aga lühike seelik jättis põlved täiesti paljaks. Vaat, kes on tõesti naiseliku köitvuse ja ligitõmbavuse võrdkuju, vilksatas Caroline’il peast läbi mõte ja ta peitis peegli ära, soovimata, et alluv leiaks ta ennast niiviisi hindavalt uurimas.
“Andy helistas jälle ja ütles, et ta viidi haiglasse. Näib, et teda on tabanud mingi viirus,” teatas sekretär.
Caroline juba kahtlustaski, et asjad võivad võtta sellise pöörde. Autojuht oli eile tundunud kuidagi liiga haiglase välimusega.
“Mis siis ikka, järelikult tuleb mul lähematel päevadel ise rooli taha istuda,” vastas ta. “Nii et hoolitsegu rahuliku südamega oma tervise eest.”
“Niipalju kui mina tean, on autoga midagi korrast ära. Andy kavatses viia selle töökotta,” pidas Betty vajalikuks meelde tuletada.
Caroline jäi mõttesse. Tema garaažis seisis veel kaks autot, kuid tööle eelistas ta sõita musta Mercedesega. Oleks võinud muidugi kasutada ka takso teenuseid. Kuid oli olemas veel üks variant.
Ta lehitses päevaplaani, mis ta laual lebas.
“Näib, et täna mul enam edasilükkamatuid asjatoimetusi ei ole?” küsis ta sekretärilt igaks juhuks.
Too raputas pead.
“Väga tore,” tegi Caroline kokkuvõtte. “Ma sõidan ise töökotta. Kas sa tead, kus Andyt tavaliselt teenindatakse?”
Betty püüdis midagi meenutada, seejärel noogutas, väljus ooteruumi ja pöördus mõne minuti pärast tagasi, kaasas kaust tšekkidega, mis autojuht oli bensiinijaamadest ja autokauplustest kaasa toonud.
“Arvatavasti kusagil siin…” pomises sekretär, kaevudes paberitesse. “Ahaa… Palun, siin see on. Ted Mitchelli autotöökoda. Kiire remont ja muu taoline. Andy käis seal hiljuti, ei mäleta, miks just. Näib, et vahetas rehve. Pole tähtis… Vaat siin, allpool, on aadress ja telefon.”
“Helista neile ja ütle, et kui võimalik, kavatsen õhtul sinna sõita.”
Caroline saatis sekretäri pilguga ja kui uks ta järel sulgus, heitis uuesti pilgu peeglisse.
Mul oli ju kolledži ajal austajaid, mõtles ta, uurides tähelepanelikult oma nägu, mida kosmeetika vaid kergelt oli riivanud. Huvitav, mida nad minust arvasid? Mis neid minus köitis? Peale mõistuse loomulikult… James rääkis mäletatavasti, et mul on imeilusad silmad. Neisse vaadates olevat ta justkui näinud kogu universumit. Hm… Kuni uppus lõpuks Alice’i sinisilmadesse…
Caroline püüdis võluvalt naeratada, nagu see ta emal ja õel alati nii hästi õnnestus. Kuid selle asemel ilmus näole mingi valvenaeratus ja absoluutselt ebasiiras grimass.
Mul jääb puudu positiivsetest emotsioonidest, otsustas ta. Minu argipäevad on täis rutiinset tööd ja mu teod täiesti ettearvatavad. Vähe sellest, ma isegi ei püüa midagi muuta. Miski purunes mu hinges, kui James mu maha jättis. Mingi mehhanism, mis vastutab oskuse eest rõõmu tunda, on rivist välja läinud. Ja mida ma siis peeglis näen? Kolmekümneaastast naist, keda huvitab ainult tema töö. Naist, kes põgenes omaenda sünnipäevalt, kuna kartis, et hakatakse esitama küsimusi ta isikliku elu kohta, aga temal pole neile midagi vastata…
Ootamatult sai Caroline iseenda peale pahaseks. Miks ta ei võtnud täna vastu mister Johnsoni kutset? Ta oleks võinud minna restorani, lõunatada, lobiseda selle sümpaatse meesterahvaga. Millest ta oleks temaga rääkinud? Aga ükskõik millest! See poleks ju millekski kohustanud…
Sisetelefonil helistas Betty ja teatas, et miss Donnellit oodatakse autoteeninduses tunni aja pärast või veidi hiljem. Caroline heitis pilgu paberilehele, kus oli kirjas aadress. Igaks juhuks kirjutas ta andmed ümber oma märkmikku ja mõtles, et tuleks kohe välja sõita, kuna sinnasõidule kulub vähemalt nelikümmend minutit, seda muidugi juhul, kui teel ei juhtu olema ummikuid. Imelik, et Andy polnud leidnud mõnd büroole lähemal asuvat teenindustöökoda. Aga võib-olla on seal hea teenindus?
Caroline ladus laual lebavad dokumendid kaustadesse ja tegi kõik korda, nagu oli alati teinud enne kojuminekut. Veendunud, et kõik asjad asuvad omal kohal, sättis ta soengusse näole vajunud juuksesalgu, värvis huuli ja kohendas seelikut.
Riputanud käekoti üle õla ja väljunud vastuvõturuumi, ütles ta sekretärile:
“Mister Burton võib tulla, jätsin talle lauale mõned paberid, need on valges ümbrikus. Lugegu läbi ja võtku need kaasa. Aga üldiselt oled tänaseks vaba.”
Betty plõksutas rõõmsalt oma mandlisilmi, asudes kotist kosmeetikat välja laduma. Ta armastas mahlakates toonides huulepulki, kuna aga miss Donnell nõudis alluvatelt tagasihoidlikku välimust, sai nooruke mulatitar lubada endale erksatoonilist meiki vaid tööpäeva lõpul. Sellest järeldas Caroline, et sekretäril on kavaler. Sest miks peaks üks naine end ilusaks tegema, kui tal seisab ees õhtu televiisori seltsis?
Liftiga alla maa-alusesse garaaži laskudes mõtles Caroline, et tuleks veidi muuta oma igapäevaseid eluviise. Vahest ehk isegi osta pääse basseini või spordisaali. Aga veel parem – võtta puhkus ja lennata mõnele eksootilisele maale. Sest täna hakkas talle ootamatult tunduma, et kõige huvitavam siin elus läheb temast lihtsalt mööda.
Tõsi, Caroline kujutas endale halvasti ette, kuidas ta saaks jätta vabriku isegi mõneks päevaks, ta oli ju harjunud hoidma kõike oma kätes, kontrollides pidevalt olukorda. Kuid nüüd äkki tekkis tal kange tahtmine unistada sellest, kuidas ta lebab võrkkiiges, tema kohal kõrguvad palmid ja paistab päike, aga kuskil läheduses mühiseb meri. Ja William toob talle kõrges pokaalis karastavat kokteili, sidruniviil pokaaliservas. Ta võtab lonksu, siis kummardub mees ta kohale ja suudleb teda õrnalt huultele, mis on jäisest joogist jahedad. Nende peade kohal kriiskavad eksootilised linnud ja tuul ajab mööda taevast taga väikesi valgeid pilveräbalaid…
Jõudnud vajalikule korrusele, lift peatus ja uksed avanesid. Naine vangutas pead, peletades endast eemale teda ootamatult haaranud fantaasiat. Kuidas sinna küll pääses William? Kas tõesti suutis kõigest tunniajaline vestlus selle hollywoodliku naeratusega iluduse seltsis rikkuda ta hingerahu?
Madalate kontsadega vastu garaaži betoonpõrandat kõpsides lähenes Caroline autole. Ja alles siis taipas, et tal pole võtmeid kaasas. Üldse oli vaid kolm komplekti võtmeid: üks Andyl, teine temal, mis ta ettenägelikult oli koju jätnud, aga kolmas pidi olema igaks juhuks Bettyl. Mis siis ikka, tuleb uuesti liftiga üles sõita.
Nördinud, et kaotab asjatult aega, aga ta hindas iga minutit, tõusis Caroline jälle liftiga kahekümne teisele korrusele ja astus kabinetti. Bettyt seal enam ei olnud. Nähtavasti niipea, kui ülemus oli ta vabaks lasknud, ruttas ta kohtama oma armastatuga või tormas mõnele lõbusale peoõhtule. Küllap nad olid teineteisest mööda sõitnud, hoones oli ju mitu lifti.
Kui kabinetini jäi vaid mõni samm, äratas Caroline’i tähelepanu asjaolu, et uks oli praokil. Aeglustades sammu ja püüdes võimalikult kuulmatult astuda, lähenes ta ja… kuulis meesterahva häält. Ukse ja seina vahele tekkinud praost ettevaatlikult piiludes nägi ta, et James oli end tema tugitooli mugavalt istuma sättinud. Ta oli pööranud end akna poole ja rääkis telefoniga.
Ülemus tahtis juba alluvalt igas suhtes aru pärida – oli tal ju lubatud vaid korraks läbi hüpata ja ümbrik võtta, tema aga tundis end kabinetis hoopis peremehena! Kuid sõnad, mis James kuuldavale tõi, sundisid teda vaikima. Ja kuulatama.
“Kes on veetlev? Caroline? Ära aja naerma. Ta on ju kõige ehtsam sinisukk! Kui varem võis vähemalt öelda, et sümpaatne,
