enamuses alatud lurjused. Aja jooksul kujunes tal Jamesi suhtes välja midagi immuunsuse taolist ja ta õppis käituma nii, nagu nende vahel poleks kunagi midagi olnud.
“Olgu, näen, et sa pole just eriti jutukas.” Mister Burton paistis leppivat sellega, et jutuajamisele jätku ei tule. “Ma tahan sind kellegagi tutvustada. Kas oled kuulnud midagi mister Johnsoni reklaamiagentuurist?”
Caroline tegi käega ebamäärase žesti.
“Nii, William Johnson istub praegu su vastuvõturuumis,” ütles mees. “Asi on nimelt selles, et… Me pole juba ammu teinud ulatuslikku reklaamikampaaniat. Konkurendid ei raiska aga asjatult aega. Viimane ostjate küsitlus New Yorgi kaubahallides näitas, et sõna “maiustused” assotsieerub neil esmajärjekorras margiga Magus Elu, samal ajal kui Vanilje ja Šokolaad on alles neljandal kohal…”
Miss Donnell kuulas tähelepanelikult Jamesi, noogutades nõusolevalt. Ta oli ka ise selle peale mõelnud, et aeg oleks käivitada mingi reklaamikampaania.
“Kui jõuame Williamiga kokkuleppele, siis me märgist mööda ei pane.” Mees oli nii oma kõnest haaratud, et asus aktiivselt žestikuleerima, riskeerides ülemuse laualt maha pühkida nii pliiatsihoidja kui telefoni. “Tema reklaamiagentuur võib välja töötada paar reklaamklippi televisiooni jaoks, mõelda välja mõne mittebanaalse reklaamlause, viia läbi reklaamikampaaniaid… Mida iganes! Muide, ta on mu vana sõber, õppisime koos kolledžis…”
“See mind ei huvita,” katkestas teda miss Donnell. “Ja palun, ära vehi kätega. Aga mis puudutab reklaami… Idee on õigeaegne. Kuid miks mister Johnson isiklikult siia tuli? Kas tal sellisteks puhkudeks agente pole?”
James naeratas kavalalt.
“Ma arvan, et ta arvestab pikaajalise koostööga. Seepärast tuligi ise kohale, et üksikasjades kokku leppida. Niisiis, kas võtad ta vastu?”
Caroline ei vaielnud vastu. Mister Burton kargas uksest välja ja pöördus hetke pärast tagasi pikka kasvu helehallis ülikonnas mehe saatel.
“Tere päevast. Minu nimi on William Johnson,” esitles siseneja ennast.
Miss Donnell kohendas alateadlikult soengut, tõusis laua tagant ja sirutas tervituseks käe. Mehe peopesa oli kuiv, käepigistus andis tunnistust sellest, et tegu on enesekindla inimesega. Ta naeratas sõbralikult, välgutades ühtlaste lumivalgete hammaste rida ja Caroline mõtles, et sellise välimusega oleks tema õige koht Hollywoodis.
“Väga meeldiv. Istuge sellele toolile, nii on teil mugavam,” lausus ta, pakkudes mister Johnsonile istet. “Midagi joodavat?”
“Kui tohib, siis klaas vett jääga,” vastas too ja võttis diplomaadikohvrist mingid paberid.
Caroline andis tellimuse üle sekretärile ja valmistus tähelepanelikult kuulama. Kohe asus tegevusse ka James, lehitsedes sõbra toodud dokumente.
“Siin on vaja värsket pilku. Vajalik on hästi läbi mõeldud reklaamikampaania,” rääkis William Johnson, näidates miss Donnellile mingeid graafikuid ja jooniseid. “Firma Vanilje ja Šokolaad on eksisteerinud juba üle kahekümne aasta, järelikult võib rääkida traditsioonidest. Samal ajal kasutate tootmises ka uusi tehnoloogiaid. Seepärast oleks loogiline viia ostja mõttele, et traditsioonide ja innovatsiooni kombinatsioon teeb teie vabrikus toodetud maiustused parimaks. Kõige magusamaks, kui soovite…”
Caroline kuulas ja vaatas rääkijale otsa, tabades end mõttelt, et see mees sarnaneb ise reklaamklipi kangelasele. Sama edukas, ilus… Korralik soeng, hoolitsetud käed, kallis ülikond – ta külaline oleks justkui meeste moeajakirja esikaanelt maha astunud.
Ja äkki mõtles ta kurvastusega, et niisugune mees ei hakka kunagi tema vastu huvi tundma. Ta kõrval võib suurema vaevata kujutleda mõnd siresäärset iludust, näitlejatari või modelli. Aga tema, Caroline’i osaks jääb – äri, üksnes äri. Numbrid tunnete asemel.
Caroline hõõrus sõrmedega meelekohti. Pähe ronivad ikka igasugused tobedused! Ta oli ju just eile mälestustele andunud, istudes üksi seal muuseumitoas ning vaadates vanu fotosid. Ja tulidki pähe sentimentaalsed mõtted. Ei, peab taevast alla maa peale tulema.
“Niisiis, teie arvates on meie kaubamärk vananenud?” tundis Caroline reipalt huvi, püüdes näha enda kõrval istuvas köitvas mehes ainult äripartnerit.
“Nojah… öelgem siis nii, et meie disainerid on valmis selle välja töötama, muutma kaasaegsemaks.”
Arutanud läbi võimaliku koostöö tingimused, korjas mister Johnson paberid kokku ja tõusis, kavatsedes lahkuda. James heitis pilgu kellale ja tormas ootamatult ukse poole, kohmates midagi hüvastijätuks.
Jäänud Williamiga omavahele, sirutas Caroline käe ja avas suu, et lausuda selleks puhuks kohaseid sõnu vastastikku kasulikest partnerlussuhetest, edukast tehingust… Mees haaras ta käe ja laskis selle sekundi pärast lahti, kuid miss Donnell jäi avatud suuga tardunult paigale. See oleks olnud justkui tavaline käepigistus, ometi… Tundus, et mees hoidis ta kätt enda omas. Mitte kaua, kuid siiski pisut kauem, kui etikett ette näeb. Ja surus justkui veidi tugevamini, kui taolistel puhkudel kombeks.
Caroline sattus pisut segadusse. Kuid otsustas kohe, et talle vaid näis nii. Lihtsalt tal polnud kaua olnud meestuttavat, nii viirastusidki mingid salamärgid. Milline rumalus oli oletada, et see hollywoodliku naeratusega iludus võiks pöörata temale tähelepanu!
Kuid tasus vaid Caroline’il end veenda, et mister Johnsoni käepigistus ei kandnud mingit alatooni, kui mees hakkas rääkima. Ja tema üllatuseks lausus järgmist:
“Vahest ehk sööksime koos lõunat?”
“Mis?” Caroline’ile tundus, et ta kuulis valesti.
“Ma tean siin lähedal üht väikest restorani, seal on suurepärane prantslasest kokk. Ja kui teil midagi selle vastu pole, siis tahaksin teid sinna kutsuda.”
Caroline silmitses meest pärani silmi. Aga too naeratas endiselt võluvalt.
“Ma kohe ei tea,” lausus naine nõutult. “Pean tunnistama, et mul pole üldse aega.”
“Ega midagi, eks siis teine kord,” laiutas William käsi, näidates, et see valmistab talle veidi meelehärmi. “Siin on mu visiitkaart, vajadusel helistage. Agent tuleb lähimail päevil teie juurde, et arutada läbi formaalsused. Kõike head.”
Ta võttis oma diplomaadikohvri ja väljus ooteruumi, kus Betty midagi arvutil trükkis. Uks vajus ta järel kinni ja Caroline jäi kabinetti üksi.
3. peatükk
Kas see võis nii olla või mitte? Kas mister Johnson hoidis nimme tema kätt oma peos või oli see lihtsalt ta fantaasia vili? Caroline püüdis tõesti sundida end sellele mitte mõtlema, kuid kogu tööpäeva vältel pöördus ta siiski aina uuesti ja uuesti selle hommikuse episoodi juurde tagasi.
Mees oli teinud ettepaneku lõunatada restoranis, mõtiskles ta endamisi, seistes akna juures ja vaadates kahekümne teiselt korruselt alla Manhattanile, kus sagisid inimesed nagu väikesed putukad. Milleks sellele mehele seda vaja on? Et tööalaseid küsimusi arutada? Või tahtis ta lihtsalt näida galantsena? Kuid milleks?
Caroline koukis lauasahtlist välja väikese taskupeegli ja silmitses oma peegelpilti. Jah, temal ei olnud blonde juukseid ega õe hurmavat, veetlevat välimust. Viimaste aastate jooksul oli ta täielikult unustanud, mida tähendab
