seda südames. See toob kaasa pöördelise muudatuse üksnes siis, kui selle tingimusteta omaks võtad.”
“Õnneks, John,” ütles Julian, “võtsin ma selle omaks. Carl Gustav Jung ütles kusagil, et “sinu nägemus muutub selgeks vaid siis, kui suudad vaadata endale südamesse. Kes vaatab väljapoole, see unistab; kes vaatab enese sisse, saab teadlikuks.” Tol väga tähtsal õhtul vaatasin sügavale oma südamesse ja sain teadlikuks aegade saladustest meele rikastamise, keha harimise ja hinge toitmise kohta. Nüüd on minu kord neid teadmisi sinuga jagada.”
SEITSMES PEATÜKK
Ebatavaline aed
Enamik meist elab – füüsiliselt, intellektuaalselt või moraalselt – oma varjatud olemuse vägagi piiratud ringis. Meis kõigis on peidus elujõu varud, mida võiksime kasutada, kuid mille olemasolust me undki ei näe.
“Mõistujutus sümboliseerib aed vaimu,” ütles Julian. “Kui kannad hoolt oma vaimu eest, kui seda toidad ja harid nagu viljakat, rikkalikku aeda, siis kannab see palju toredamaid õisi, kui oskad loota. Aga kui lased umbrohul võimust võtta, libisevad kestev meelerahu ja sügav sisemine harmoonia sul endiselt käest.
John, kas võin sulle esitada ühe lihtsa küsimuse? Kui läheksin praegu tagauksest välja sinu aeda, millest mulle ennemalt ühtesoodu rääkisid ja kus sa oma kallitele petuuniatele mürgiseid vedelikke peale valasid, siis ei oleks sa sellest mõttest vaimustuses, on ju nii?”
“Jah, on küll nii.”
“Tegelikult kaitseb suurem osa häid aednikke oma aeda vapra sõdurina ning valvab hoolega, et sinna ei satuks mingit nakkust. Kuid vaata ainult kõiki neid mürke, mida enamik inimesi oma vaimu viljakasse aeda iga jumala päev maha paneb: mure ja ärevus, enda ärritamine minevikuga, peamurdmine tuleviku üle ning kõik need enda loodud hirmud, mis meie siseilma laastavad. Sivana tarkade aastatuhandete vanuses emakeeles sarnaneb muret väljendav märk silmatorkavalt surnu põletamise tuleriita väljendava märgiga. Yogi Raman rääkis mulle, et see ei ole sugugi kokkusattumus. Mure kurnab vaimust jõu välja ning varem või hiljem vigastab see hinge.
Et elada täiuslikku elu, pead seisma valvel oma aia väraval ning lubama sisse ainult parimast parimat teavet. Tõepoolest, sa ei saa enesele lubada negatiivse mõtlemise luksust – isegi mitte ühtainsat negatiivset mõtet. Kõige lõbusamad, lennukamad ja rahulolevamad inimesed selles maailmas on olemuselt samasugused nagu sina ja mina. Oleme kõik luust ja lihast inimolendid. Me kõik oleme pärit ühest ja samast universaalsest allikast. Siiski, need, kes lihtsalt eksisteerimisest kõrgemale püüdlevad, kes oma inimvõimete leeki õhutavad ning imelist elutantsu tõeliselt naudivad, teevad midagi erinevat neist, kes oma elu tavapäraselt elavad. Tähtsaim, mida nad teevad, on positiivne hoiak maailma ja kõige selles leiduva kohta.”
Julian lisas: “Targad õpetasid mulle, et keskmine inimene laseb päeva jooksul peast läbi umbes kuuskümmend tuhat mõtet. Mis mind sealjuures tõeliselt hämmastas, oli see, et üheksakümmend viis protsenti neist mõtetest kattuvad eelmise päeva mõtetega!”
“Kas sa räägid tõsiselt?” küsisin.
“Vägagi. Seda võiks nimetada vaesestatud mõtlemise hirmuvalitsuseks. Inimesed, kes mõtlevad iga päev samu mõtteid, millest enamik on pealegi negatiivsed, on sattunud halbade vaimsete harjumuste küüsi. Selle asemel, et keskenduda kõigele elus leiduvale heale ning mõelda sellest, kuidas asju veelgi paremaks muuta, on nad vangis mineviku käes. Mõned neist muretsevad nurjaläinud suhte või rahaprobleemide pärast. Teised murravad pead veelgi tühisemate asjade üle: selle üle, kuidas müüja neid kohtles, või kolleegi märkuse üle, mida oli võimalik pahatahtlikuna tõlgendada. Need, kes oma vaimu sellisel moel kasutavad, lasevad murel endid elujõust tühjaks imeda. Nad tõkestavad vaimu võime saata korda imesid ning tuua ellu kõike, mida nad soovivad nii emotsionaalselt, füüsiliselt kui ka, jah, isegi hingeliselt. Need inimesed ei mõista iial, et oma vaimu juhtimine on enda elu juhtimise põhialus.
Viis, kuidas sa mõtled, tuleneb harjumustest; niisama lihtne see ongi,” jätkas Julian veendunult. “Enamik inimesi lihtsalt ei realiseeri oma vaimu tohutut jõudu. Olen kuulnud, et isegi kõige paremad mõtlejad kasutavad üksnes üht sajandikku protsenti oma vaimujõust. Sivanas julgesid targad järjepidevalt uurida oma vaimse suutlikkuse puutumatut tagavara. Ja selle tulemused olid rabavad. Yogi Raman oli järjepideva ja korraliku harjutamisega oma vaimu niimoodi häälestanud, et suutis tahtega aeglustada südametegevust. Ta oli end koguni treeninud nädalaid ilma magamata mööda saatma. Kuigi ma ei arva, et need peaksid olema sihid, mille poole püüelda, soovitan siiski, et hakkaksid nägema oma vaimu sellena, mis see on – looduse suurima kingitusena.”
“Kas on harjutusi, mille abil võiksin oma vaimujõu vallandada? Südametegevuse aeglustamise oskusega saaksin mõnel kokteiliõhtul kindlasti suure menu osaliseks,” kostsin küüniliselt.
“Ära praegu selle pärast muretse, John. Õpetan sulle mõned praktilised võtted, mida võid hiljem katsetada ning mis näitavad sulle selle iidse metoodika jõudu. Hetkel on tähtis, et mõistaksid: vaimne meisterlikkus saabub õige häälestatuse abil, ei vähem ega rohkem. Suurem osa meist on ellu astudes tehtud samast toormaterjalist; inimesed, kes elus teistest rohkem saavutavad, või need, kes on teistest õnnelikumad, eristuvad selle poolest, kuidas nad oma toormaterjali kasutavad ja täiustavad. Kui pühendad ennast oma sisemaailma muutmisele, nihkub sinu elu peatselt tavapärasest tavapäratusse.”
Minu õpetajat erutas hetke tähtsus üha enam. Tema silmad välgatasid, kui ta rääkis vaimu salaväest ning sellest, missugust hüvangut see enesega kindlasti kaasa toob.
“Tead mis, John, kõike arvesse võttes on olemas vaid üks asi, mille üle meil on täielik võim.”
“Meie lapsed?” küsisin heasüdamliku naeratusega.
“Ei, mu sõber – meie vaim. Me ei pruugi suuta juhtida ilma, liiklust või meid ümbritsevate inimeste meeleolu. Kuid igal juhul suudame juhtida enda suhtumist neisse asjadesse. Meis kõigis on jõud, et otsustada, millele me mis tahes ajahetkel mõtleme. See oskus on osa sellest, mis meid inimesteks teeb. Kas tead, et üks maise tarkuse põhjapanevatest pärlitest, mida rännakutel itta õppisin, on ka üks lihtsamatest.”
Julian vaikis, otsekui hindamatut andi kokku võttes.
“Ja mis see võiks olla?”
“Sellist asja nagu objektiivne reaalsus ehk “päris maailm” pole olemas. Ei ole olemas midagi absoluutset. Sinu suurima vaenlase nägu võib samal ajal olla minu parima sõbra pale. Sündmus, mida üks tunnetab tragöödiana, võib teise jaoks tuua nähtavale piiramatute võimaluste seemned. Alati rõõmsaid ja optimistlikke inimesi eristab püsivalt õnnetutest tegelikult see, kuidas nad elus ettetulevaid asjaolusid tõlgendavad ja nendega ümber käivad.”
“Julian, kuidas saab tragöödia olla midagi muud kui tragöödia?”
“Toon sulle ühe käepärase näite. Kui Kalkutas rändasin, kohtasin kooliõpetajat, kelle nimi oli Malika Chand. Talle meeldis õpetajatöö ning ta kohtles õpilasi kui oma lapsi, hoolitsedes nende võimete eest suure armastusega. Tema alaline juhtlause oli: “Usk enesesse on tähtsam kui intelligentsuskvoot.” Kogukonnas tunti teda kui inimest, kes elab selleks, et anda, kes isetult teenib kõiki abivajajaid. Õnnetuseks hävis ühel ööl kuritahtliku süütamise tagajärjel tulekahjus tema armastatud koolimaja, mis oli olnud paljude põlvkondade laste rõõmutoovate edusammude tumm tunnistaja. Kõik kogukonna liikmed elasid sellele kaotusele südamest kaasa. Kuid aja jooksul loovutas viha nende sees koha ükskõiksusele ning nad
