Annette’iga?”
“Noh, selle lollikesega, kellega koos sinu Marta mind nägi ja usutavasti sulle ka helistas. Loomulikult, kui sina ja Vivien pole üks isik… Ta on lihtsalt stažöör. Meie firma osaleb ju noorte tööleaitamise sotsiaalprogrammis. Vaat nii. Ta on praegu meil praktikal. Tuleb teda mööda kokkusaamisi tassida. Lollimast lollim! Ei saa ise ka aru, mida suust välja ajab, aga kujutab ette, et inimestele avaldab muljet.
Pööra ringi ja vaata mulle otsa. Mul on sinuga raske rääkida, kui oled seljaga minu poole.”
Vaatasin üle õla tema poole.
“Hoopis sina oled lolliks läinud. Nüüd veel mingisugune stažöör ka… Ma pole täna üldse Martaga suhelnud, palju ma seda kordama pean?”
Lõin ukse järsult lahti, väljusin ja kavatsesin selle pauguga kinni virutada.
“Muide, Thierry on väga huvitatud Kanada tädist,” lausus Daniel melanhoolselt. “Vanaema pole temast kunagi rääkinud. On ta rikas? Kas tal lapsi on? Ehk pole? Ehk jätab seesama Vivien Chelder, või kuidas tema neiupõlvenimi oligi, päranduse?”
Hingasin sügavalt sisse.
“Trent. Vivien Trent.”
Pöördusin tagasi oma voodipoolel oleva öökapi juurde, avasin aspiriinipurgikese, võtsin välja tableti, viskasin selle vette ja jälgides mullikeste tekkimist, laususin:
“Tead, ma ei taha seda üldse meenutada, aga kui sa nõuad… Mäletad meie abiellumise suve?”
“Noh?”
Daniel oli juba ammu end minu poole pööranud ja samal ajal oli ta ka oma külmutatud juurviljad ümber asetanud.
“Mäletad või mitte?”
Ma võtsin klaasi kätte ja vaatasin tabletijäänustes keerlevaid mullikesi. Nagu kiuste ei tulnud pähe mitte mingit ideed.
“Enam-vähem mäletan. Sa tolknesid kogu suve Pariisis ja teenisid vist hunniku raha turistidega mõnusasti aega veetes.”
”Ma töötasin giidina!” Neelasin värskendavat haput lahust. “Sina ja su vend veetsite mõnusalt aega Nizzas.”
“Kas vanematega koos puhkamine on sinu meelest mõnus ajaviitmine? Sulle ju pakuti võimalust meiega koos sõita, kuid sa ei tahtnud enne pulmi mitte mingil tingimusel seda teha. Aga ise olid sel hetkel juba rase!”
“Aga sina jätsid mu rasedana maha ja kihutasid Nizzasse!” Istusin tugitooli ja neelasin korraga pool klaasitäit, justkui poleks see ravim, vaid alkohol. “Tõmbasid pulmadeni ringi!”
“Kuid ma ei pidanud ju sinuta nädalatki vastu! Tuleta meelde, kuidas ma sinu juurde kihutasin, aga sina kiirustasid oma turistide juurde, kuid ikkagi tuli meil sinu jubedas toakeses diivanil hästi välja…”
Daniel sirutas käe minu poole ja vaatas haledalt mulle otsa.
“Miks sa mind täna rivist välja lõid? Mul oli täna selline meeleolu. Ma nii tahtsin sind…”
Lükkasin ta käe tagasi ja jõin ära vee, milles oli lahustunud aspiriin.
“Sa ei tahtnud mind, vaid teda! Vivieni! Ja sul tuli juba siis temaga diivanil kõik hästi välja, mitte minuga! Ja nüüd on ta jälle siin ning mina ei vastuta…”
“Oota-oota!”
Daniel istus järsult voodi äärele.
“Tähendab, see polnud sina?”
“Ei olnud! See oli tema! Ta oli Kanada turist! Ja see meie kahtlane sarnasus hakkas kohe silma. Meid lõbustas see väga ja me rääkisime kõigile lugu kaksikutest, keda vanemad lahku minnes lahutasid!”
Ma vaatasin klaasi, kuid see oli juba tühi.
“Aga pärast minu klassiõde, kelle käest me korterit üürisime, rääkis, kuidas ta koju tulles sinu ja Vivieni diivanilt leidis… Tema mõtles samuti, et see olen mina.”
“See on kurat teab mis… Aga sinu ema? Sa ju tutvustasid teda oma teisikuga?”
“Ma tahtsin, kuid ema oli sel ajal puhkusel, seejärel juhtus see lugu diivaniga ja ma ei rääkinud Vivieniga rohkem. Varsti lendas ta tagasi Kanadasse ja mina proovisin kõike kiiremini unustada.”
“Kuid miks sa mulle tookord midagi ei rääkinud?”
“Miks? Sa ju võtsid teda vist minu pähe.”
“Kelle pähe siis veel! Praegu ma enam hästi ei mäleta, kuid tundub, et sain sinuga trepi peal kokku ja hakkasin kohe suudlema. Sina, see tähendab tema, rääkisid, et kiirustad väga, kuid siis pöördusime ikka korterisse tagasi, noh ja… Väga kiire ja hea! Sinu sõbranna meenub mulle ka, selline paksuke. Minu meelest oli tema parasjagu kodus ja avas meile ukse.”
“Mina ei mäleta üksikasju. Nii palju aega on ju mööda läinud. Sina polnud süüdi. Ja ära unusta, mina ootasin sel ajal juba Thierryt.”
“Tähendab, sa kartsid, et ma ei abiellu sinuga? Jooksen kanadalanna juurde? Ja jälle kardad, et tema juurde lähen?”
Ma kehitasin õlgu ja läksin ukse juurde.
“Kuid sa tead ju suurepäraselt,” hüüatas Daniel, “et kõik teised naised ei tähenda mulle midagi! Oli ja oled ainult sina!”
“Ma magan Cecilia toas. Ja ära mõtlegi sinna tulla.”
Daniel mühatas valjusti.
“Millega ma sinu juurde tuleksin? Kas külmutatud maasikate pakiga?”
Ma ei öelnud midagi.
5. peatükk
“… AGA SEEJÄREL,” jätkas Jules Raynaud, Marta mees ja telekanali Kultuur produtsent, “kodustas inimene hobuse.”
Ta võttis kahvlile tükikese foie gras’d ja saatis selle suhu.
“Mis oli otsustavaks tähiseks tsivilisatsiooni arengule!” lausus Luke Homage pausi kasutades kiiresti. “Inimese ja hobuse vastastikused suhted…”
“Ilmtingimata!” toetas teda katkestades Raynaud.
“Aga need idiootidest loomakaitsjad tahavad foie gras’ ära keelata. Nii nagu neid suurepäraseid parte peaks piinama, et nende maks kasvaks nii suurepärase…”
Raynaud haaras taldrikult veel tükikese.
Kultuuriteadlane avas juba suu järgmiseks väljaütlemiseks, kuid Raynaud oli juba foie gras’ alla neelanud ja teatas, ise järgmist portsjonit kahvli otsa haakides:
“…suuruseni! Kolmsada aastat me piinasime parte ja saime tohutut rahuldust, aga nüüd, palun väga…”
“Inimese ja hobuse omavahelised suhted,” alustas dekaan jälle, kui foie gras tema kaasvestleja suhu jõudis, kuid samas ei saanud ta oma mõtet lõpetada, sest Raynaud koputas kahvliga vastu pokaali, puhastades samal ajal oma huuli salvrätikuga,
