kuuldus Juliani talendist ning tema töökoormus üha kasvas. Kohtuasjad muutusid üha suuremaks ja tulusamaks ning Julian, kes kunagi ei löönud kõhklema haarava väljakutse ees, töötas üha rängemini. Harvadel rahulikel hetkedel tunnistas ta, et ei saa magada üle paari tunni seejärel ärkamata, tundes end süüdi, et ta ei töötagi toimiku kallal. Peagi sai mulle selgeks, et teda vaevas ihk üha enama järele: suurema prestiiži, suurema hulga raha ja aupaiste järele.
Nagu oligi oodata, saavutas Julian tohutut edu. Ta omandas peaaegu kõik, millest enamik inimesi unistavad: hiilgava professionaalse maine sellega kaasaskäiva seitsmekohalise palganumbriga, uhke maja kuulsuste hinnatud elurajoonis, isikliku reaktiivlennuki, suvekodu troopikasaarel ning oma hindamatu aarde – säravpunase Ferrari, mis tema sissesõiduteed kaunistas.
Ometigi teadsime, et asjalood ei ole nii idüllilised, kui pealt näida võivad. Panin tähele ähvardava õnnetuse märke mitte üksnes seepärast, et olin teistest meie firma inimestest teravama pilguga, vaid sel lihtsal põhjusel, et veetsin kõige rohkem aega Juliani seltsis. Me olime alati koos, sest olime alati tööl. Rutt ei paistnud iial vaibuvat. Alati terendas silmapiiril järgmine menukas, eelmisest veelgi vägevam kaasus. Ettevalmistus ei olnud Juliani meelest kunagi piisav. Mis siis saab, kui kohtunik küsib sellise küsimuse, või siis sellise, jumal hoidku? Mis saab, kui meie uurimine on olnud vähem kui sajaprotsendiliselt täiuslik? Mis saab siis, kui teda suudetakse keset rahvast täis kohtusaali üllatada ning tema silmis nähakse autotuledest heitunud metslooma klaasistunud pilku? Niisiis piitsutasime endid takka viimse piirini, ning leidsin ka ennast kistuna tema väikesesse töökesksesse maailma. Seal me siis olime, kaks tähtaegade orja, rügades ühe terasja klaasmonoliidi kuuekümne neljandal korrusel, samal ajal kui kõik normaalsed inimesed olid kodus perede juures; uskusime, et maailm on meie kontrolli all, pimestatuna näilisest edust.
Julianiga rohkem ja rohkem aega koos veetes nägin, et ta kaevas end üha sügavamale. See oli otsekui mingit liiki soov surra. Mitte miski ei rahuldanud teda. Lõpuks jooksis ka tema abielu karile, ta ei rääkinud enam isaga; ning ehkki tal oli materiaalselt kõik olemas, mida soovida võib, ei suutnud ta siiski leida seda midagi, mida ta meeleheitlikult otsis. Seda oli näha nii emotsionaalselt, füüsiliselt – kui ka vaimselt.
Viiekümne kolme aastaselt nägi Julian välja nagu ligi kaheksakümneaastane. Tema nägu oli üks suur kortsurägastik; mitte just vaimustav märk armutust ellusuhtumisest üldiselt ning tasakaalustamata elustiilist tingitud tohutust stressist eelkõige. Hilisõhtused söömaajad kallites prantsuse restoranides, jämedate Kuuba sigarite suitsetamine ja suur hulk konjakit olid muutnud ta häbiväärselt ülekaaluliseks. Ta kaebas pidevalt, et on surmani väsinud olemast surmani väsinud. Ta oli kaotanud huumorimeele ning tundus, et ta ei naernudki enam. Juliani varem nii innukas loomus oli asendunud tapva süngusega. Minu arvamus on, et tema elu oli kaotanud igasuguse sihi.
Võib-olla kõige kurvem oli sealjuures tõsiasi, et ta oli kaotanud sihi ka kohtusaalis. Kui varem oli ta kohalviibijaid pimestanud hiilgava ja läbini vettpidava lõppsõnaga, siis nüüd jorutas ta tundide kaupa, rääkides plaanipäratult segastest juhtumitest, millel oli käsiloleva kohtuasjaga vähe, kui üldse mingit, pistmist. Kui varem oli ta vastaspoole argumentidele nõtkelt reageerinud, siis nüüd demonstreeris ta lõikavat sarkasmi, pannes proovile kohtunike kannatuse, kes varem olid teda pidanud geeniuseks õiguse alal. Lühidalt, Juliani elusäde oli hakanud hubisema.
Ning see ei olnud vaid tema meeletu elutempo, mis talle varast lõppu kuulutas. Tajusin, et asi on tunduvalt sügavam. Tegemist tundus olevat millegi vaimsega. Ta rääkis mulle peaaegu iga päev, et ei tunne oma tegemiste vastu mingisugust kirge ning teda on haaranud tühjusetunne. Julian rääkis, et noore juristina oli ta õigusteadust tõeliselt armastanud, ehkki algselt tõukas teda selle poole perekonna sotsiaalne reeglistik. Õiguse keerukus ja intellektuaalsed väljakutsed hoidsid teda lummatuna ja täis energiat. Selle võime ühiskondlikke muutusi kaasa tuua tiivustas ja motiveeris teda. Tollal oli ta midagi enamat kui ainult Connecticuti jõukas nooruk. Ta nägi ennast tõepoolest hea eest võitlejana, ühiskonna parandamise tööriistana, kes võiks oma ilmselget annet kasutada teiste aitamiseks. See suhtumine andis tema elule mõtte. See andis talle sihi ja toitis tema lootusi.
Peale Juliani ja tema töö roostetamakippuva ühenduse oli veel midagi, mis tema hukatusele kaasa aitas. Enne kui mina firmaga ühinesin, oli ta üle elanud mingi tõsise tragöödia. Ühe vanema partneri sõnul oli temaga juhtunud midagi tõeliselt kirjeldamatut, kuid ma ei suutnud kedagi sellest rääkima panna. Isegi vana Harding, üldtuntud lobamokast peaosanik, kes veetis rohkem aega Ritz-Carltoni baaris kui oma piinlikkust tekitavalt suures kabinetis, ütles, et ta on andnud vaikimisvande. Mis see sügav ja hämar saladus ka polnud, kahtlustasin, et mingil moel on sellel oma osa Juliani allakäiguspiraalis. Muidugi olin uudishimulik, kuid eelkõige soovisin teda aidata. Julian ei olnud üksnes minu mentor, ta oli mu parim sõber.
Ja siis see juhtus. See raske südameatakk, mis tõi särava Julian Mantle’i tagasi maa peale ning lõi taas tema ühenduse surelikkusega. See juhtus esmaspäeva hommikul keset kohtusaali number seitse, sedasama kohtusaali, kus võitsime kõikide mõrvaprotsesside ema.
TEINE PEATÜKK
Salapärane võõras
Erakorralisele koosolekule kutsuti kõik firma inimesed. Endid suurde koosolekuruumi ära mahutanud, nägin, et meil on tegemist tõsise probleemiga. Vana Harding oli esimene, kes kokkutulnutele kõneles.
“Kahjuks on mul teile väga halbu uudiseid. Julian Mantle sai eile Air Atlanticu kohtuasja väideldes ränga infarkti. Ta on praegu intensiivraviosakonnas, kuid arstid ütlesid mulle, et tema seisukord on stabiliseerunud ning ta paraneb. Kuid Julian Mantle on võtnud vastu otsuse, millest te kõik peaksite minu arvates teadma. Ta on otsustanud meie perest lahkuda ja loobuda õiguspraksisest. Ta ei tule firmasse tagasi.”
Olin rabatud. Teadsin, et tal oli muresid, kuid ei arvanud iial, et ta võiks tööst loobuda. Pealegi arvasin, et pärast kõike, mida me koos läbi olime teinud, oleks tal pidanud jätkuma viisakust mulle sellest isiklikult teatada. Ta ei lubanud mul ennast haiglas isegi külastada. Iga kord, kui sealt läbi astusin, oli õdedel kästud mulle öelda, et ta magab ja teda ei tohi häirida. Ta keeldus koguni mu telefonikõnedele vastamast. Võib-olla tuletasin talle meelde elu, mida ta soovis unustada? Kes teab. Aga üht võin öelda: see tegi haiget.
Kogu vahejuhtum leidis aset veidi rohkem kui kolme aasta eest. Viimati kuulsin, et Julian oli suundunud Indiasse mingile ekspeditsioonile. Ta rääkis ühele partneritest, et tahab oma elu lihtsamaks muuta ja “vajab mõningaid vastuseid”, ning lootis neid leida sellel salapärasel maal. Ta oli oma maja, lennuki ja saare maha müünud. Ta oli maha müünud isegi Ferrari. “Julian Mantle on India joogi,” mõtlesin. “Seadus käib õige kummalisi radu.”
Nende kolme aasta jooksul sai minust, ületöötanud noorest juristist, tülpinud, mõnevõrra küüniline vanem jurist. Minul ja mu naisel Jennyl oli nüüd perekond. Lõpuks alustasin ka mina tähenduse otsinguid. Usun, et lastesaamine andis selleks tõuke. Nad muutsid täielikult minu arusaama maailmast ja minu enese kohast selles. Minu isa ütles selle kohta õige hästi: “John, surivoodil ei kahetse sa iial, et liiga vähe aega kontoris veetsid.” Nii et hakkasin natuke rohkem aega kodus veetma. Seadsin ennast päris kenasti, ehkki üsna tavaliselt, sisse. Liitusin Rotary klubiga ning partnerite ja klientide meeleheaks mängisin laupäeviti golfi. Aga pean teile ütlema, et vaiksetel hetkedel mõtlesin sageli Julianile ja püüdsin kujutleda, mis temast on saanud nende aastate jooksul pärast seda, kui ta ootamatult firmast lahkus.
Võib-olla oli ta asunud elama Indiasse, paika, mis oli sedavõrd mitmepalgeline, et isegi temasugune rahutu hing suudaks seal kodu leida. Aga võib-olla rändas ta parajasti hoopiski mööda Nepali. Või sukeldus Kaimanisaartel? Üks oli kindel – õigusalale polnud ta tagasi pöördunud. Sestsaadik
