salapärase paiga varjatuimatesse paikadesse edasi rännates katkestas tema minevikumõtisklusi praeguse hetke imede jalustrabavus. Ning ühel neist hetkedest, mil ta ahmis endasse looduse tarku ande, juhtus midagi jahmatavat.
Silmanurgast märkas ta enda ees rajal kedagi, kes oli kummaliselt riietatud pikka voogavasse punasesse tumesinise kapuutsiga rüüsse. Julian oli üllatunud, nähes kedagi selles eraldatud paigas, kuhu jõudmine oli tal võtnud seitse ohtusid täis päeva. Kuna ta oli mis tahes tsiviliseeritud paigast paljude miilide kaugusel ning tal ikka veel puudus kindlus selle kohta, kus tema sihtmärk Sivana võiks olla, hüüdis ta kaasrändurit.
Inimkuju ei vastanud ning lisas sammu teerajal, mida mööda nad mõlemad ronisid, saatmata Juliani poole üleõlapilkugi, mis kinnitanuks, et teda on kuuldud. Varsti salapärane rändur juba jooksis, punane rüü tema selja taga õõtsus rütmiliselt nagu värskelt pestud puuvillased linad pesunööril sügisese tuule käes.
“Palun, sõber, mul on vaja sinu abi tee leidmisel Sivanasse,” karjus Julian. “Ma olen seitse päeva teel olnud, mu toit ja vesi on otsakorral. Ma olen vist eksinud!”
Inimkuju peatus järsult. Julian lähenes talle ettevaatlikult, samal ajal kui rändur seisis tähelepanuväärselt liikumatult ja vaikselt. Tema pea ei pöördunud, käed ei liigatanud ning ka jalad olid täiesti paigal. Julian ei näinud kapuutsi varjust nägu isegi mitte osaliselt, kuid teda rabas ränduri käes oleva väikese korvi sisu. Korvis olid kõige õrnemad ja kaunimad lilled, mida Julian oli kunagi näinud. Juliani lähenedes pigistas inimkuju korvisanga tugevamini kätte, otsekui kinnitades oma armastust sellise kalli vara vastu ning usaldamatust pika mehe vastu läänest, kes selles maailmanurgas oli samasugune haruldus kui kastepiisad kõrbes.
Julian silmitses rändurit pingsa uudishimuga. Päikesekiirte vihk paljastas avara kapuutsi varjus mehe näo. Kuid Julian ei olnud kunagi varem niisugust meest näinud. Ehkki võõras oli temaga vähemalt samaealine, rabasid tema näojooned Juliani nii, et too seisatas kui hüpnotiseeritud ning vahtis meest ainiti igavikuna näiva aja. Mehe silmad olid kassilikud ning nii läbitungivad, et Julian oli sunnitud pilgu kõrvale pöörama. Tema tõmmu näo nahk oli pehme ja sile. Tema keha oli tugev ja jõuline. Ning ehkki mehe käed reetsid, et ta ei ole enam noor, kiirgas temast sellisel määral nooruslikkust ja elujõudu, et Julian oli vaatepildist paigale naelutatud justnagu laps esimest korda mustkunstnikku jälgides.
“See mees on kindlasti üks Sivana tarkadest,” mõtles Julian, suutes vaevu avastusrõõmu varjata.
“Minu nimi on Julian Mantle. Tulin siia Sivana tarkade käest õpetust saama. Kas oskate ehk öelda, kust võiksin neid leida?”
Mees silmitses mõtlikult väsinud külalist läänest. Tema muretus ja meelerahu muutsid ta valgustatud ingli sarnaseks.
Mees hakkas vaikselt, peaaegu sosinal rääkima. “Miks sa neid tarku otsid, sõber?”
Aimates, et ta oli tõepoolest leidnud ühe neist salapärastest munkadest, kes nii paljude jaoks enne teda olid kättesaamatuks jäänud, avas Julian oma südame ja rääkis rändurile ühe hingetõmbega oma loo. Ta rääkis oma eelmisest elust ning vaimsest kriisist, millesse ta oli sattunud; sellest, kuidas ta oli tervise ja elujõu vahetanud lühiajaliste väärtuste vastu, mida juristipraksis talle pakkus. Ta rääkis sellest, kuidas oli hinge rikkused vahetanud kopsaka pangaarve vastu, ning näilisest rahulolust, mida tema “ela kiirelt, sure noorelt” elustiil talle pakkus. Ta rääkis rännakutest müstilises Indias ning kohtumisest Yogi Krishnani, New Delhi endise advokaadiga, kes samuti oli kunagise elu seljataha jätnud, lootuses leida seesmine kooskõla ja kestev rahu.
Rändur kuulas vaikides ja liikumatult. Ta hakkas taas kõnelema alles siis, kui Julian rääkis põletavast, lausa kinnismõtteks muutunud soovist omandada iidsed põhimõtted valgustatud elu kohta. Kätt Juliani õlale asetades ütles mees vaikselt: “Kui sinu soov parema elu tõdesid õppida tuleb tõepoolest südamest, siis on minu kohus sind aidata. Ma olen tõesti üks neist tarkadest, kelle otsinguil sa nii kaugele oled rännanud. Oled paljude aastate järel esimene inimene, kes meid üles on leidnud. Õnnitlen sind. Ja imetlen sinu visadust. Olid vist väga hea advokaat,” sõnas ta.
Ta vaikis, otsekui ei oleks ta kindel, kuidas jätkata, ning ütles siis: “Kui soovid, võid minuga minu külalisena meie templisse kaasa tulla. See asub selle mäestikuala varjatud osas, siit veel paljude tundide tee kaugusel. Minu vennad ja õed võtavad sind avasüli vastu. Me töötame koos, et õpetada sulle iidseid põhimõtteid ja tegutsemisviise, mida esivanemad on meile inimpõlvede jooksul edasi andnud.
Aga enne, kui sind meie eraldatud maailma viin, et jagada meie kogutud teadmisi sellest, kuidas rikastada elu rõõmu, jõu ja tähendusega, pean sinult võtma lubaduse,” ütles tark. “Pärast seda, kui oled need tõed selgeks saanud, pead pöörduma tagasi kodumaale läänes ning jagama seda tarkust kõigiga, kellel on vaja seda kuulda. Ehkki oleme eraldunud neisse imelistesse mägedesse, teame, milline segadus teie maailmas valitseb. Head inimesed on teelt eksinud. Pead neile andma lootuse, mille nad on ära teeninud. Ja mis veelgi tähtsam, pead neile andma vahendid unistuste täideviimiseks. See on kõik, mida sinult palun.”
Julian nõustus targa tingimustega silmagi pilgutamata ning lubas, et viib nende väärtusliku sõnumi endaga läände kaasa. India päike hakkas silmapiiri taha vajuma, kui kaks meest asusid mööda mäestikurada teele veelgi kõrgemale, Sivana varjatud külla; lõõmavpunane kera libises pärast pikka väsitavat päeva pehmesse nõiduslikku unne. Julian rääkis mulle, et on võimatu unustada selle hetke ülevust, mil ta kõndis koos India eatu mungaga, kelle vastu ta tundis vennalikku armastust, rännates paika, mida ta koos kõigi selle imede ja saladustega oli igatsenud leida.
“See oli kindlasti minu elu meeldejäävaim hetk,” tunnistas ta mulle. Julian oli alati arvanud, et elu võib taandada mõnele üksikule tähtsale viivule. See oli üks neist. Hingesügavuses aimas ta, et see oli tema ülejäänud elu algushetk; elu, millest pidi saama midagi palju enamat kui senikogetu.
NELJAS PEATÜKK
Imeline kohtumine Sivana tarkadega
Pärast paljusid tunde kõndimist mööda erinevaid keerukaid jalgteid ja rohtukasvanud radu jõudsid kaks rännumeest lopsakasse rohelisse orgu. Oru ühel küljel pakkusid varju Himaalaja lumiste tippudega mäed, otsekui parkunud nägudega sõdurid valvamas paika, kus nende kindralid on puhkama heitnud. Teisel küljel võrsus tihe männimets, looduse täiuslik kingitus sellele lummavale unistustemaale.
Tark vaatas Julianile otsa ja naeratas leebelt: “Tere tulemast Sivana nirvaanasse.”
Seejärel laskusid nad mööda järjekordset vähe kõnnitud rada tihedasse metsa, mis kattis oru põhja. Jahedas, karges mäestikuõhus oli tunda männi ja sandlipuu hõngu. Julian, kes nüüd kõndis paljajalu, et valutavatele jalgadele leevendust anda, tundis varvastega niisket sammalt. Teda üllatasid kirkavärvilised orhideed ja hulk teisi kauneid lilli, mis puude seas tantsisklesid, justkui rõõmustades selle paradiisikillu ilu ja hunnituse üle.
Eemalt kostus Julianini tasaseid, kõrvale pehmelt ja paitavalt kõlavaid hääli. Ta kõndis vaikides targa kannul edasi. Pärast veel umbes veerandtunnist rännakut jõudsid kaks meest lagendikule. Seal avanes vaatepilt, mida poleks osanud ette kujutada ka elukogenud ja harva millestki keeletuks jääv Julian Mantle: väike küla, mis näis olevat ehitatud ainult ja üksnes roosidest. Küla keskel seisis tilluke tempel, sarnane nendega, mida Julian oli näinud reisidel Taisse ja Nepali, kuid see tempel siin oli ehitatud punastest, valgetest ja roosadest õitest, mida hoidsid koos pikad mitmevärvilisest paelast ja oksaraagudest keed. Ülejäänud pinnale tipitud väikesed hütid osutusid tarkade lihtsateks kodudeks. Ka need
