tundis, kuidas põsed häbist punetama löövad. Lahvatanud raev käskis tal otsekohe kabinetti siseneda ja öelda sellele lurjusele välja kõik, mis ta temast arvab, kuid jalad oleksid nagu põranda külge kinni kasvanud. Selle asemel, et lõpetada see telefonikõne, ta seisis ja kuulas, mida James rääkis.
“Kuidas sulle võis küll pähe tulla teda restorani kutsuda? Kujutad ette, kui ta oleks nõustunud? Sina oleksid istunud, söögiisu täielikult kadunud ja muretsenud selle pärast, et keegi võib sind näha koos temaga. Muide, William, sa ei riskeerinud millegagi. Sinisukk ei käi meestega lõunatamas. Sel lihtsal põhjusel, et tavaliselt mehed teda välja ei kutsu. Vähemalt viimaste aastate jooksul olid sina esimene, kes söandas sellise kangelasteo sooritada!”
Mister Burton puhkes uuesti naerma, nähtavasti arvates, et tegi nüüd eriti teravmeelse märkuse. Aga Caroline tundis, kuidas külm judin ta abaluude vahelt läbi roomas. James rääkis teda taga, lobises William Johnsoniga!
Ta heitis pilke ümberringi nagu uppunu, kes otsib päästerõngast. Ja nägi seda, milleks ta siia õieti oli tulnud. Betty töölaual rippusid pliiatsihoidja küljes Mercedese võtmed.
Mõni teine kord oleks Caroline kindlasti otsustanud, et teeb sekretärile märkuse – ei tohi ikkagi hoida niivõrd tähtsaid esemeid kõigile nähtaval kohal. Nüüd aga oli ta siiralt rõõmus, et leidis selle, mida otsis. Võtnud kingad jalast, et saaks kuuldamatult kõndida, lähenes ta neid käes hoides lauale, haaras pliiatsihoidjast võtmed ja väljus kikivarvul ooteruumist. Äkki tekkis tal tahtmine korraldada Jamesile stseen. Kuid too keerutab end kindlasti välja, tehes talle veel etteheiteid, et ta kuulab pealt võõraid jutuajamisi. Nii et arvaku, nagu ta poleks siia tulnud ega midagi kuulnud.
Sisenenud lifti ja kingad jalga pannud – õnneks polnud liftis peale tema kedagi –, toetus Caroline raskelt ohates vastu seina. Tal oli tunne, nagu oleks teda poriga üle valatud, teenimatult solvatud, kõigile naerualuseks seatud. Ja kes seda tegi? Inimene, kellega ta vaid mõned aastad tagasi oli kavatsenud siduda oma elu.
Sinisukk… Tavaliselt mehed teda välja ei kutsu… Need Jamesi sõnad kajasid ta peas ja panid südame valutama. Kõigest pool tundi tagasi oli Caroline mõelnud alustada uut elu. Nüüd vajus ta norgu. Milleks talle puhkus, kui ta niikuinii ei oska puhata? Ja bassein ja spordisaal – asjatu ajaraiskamine. Nende külastamine on suur luksus ärinaisele, kellele kuulub terve vabrik. Need tunnid võib ja peab pühendama äritegevusele.
Kas tõesti on James mind alati sinisukaks pidanud? küsis ta mõttes, kuni liftikabiin sujuvalt alla laskus. Ehkki, mis siin imestada, tegelikult see nii ju ongi. Ma teadsin, kelleks ümbritsevad inimesed mind peavad ega püüdnud kunagi nende arvamust muuta. Miks on siis nüüd nii solvav seda ränka tõde kuulda?
Vastus tuli iseenesest. Talle oli see kõik ebameeldiv eelkõige sellepärast, et, nagu selgus, nägi ka William Johnson temas hingetut inimest, kelle jaoks eksisteerivad vaid arvud. Aga tänane käepuudutus andis siiski väikest lootust mõelda, et see mees nägi temas ka seda, mida ei osanud või ei tahtnud näha teised. Tema aga unistas, et mees märkaks temas naist, romantilist, nõrka ja kaitsetut, kes varjab oma tõelist olemust võõraste pilkude eest.
Kuid, nagu elu järjekordselt näitas, imesid ei juhtu. Käepigistus osutus kõigest käepigistuseks. Kutse restorani vaid viisakusavalduseks. Ja lumivalge naeratusega hollywoodi iludus vajus Caroline’i unistustest reaalsusesse, kus teda ootasid sihvakad ja siresäärsed naised, kindlad selles, et elu on üksainus suur meelelahutus.
Mingil hetkel, kusagil viienda ja kuuenda korruse vahel mõtles miss Donnell, et nüüd kohe puhkeb ta nutma igatsusest, kurvastusest ja väljapääsmatuse tundest. Kuid ta suutis end siiski vaos hoida. Ta ei võinud endale lubada emotsioonide vallapääsemist. Seepärast, et ta oli tugev naine. Või vähemalt püüdis sellele ettekujutusele vastata. Tänase päevani oli see tal õnnestunud.
4. peatükk
Caroline avas tujutult Mercedese ukse ja istus rooli taha, jändas mitu minutit süütega ja sõitis siis büroo parklast välja.
Töö, ainult töö päästab mu kurbadest mõtetest, mõtles ta, suundudes autoteeninduse poole. Tal oli kujunenud harjumuseks toetuda arvudele ja graafikutele, et unustada ebameeldivused. Nüüd oli töökabinet olnud juba mitu aastat talle tõeliseks koduks. Aga suur korter, kus ta magas, käis duši all ja jõi kohvi, kus ta vaatas uudiseid ja sõi hommikueinet, oli jäänud üksnes kohaks, kus olid ta voodi, kohvikeetja, vannituba, televiisor ja külmkapp.
Kontrollides kaarti ja paberilehte, kus oli kirjas vajalik aadress, tegi Caroline mööda linna haake. Kuni ta lõpuks peatus siniste väravate ees, mille tagant paistis angaar. Ta andis nõudlikult signaali ja kohe sammus talle vastu pikka kasvu töötunkedes mees.
“Kas teie helistasite täna?” küsis ta, pühkides määrdunud rätikuga kätelt masinaõli.
“Ei, minu sekretär,” vastas Caroline.
Talle see koht eriti ei meeldinud – näotu ja räsitud angaar, räpased väravad. Ei mingit soodsat muljet. Ta otsustas kindlalt rääkida autojuhiga, et too laseks end edaspidi teenindada mõnes teises autoteeninduses, mis näeb viisakam välja.
“Milles siis probleem on?” kummardus tunkedes mees autoakna juurde.
“Üldiselt süütes,” vastas miss Donnell. “Aga ma pole veel kindel, kas ma teie teeneid kasutan. Kas annate remondijärgse garantii?”
“Keegi pole siiani veel kurtnud,” kehitas mehaanik õlgu. “Tavaliselt on kliendid kõigega rahule jäänud. Kuid isiklikult teie jaoks võin kirjutada garantiitalongi.”
No on ikka teenindus, mõtles Caroline nördinult. Selline ebameeldiv tüüp! Ja räägib ka kuidagi pilkavalt. Küllap on kõik kliendid eemale peletanud. Sõidan minagi siit minema, leian mõne parema koha…
Ta püüdis süüte sisse lülitada, kuid asjatult. Auto turtsus ja aevastas ega soovinud käivituda. Eemal seisev ja toimuvat jälgiv töömees astus taas lähemale.
“On teil kõik korras?” küsis ta Caroline’i meelest kuidagi mõnitaval ilmel.
“Täiesti!” nähvas naine vastu, püüdes sõnakuulmatut masinat ohjeldada. Kukkus halvasti välja, kui mitte öelda, et ei kukkunud üldse kuidagi välja.
Mehaanik noogutas, astus mõned sammud eemale ja pani suitsu ette. Ta juba aimas, et see Mercedes küll praegu kusagile ei sõida – rike oli ilmne. Kuid ta arvas, et see umbusklik miss või missis, kes ta seal oli, peab sellest ise aru saama. Siis saab ta rahulikult oma tööd teha.
Kuid kümme minutit hiljem oli mehele selge, et tal on tegu väga kangekaelse isikuga. Naine ei soovinud kaotust tunnistada ja lootis ikka veel, et auto läheb käima. Kui tuli sigareti otsas filtrini jõudis, kustutas mehaanik koni ja suundus auto poole.
“Tulge välja. Teie Mercedes tuleb lükata värava taha,” lausus ta ilma igasuguse sissejuhatuseta.
Caroline’ile ei meeldinud mehe toon sugugi. Ta koguni kavatses vastata midagi salvavat sellele ennasttäis kõiketeadjale, kuid ei jõudnud. Sest mees tõmbas autoukse lahti ja sirutas käe. Mõistes, et saatusele vastu punnida on kasutu, ronis miss Donnell lõpuks kuulekalt autost välja.
“Kas te ikka teate täpselt, milles probleem on ja mida teha tuleb?” küsis ta veel igaks juhuks ja vastust ootamata otsustas hoiatada: “Kui mind teie töö kvaliteet ei rahulda, nõuan ma raha tagasi.”
“Kuulge,
