intellekt,” kordas Raynaud. “Mida me sellest rääkides silmas peame? Voltaire on öelnud, et mõistus on üks kõige imelisematest mänguasjadest, mis inimene välja on mõelnud, sellega võib ta kogu elu iseennast mängida…”
“Lubage, aga kus ta seda ütles?” torkas kultuuriteadlane.
“Entsüklopeedia vastavas artiklis,” pareeris Raynaud.
Marta pilgutas mulle jälle silma, andes mõista, et Voltaire’i tsitaadi oli ta mees ilmselt siinsamas välja mõelnud.
“Niisiis, millest räägib meile intellekt?”
Raynaud lasi karmi eksaminaatori pilgu üle kaaslaste ja tõstis oma pokaalist vaba käe nimetissõrme.
“See räägib meile, et inimkonna ajaloos on päris palju mõistatusi, mille ees ta võimetu on…”
“Milliseid siis?” hüüatas kultuuriteadlane solvunult.
Raynaud õgis teda pilguga.
“Aga näiteks, miks Napoleon käskis Egiptuses sfinkse kahuritest tulistada?”
“Ta tahtis…” alustas dekaan.
“Ja rääkis teile sellest ise, austatud juhendaja? Aga paradoks Berezina ületamisel?” ei peatunud Raynaud. “Kui on nii, nagu meie ajaloolased kinnitavad, siis hukutas Napoleoni Venemaal väga külm talv. Miks siis, jõudes detsembris, pange tähele, daamid ja härrad, detsembris, Berezina jõe juurde, pidid sapöörid sildu ehitama, et armee üle jõe saaks? Kui külm oli tõepoolest nii tugev, siis oleks jõgi kinni külmunud ja sildade järele poleks vajadust olnud. Muide, daamid ja härrad, te olete kõik kindlasti näinud Itaalia ja Vene ühistööna valminud filmi “Waterloo”?”
Valitsevas vaikuses liigutas dekaan oma huuli, kuid minu poeg jõudis temast ette.
“Miks seda vaadata? Vanaema vanaisa oli ise seal ja ehitas sildu.”
“Waterloos?” küsisid Raynaud ja kultuuriteadlane vapustatuna nagu ühest suust.
“Noh,” noogutas Thierry, “memm, sa räägi neile, muidu nad ei usu!”
“Ja õigesti teevad,” ütles minu ema. “Sest see polnud mitte minu vanaisa, vaid tema emapoolse onupoja vanavanaisa. See onupoeg oli topograaf ja tõepoolest osales ülekäigu ehitamisel Berezina jõel. Aga Waterloo lahingus ta ei osalenud.”
Mu ema noogutas ja laiutas käsi.
“Alati ajad sa kõik segi, Thierry! Sel ajal oli ta geograafilisel ekspeditsioonil Prantsuse Guajaanas. Ta ei saanud ühel ajal kahes kohas olla.”
“Jumal küll!” hüüatas dekaan. “Kas tõesti osales teie esivanem ekspeditsioonil Bonvoyage’i jälgedes? Te pole sellest kunagi rääkinud!”
“Mida siin rääkida? Niigi kõik teavad, et Bonvoyage tagasi ei pöördunud.”
“Üldtuntud fakt! Just nagu ka kõik järgnevad ekspeditsioonid,” lausus imeliselt kaua vaikinud Raynaud asjatundjana. “Välja arvatud meie oma! Paar aastat tagasi tegime dokumentaalfilmi Guajaanas samuti Bonvoyage’i ekspeditsiooni jälgedes sellesse kuldsesse… Marta, noh, kas sa mäletad, kuidas seda nimetati?”
“Shelgvaukana,” kraaksatas Martat edestades kultuuriteadlane ja pöördus suurte silmadega minu ema poole.
“Ja teie vanavanaisa nõbu kadus siis samuti?”
“Mitte päris,” vastas ema lõpuks tasa.
“On teie käsutuses mingeid tõendusi sellest ekspeditsioonist?” ei rahunenud kultuuriteadlane. “On teil mingeid artefakte?”
“Mis puutuvad siia artišokid, kallis?” võttis esmakordselt sõna dekaani naine, madam Homage. “Ta oli ju topograaf, mitte botaanik…”
“Kas ta jäi Uude Maailma?” täpsustas minu mees, laskmata emal vastata. “Vabandust, madam Leclerc, te ju rääkisite kunagi, kuid mul on kõik peast lennanud.”
Ema ohkas ja langetas igatsevalt silmad. Marta vaatas uudishimulikult mind. Thierry andis mulle märku, et jutustagu mina. Mina siiski vaikisin.
“Ikkagi, mis siis teie nõbu vanavanaisast edasi sai, madam Leclerc?” meenutas mu äi teemat ja nagu mehaaniliselt tühjendas oma pokaali.
Mu ämm kõõritas tema poole, siis teiste poole, ja jõi samuti. Nende lapselaps ja tolle naine vahetasid pilke ja järgisid eeskuju.
“Vaadake,” hakkas mu ema veel kord ohates rääkima. “Selles kuldses Shel, Shelgva…”
“Shelgvaukanas,” lõpetas dekaan abivalmilt.
“Nojah, seal. Seal oli väga palju kulda, liiga palju, nii et inimesed unustasid seal kõik teaduslikud eesmärgid ja tahtsid vaid üht: seda kulda endale. Sellele lisaks veel raske ekvatoriaalne kliima, harjumatu toit, haigused, kohalike elanike agressiivsus, metsloomad. Ja kullahunnikud! Hun-ni-kud!”
Kõik vaikisid. Raynaud vaatas vapustatult minu ema ja neelas pirukaid endale kõige lähemal olevalt aluselt.
Mu ema kordas uuesti:
“Kullahunnikud! Mõistate? Kõikidest ekspeditsioonidest osavõtjad läksid lihtsalt hulluks ja tapsid üksteist ära! Alguses juhte ja seejärel “konkurente”. Täielik hullus! Aga mõnel õnnestus vahel, taskud täis, õigeaegselt põgeneda. See õnnestus ka meie vanavananõbul. Ta sattus Mehhikosse, lõi perekonna, vist naisega Euroopast. Kahekümne aasta pärast käis ta isegi Prantsusmaal, tõsi küll, võõra nime all. Ja mitte sugugi tühjade taskutega. Isegi mina mäletan maokujulist käevõru, mis nendest aaretest minu vanaemani jõudis. Vanaema vahetas selle okupatsiooni ajal minu ravimite vastu. On säilinud vaid foto, kus ta selle käevõruga on… Nõbu kartis kodumaale jääda, mõistes, mis teda paljastamise korral ootab. Pole just eriti romantiline perekonna legend, eks ole?”
Dekaan köhatas.
“Kuid paljugi seletab kultuurilis-moraalsest vaatepunktist etümoloogia kui selline, eriti…”
“Palun vabandust!” lausus ootamatult trepimademelt Cecilia ja kõik pöördusid kohe tema poole. “Emme, issi, kõik on tore, aga meie peame hakkama koju sõitma. Cristine on kategooriliselt siin magamise vastu!”
“Aga sa vähemalt söö midagi, joo koos meiega!” ütles minu ema. “Las Nicolas vaatab seni lapse järele!”
“Meie prints on arvatavasti põõnama jäänud,” reageeris Tereza, dekaani minia, ja silitas intiimselt oma mehe pintsakurevääri. “Lähme, kallis, vaatame, kuidas tal seal on?”
Cecilia turtsatas ja hakkas alla tulema, noored Homage’id aga tõusid teineteise embuses trepist üles.
“Ainult väga kiiresti!”
Cecilia istus laua taha ja võttis pokaali.
“Issi, sinu terviseks!”
“Aitäh, kullake!” vastas Daniel oma pokaali tõstes.
“Meie Danieli terviseks!” kuulutas tema isa, minu äi.
“Meie poisi terviseks!” hüüatas minu
