Häid kombeid pole talle kohe kindlasti õpetatud. Kuid mees ei teinud kliendi raevukatest pilkudest väljagi. Tema asus töö kallale, kutsus paarimehe ja nad lükkasid kahekesi auto angaari.
Naine vaatas käekella. Osutid näitasid kolmveerand kaheksat. Ta vaatas ringi, leidis pilguga pingi ja suundus selle poole. Istus ja ohkas. Päev oli igatahes ebaõnnestunud. Ja kohtumine mühakast autoteeninduse töötajaga andis sellele veelkordse kinnituse.
Et kuidagi ooteaega lühendada, võttis miss Donnell dokumendikausta ja asus pabereid läbi vaatama. Kuid keskenduda tal ikkagi ei õnnestunud, sest ta pöördus mõttes üha uuesti kabinetiukse taga kuuldud jutuajamise juurde.
Sisemine hääl kinnitas rahustavalt, et James Burton lihtsalt kadestab teda. Ta oli ju ise tahtnud hakata vabrikut juhtima, kui mister Donnell tööst kõrvale tõmbus. Kuid firma direktorite nõukogu hääletas Caroline’i kandidatuuri poolt ja mehel tuli rahulduda teisejärgulise rolliga. Küllap seepärast ongi tal kujunenud temast negatiivne arvamus.
Ei, muidugi pole ta mingi sinisukk. Ja olgugi et tal ei ole aega isikliku elu jaoks, olgugi et ta riietub tagasihoidlikult ja ametlikult, järgides büroostiili, see kõik ei ole veel siiski mingi näitaja…
Kuid mida rohkem Caroline end veenda püüdis, seda enam ta muretsema hakkas. Jamesi sõnad puudutasid ta hella kohta ja ta hakkas mõtisklema selle üle, kuidas tõestada, et tema arvamus ei vasta tegelikkusele. Aga kuidas saaks seda teha?
Talle meenusid taas ema ja õde. Vaat nende kohta ei saaks kohe kindlasti keegi öelda “sinisukk”. Kui vaid oleks võimalik laenata neilt oskust käituda nagu tõeline leedi! Kuid Caroline oli kindel, et jumal pole millegipärast talle sellist annet kinkinud.
Ei, pidulikel perekondlikel vastuvõttudel ja seltskondlikel koosviibimistel ei näidanud keegi talle näpuga nagu väljatõugatule, ent tavaliselt jäi ta üksi, jälgides, kuidas ema ja õe ümber kogunes lõbus seltskond. Keegi naljatas, keegi tõi daamidele šampanjat… Üldjoontes, elu kees. Aga Caroline ei teadnud samal ajal, mida peale hakata.
Ausalt öeldes palus Judy Donnell aeg-ajalt vanemat tütart, et too kutsuks ta kaasa ostlema, pakkudes ka oma abi riietuse valikul. Paaril korral pani ta tütre isegi kirja ilusalongi. Kuid Caroline’il oli iga kord ees hulk edasilükkamatuid asjatoimetusi. Ja ega ta tegelikult uskunud, et inimestel võiks tekkida ta vastu huvi, kui ta paneb selga dekolteega kleidi. Asi polnud ju üldse välimuses…
Lihtsalt temaga oli igav. Teda ei huvitanud viimased moed, ta ei pidanud dieeti, ei tegelenud laste kasvatamisega. Seepärast polnud tal ka sõbrannasid, sest millest siis nendega kohtudes õieti rääkida? Vaevalt pakuks neile huvi uudis, et kompvekitsehhis käivitati uus konveieriliin.
“Täna ma sellega arvatavasti valmis ei saa,” kostis ta kõrva juures mehe hääl.
Caroline pöördus tagasi reaalsusesse ja nägi enda kohal kõrguvat automehaanikut.
“Tulge homme päeval, siis on kõik korras,” jätkas ta. “Aga nüüd tulge minuga kaasa, on vaja mõningad formaalsused korda ajada…”
Miss Donnell oli ilmselgelt nördinud.
“Vabandage, kuid ma elan siit kaugel, kuidas ma nüüd koju saan?”
“Metrooga. Või bussiga. Või võtke takso,” pakkus mees välja mitu varianti.
“Kuid lubage, kuidas siis nii… Kas tõesti ei saa täna autot korda?” püüdis Caroline vastu vaielda, sammudes mehe järel laua jurde, kus seisis kassaaparaat.
“Ei,” vastas too lühidalt. “Homme.”
“Teate mis, see töökoda ei ärata minus usaldust,” hakkas naine ootamatult seletama. “Ja ma ei tahaks jätta siia nii kallist autot!”
Automehaanik peatus, jõudmatagi laua juurde. Ehkki ta pidas end raudsete närvidega inimeseks, oli see kärarikas klient teda korralikult väsitanud. Heitnud naisele raske pilgu, lausus ta vaikselt, kuid selgelt:
“Kuulge, miss. Minu tööpäev on ammu lõppenud. Kuid selle asemel, et minna koju, otsustasin ma jääda ja teid aidata. Kahjuks seda kiiresti teha ei õnnestunud, kuid ma luban, et homme keskpäevaks on kõik valmis. Mis teid siin konkreetselt ei rahulda?”
“Miks te räägite minuga sellisel toonil?” küsis Caroline ja heitis pea selga. “Ma lähen otsekohe teie ülemuse juurde! Kuidas teda seal… Selle Tom Mitchelli juurde!”
Mees kehitas õlgu.
“Kuidas soovite. Ainult et ta nimi on Ted, mitte Tom. Ja minna pole kuskile vaja, kuna Ted Mitchell olen mina. Meeldiv tutvuda.”
Mõistes, et ta oli sattunud rumalasse olukorda, tõmbus miss Donnell tagasi. Ja mida tal tegelikult olekski veel öelda? Paluda, et ta vallandaks iseennast sellepärast, et oli olnud jäme ja kasvatamatu?
Ja siis juhtus ootamatult see, mida Caroline püüdis igati vältida ega lubanud endale mingil juhul, isegi mitte omaette olles. Ta silmad täitusid pisaraist ja järgmisel hetkel voolas esimene neist mööda ta põske, rebis end lõualt lahti ja potsatas angaari betoonpõrandale. Sellele järgnes teine, teisele – kolmas ja nii edasi ja nii edasi…
Miss Donnell nuttis hääletult.
Kolmekümne kaheksa aastase Ted Mitchelli jaoks polnud tänane päev samuti kergete killast. Palju tööd, väga palju. Polnud isegi nii palju aega, et kodus lõunal käia, tuli leppida singivõileiva ja kohviga. Kas tasub siis mainida, et kliendi ilmumine tööpäeva lõpul ei lisanud ta meeleolule positiivseid noote? Pealegi osutus see daam nii riiakaks!
Mitte et see naine oleks olnud omamoodi unikaalne. Nende kümne aasta jooksul, mil ta selles angaaris autoteenindusega oli tegutsenud, oli sattunud ette igasugust rahvast. Ja ometi õnnestus sel kohutavalt kiuslikul missil, just nii ristis ta teda mõttes, ta endast välja viia. Kusjuures, kõige järgi otsustades on ta veel mingi ülemus, isegi sekretär on olemas. Oh, küllap see vaene tüdruk ja kõik teised alluvad peavad selle inimese pärast kannatama, ta teeb ju nende elu põrguks!
Ja kui Ted oli juba valmis ütlema sellele täiesti põhjendamatult rahulolematule kliendile kõik, mis ta hinge peale oli kogunenud… nägi ta äkki tema silmis pisaraid. Algul ei uskunud ta oma silmi, vaatas tähelepanelikumalt – jah, tõesti, naine beežis kostüümis nuttis. Ilma nuuksumise ja hädaldamiseta, kuidagi vaikselt ja lootusetult.
Mees sattus mõnevõrra segadusse, kuna ei oodanud sündmuste käigus sellist pööret. Mis ma siis nüüd tegin, tõepoolest, olin vist ikka liiga jäme, käis tal peast läbi. Palun väga, ajasingi inimese nutma…
“On teil midagi juhtunud?” küsis ta vaikselt.
Naine raputas pead ja kattis näo kätega.
Mister Mitchell astus laua juurde, kus seisis kassa-aparaat, avas sahtli, võttis sealt pabersalvrätid ja ulatas need nutvale kliendile.
“Võtke. Vahest tass kohvi? Tõsi, mitte seda õiget, vaid automaadist, aga juua kõlbab.”
Too neelas kurku kogunenud klombi alla, kuivatas märjad põsed salvrätiga ja vastas:
“Minuga on kõik korras. Ei, tõsi, ärge muretsege. Ma lähen kohe ära. Andke andeks. Lihtsalt kõik on nii kurb…”
Ta püüdis rahuneda, kuid pisarad aina voolasid ja voolasid.
“Ma kallan teile ikkagi kohvi,”
