atükk
Caroline Donnell oli juba ammu aru saanud, et ta ei armasta pühi. Ja polnudki tähtis, milliseid nimelt, kas jõulupühi, uue aasta vastuvõtmist või iseseisvuspäeva, tema eelistas tegutseda, mitte raisata aega õnnitlustele, kingitustele ja muudele mõttetustele. Sest tema pidas end ärinaiseks selle sõna kõige otsesemas mõttes. Isegi omaenda sünnipäeva polnud ta juba mitu aastat tähistanud, kuna ei uskunud, et kellelegi võiks huvi pakkuda, et veel üks aasta tema elust on mööda saanud.
Niisiis, täna sain ma kolmekümneaastaseks, mõtiskles Caroline, istudes Mercedese tagaistmel, samal ajal kui Andy, tema isiklik autojuht, juhtis auto ta vanemate maja juurde. Kolmkümmend! Ümmargune tähtpäev. Ja mis siis sellest? Kas see on mingi põhjus lõbutsemiseks? Ja mis mõtet on üldse igasugustel pidutsemistel? Kingitustel? Kui ma midagi vajan, ostan selle endale ise. Kohtumisel sõpradega? Aga ma võin ju nendega kokku saada ükskõik millal, igal ajal, kui mul selleks vaid soov tekib. Lihtsalt tõstan telefonitoru ja helistan.
Siin hakkasid Caroline’i mõtted kulgema teises suunas. Aga kellele ta tegelikult võiks helistada? Ja kas tal üldse ongi sõpru? Sugulased, töökaaslased, tuttavad, jah, need on kahtlemata olemas. Kuid sõber on siiski midagi rohkemat kui lihtsalt sekretär, kellega arutada viimaseid uudiseid…
Miss Donnell kavatses veeta päeva nagu tavaliselt. Sõita pärast tööd koju, käia duši all, televiisorit vaadates end lõdvaks lasta. Kuid ema tegi sellesse plaani olulisi muutusi.
“Kallis, me ootame sind õhtul tagasihoidlikule perekondlikule õhtusöögile,” teatas ta mõni tund tagasi büroosse helistades. “Sa teed liiga palju tööd, luba siis vähemalt oma sünnipäeval endale veidi hingetõmbeaega.”
“Aga, ema… Ma pole planeerinud mingeid õhtusööke,” püüdis Caroline vastu vaielda.
“Ja ongi hea, et pole planeerinud,” kostis telefonist. “Seega on see üllatus.”
Üllatus… Ka üllatused ei meeldinud Caroline’ile. On palju parem, kui kõik on ette arvestatud ja kavandatud. Igasugused ootamatused seostusid tema jaoks kindlalt järjekordsete probleemidega. Sellel kõigel oli muidugi olemas ka oma seletus, mis ulatus juurtega minevikku, kuid praegu ei tahtnud ta seda meenutada.
Andy köhatas, äratades ta mõtisklustest.
“Sa näed kahvatu välja,” märkis ta, silmitsedes autojuhi nägu tahavaatepeeglist.
“Jah, ma ei tunne end just eriti hästi,” tunnistas too. “Aga loodan, et õhtu jooksul toibun ja olen homme hommikul jälle vormis.”
“Kas sa ikka tõesti ei vaja vaba päeva?” küsis Caroline igaks juhuks.
Andy raputas pead, keskendudes teele. Kuid paari minuti pärast siiski ütles:
“Aga kui lubate mul teid mitte ootama jääda, lähen otse koju ja heidan voodisse.”
“Jah, muidugi,” oli Caroline lahkesti nõus. “Lihtsalt pargi auto ära, ma istun pärast õhtusööki ise rooli taha.”
Mercedes oli jõudnud juba kõrgete raudväravate juurde, mille tagant paistis Caroline’i vanemate rohelusse uppuv villa.
“Oo ei, parem võtke takso,” tegi autojuht ettepaneku. “Täna millegipärast süüde jukerdab, seepärast tahan jätta auto büroo parkimisplatsile, aga homme hommikul viin ta töökotta.”
Caroline ei vaielnud vastu. Ta noogutas Andyle hüvastijätuks, lükkas autoukse valla ja astus asfaldile. Kallite mustade kingade kontsad kõpsusid maja juurde viiva kõnnitee plaatidel.
Tavaliselt hämmastas villa esmakordselt siia saabunud külalisi oma ekstravagantse, luksusliku välimusega – taevasinist värvi fassaad, tohutu suured aknad, kaks korrust, lisaks mansardkorrus, kõrge marmorastmetega välistrepp… Ka aed ei jäänud alla oma suursugususega; aednikele maksti piisavalt selleks, et iga lillepeenar seisaks eeskujulikus korras. Kuid Caroline sammus korralikult pügatud põõsastest mööda, pööramata mingit tähelepanu ümberringi valitsevale silmailule. Ta oli siin üles kasvanud, tema jaoks oli kõik tuttav ja harjumuspärane.
Ta astus trepile, imestades nagu muuseas, et kedagi polnud teda vastu võtmas. Küllap nad ei kuulnud automürinat, mõtles ta ja haaras kinni raske tammepuust ukse käepidemest. Uks paiskus valla ja Caroline tardus lävel. Täielik pimedus…
Mis see siis nüüd on? Miks koridoris valgust ei ole? Ja mingi kahtlane vaikus…
Ta liikus käsikaudu edasi, püüdes mõistatada, mida see kõik võiks tähendada. Ta kompas käega seina, et leida lülitit, kuid just sel hetkel lahvatasid pea kohal põlema eredad lambid. Ikka veel kimbatuses olles pööras Caroline võõrastetoa poole, lootes, et seal vähemalt annavad valgust suured aknad, kuid tundus, et keegi oli neile tihedasti kardinad ette tõmmanud.
Nagu õudusfilmis, mõtles Caroline tahtmatult.
“Hei, on siin keegi?” hüüdis ta vaikselt, esitades endale mõttes küsimuse: ehk oleks siiski kõige õigem kutsuda politsei?
Ja äkki… kõlas kusagil läheduses käteplagin, miski pudenes ülevalt alla, kostsid vaimustatud hüüded ja lõpuks lahvatas põlema kristallist lühter, valgustades suurt saali ja paarikümmet inimest. Ja-jaa, Caroline ei olnud võõrastetoas sugugi üksi – hetke pärast taipas jahmunud ja segaduses sünnipäevalaps, et seisab sugulaste ja tuttavate keskel, kes tormiliselt plaksutavad ja hüüavad õnnitlussõnu.
“Oo, jumal!” suutis ta vaid öelda, mõistes lõpuks, et ema ei piirdunud tagasihoidliku perekondliku õhtusöögiga, vaid oli organiseerinud tütrele ta kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo, muidugi vastavalt sellele, kuidas tema sellise tähtpäeva tähistamist ette kujutas.
“Ema, milleks sa ometi selle kõik korraldasid?” küsis peosüüdlane kaeblikult kusagilt välja ilmunud Judy Donnellilt – graatsiliselt heledate juustega naiselt, kellele keegi poleks andnud üle neljakümne viie, ehkki tegelikult oli ta muidugi tunduvalt vanem.
“Kallis, eks ole ju, vahvasti kukkus välja?” küsis ta rõõmsalt, suudles tütart põsele ega teinud väljagi tolle hääles kõlanud nördimusest.
Caroline’il ei jäänud muud üle, kui venitada suu naeratuseks ja noogutada, aga pärast juba võtta sama naeratusega vastu kõikjalt pudenevaid õnnitlusi.
“Palju õnne sünnipäevaks! Sa näed suurepärane välja! Kõike head sulle!”
Isa, õde koos oma mehega, tädid ja onupojad, isegi töökaaslased – kõik tunglesid ümber tema, puistates ta üle konfettidega ja vehkides bengaali tuledega. Aga tema naeratas kohmetult, oli täielikus segaduses ja tundis end äärmiselt tobedalt.
Alles paarikümne minuti pärast pöörasid külalised lõpuks Caroline’ilt tähelepanu kõrvale, suundudes söögituppa ja võimaldades tal vabamalt hingata. Juhust kasutades lipsas ta märkamatult koridori, tõusis seejärel mööda treppi teisele korrusele ja astus oma tuppa. Õigemini – tuppa, kus oli möödunud ta lapsepõlv ja noorus. Ta vaatas ringi, rõõmustades, et siia peaaegu ei kostnud altpoolt tulevad hääled, ja istus voodile.
Ta polnud siin elanud juba kümmekond aastat. Kuid ema oli jätnud kõik nii nagu oli ja seega oli toast saanud midagi muuseumi taolist. Võib-olla Judy Donnell arvas, et tütrel on meeldiv aeg-ajalt minevikku tagasi pöörduda? Caroline heitis pilgu peeglisse. Sealt vaatas vastu siledalt tahapoole kammitud ja sõlme seotud tumedate juustega naine. Rangelõikeline kostüüm, mugavad madala kontsaga kingad. Minimaalselt kosmeetikat. Talle ei olnud pähegi tulnud riietuda kuidagi pidulikumalt…
Pilk libises peegli kõrval seisvale fotole, kus Caroline oli jäädvustatud koos õega. Tol suvel sai ta üheksaseks, Alice seega kuueseks. Pildistas isa, aias, õitsva kibuvitsapõõsa juures. Kui praegu oleks sellelt rangelõikelises sinises
