundis huvi:
“Vabandust, aga millisest Justine’ist jutt käib?”
Tütarlaps, taipamata midagi, lasi hajameelse pilgu üle kaaslaste. Mina vaatasin Danielile otsa ja ütlesin:
“Justine Leclerc, loomulikult. Leclerc – see on tema neiupõlvenimi.”
“Nojah, loomulikult ma tean,” ütles Daniel, aga väljanägemine oli tal, nagu oleks ta infarkti äärel.
“Jumal hoidku!” hüüatas “külaline pealinnast”. “Kas te tõepoolest kõik tunnete teda? Ja ta on sinu toimetaja, Marta? Miks sa seda kohe mulle ei rääkinud?”
Ja lasi suitsu otse Danielile ninna.
Milline õudus! See veel puudus!
“Sa siis tunned teda?” küsisin ma.
“Ja kuidas veel!”
“Oi! Ma arvasin ära!” hüüatas tütarlaps äkitselt. “Olete vist kaksikud?”
“Jah,” teatab külaline, “ainult et meid lahutati lapsepõlves.”
“No veab mul ikka viimasel ajal nende kaksikutega! Ma pidasin oma Danieli ka alguses tema vennaks, kes on meil dekaan!”
“Külaline” läbistas teda pilguga ja lasi jälle draakoni moodi suitsu välja ning küsis seejärel lauldes:
“Sellepärast sa siis magasid temaga? Arvasid, et dekaaniga?”
Plika turtsatas ja tõmbas minu pakist küsimata suitsu, haaras välgumihkli ning teatas:
“Valikvastused: a) loomulikult; b) oh, mis te nüüd, mis te nüüd, ma olen neitsi; c) ma magan üldiselt kõigiga järjest. Sobiv alla joonida.”
Siin ilmus väga õigeaegselt ettekandja ja tegi ettepaneku tellida. Plika uuris menüüd, heites pilke Danieli poole, kes oma liikumatusega mälestussammast meenutas. Ta oleks nagu hirmust kangestunud ja silma pilgutamata õgis pilguga “külalist”, kes jätkas suitsetamist ja lasi endiselt talle suitsu näkku. Mees aga otsekui polekski seda tundnud. See-eest plika tundis kindlalt, et “tema Daniel” on millegipärast liialt huvitatud “Kanada külalisest” ja silitas laua all oma põlvega mehe kintsu. Ma kartsin väga nääkluse jätkumist ja palusin ettekandjal arve tuua.
Me maksime arve ja ma ütlesin “külalisele”, et meil oleks aeg minna, kui ta tahab enne lendu veidike puhata. Kuid mulle tundus, et Justine’ile meeldis väga tema uus roll. Ta teatas:
“Kuhu meil kiiret? Tühja hotellituppa? Me pole veel Amarettot lõpunigi joonud ja ma pole kohalikke maiustusi proovinud.”
Ta palus ettekandjal “meie uutele sõpradele” ka klaasid tuua ja hakkas aeglaselt kooki sööma, iga kord lusikat ja huuli kaua keelega limpsides.
Daniel püsis endiselt liikumatuna, kuid ma nägin, kuidas ta laubale
